Eesti popmuusika paremad päevad (vol. 5)

J?n Rooste

 

 

Üks kummalisemaid, armsamaid, vinti ülekeeravamaid nähtusi me levimuusikas on Lauri Saatpalu, ükskõik siis, millist projekti ta ka ei teeks: progefolki, veidrat tantsu-/räppmuusikat, iiri traditsionaalne, mainstream-(folk)rokki, estraadiklassikat… Ma arvan, et keskeltläbi on ta lihtsalt enesele standardi säädnud: sellest allapoole pole mõtet minna, nii viletsat muusikat ma ei tee, et endal häbi oleks. Muusikaturu ladvikus on see problemaatiline otsus, kuid ta viimaste asjade puhul end igati õigustanud (arvatavasti ka majanduslikult). Nõnda on Dagögi tõusnud üheks põnevamaks projektiks. Varasemate salvestiste põhjal arvasin siin tundvat sügavamalt läbi imbunud rahulolulõhna, viimane Dagö plaat “Joonistatud mees” on aga ehk mitmekihilisim üllitis neilt tänini, põnevamad lood siin on rahutud, ehk isegi pisut neurootilised, sisimas kurvameelsed.

Kui Dagö üllitas aastal 2006 mu jaoks tänini oma põnevaima plaadi, siis aastalõpp tõi jätku Lauri Saatpalu ja Katrin Mandli 2005. aastal alanud projektile, uue väärt ENSV estraadiheliloojate valimiku “Ei kunagi”. Ühtpidi säärane turvaline “kvaliteetkogumik”, teistpidi kiiduväärt arhiivitöö tulemus: Saatpalu ja Mandel ning tugev pillimeeste kamp Hasa-Mälgand-Juurikas-Rebane n-ö päästavad siin me kergemuusikaheliloojate kullateri, mida muidu ähvardaks oht sootuks mälust kaduda või siis veel hullem – saada uuesti tuntuks vaid mõne suurejoonelisema süldikoosseisu esituses. Julgeim töötlus on vahest veidi funky’lik/soul’ilik “Ära koo”. Muidu elegantne album üdini, tasase, rabelemiseta kulgemise ning järelemõtliku tempoga, nagu peatuks nende õrnade (jah: siin on tõesti teatav õrnus oluline, selline nostalgilist laadi õrnus, mis algab juba suhtumisest muusikasse) häälte all aeg.

Kosmikud. Jah, Kosmikud – see on hea, et meil on olemas sellist “tumedat” pärisrokki, mis suunatud morbiidsema elutunnetusega subkultuurinoortele; mitte rõõmust, vaid kurbusest hüplevatele teismelistele. Kosmikud ja Metsatöll on Eestis praegu kaks sellist ideebändi: nagu väikesed ansambli kujul ellu kutsutud näitemängud. Mõlema puhul eelneks justnagu too idee, nägemus imago’st ning teadlikkus oma loost (tollest, mis bändi juurde kuulub) muusikale. Metsatölli ideeline (lausa ideoloogiline) lähtepunkt on mulle alati väga meeldinud. See on osalt teadlikult positiivne rahvuslik projekt, aga kahjuks ei ole nad sellega väga kaugele jõudnud – nad jäävad oma muusikaga (eriti laulutekstidega) sesse plaani kinni. Popmuusikas on ikka põnevamad olnud need, kel on mitu palet, mitu ideed; teatavas mõttes skisofreenilised loomad.

Kosmikute idee on reaalsuses paremini teostunud, kuigi nii nagu ka Metsatöll, on nad muidugi oma rajale truud. Tumedal dekadentlikul vaimul on ikka miski eriline võlujõud küljes. “Pulmad ja matused” jätkab hullumeelsuse teemadel, kõneleb vilksamisi ka surmast, ihulisest (kuidagi rõõmutust või perverssest) armastusest ning lisaks leiab siit ühe mõnusa meeleoluga ühisprojekti Kauko Röyhkäga – “Iga reklaamtahvli taga”. Kosmikute eriomane saund, tummine tihke kitarrivall, on too, mis “asja ära teeb”.

Aga: ka Kosmikute idee on teatavas mõttes ammenduv. Kuidas leiavad nad selle muutuste raja, kaotamata oma fänne ja säilitades oma mõnusa mõrumeele? See on hoopis teistsugune küsimus, kui seisab näiteks Lauri Saatpalu või Tõnis Mäe (uusim album “2 teist”) ees – nende põhimine mure võiks olla, kuidas püsida alati muutumises ja, muidugi, kuidas end aina uuesti üle trumbata, midagi uut ja raputavat teha. Mäe viimane on jälle leidnud uusi radu ning katsetab teiste kõladega.

Kosmikute kuidagi tõsimeelselt mõjuv lõõp hullumeelsuse ja surmaga on küll köitev, aga ei puuduta veel neid süvemaid kihte, kuhu näiteks Nick Cave on tunginud.

Ses mõttes on hea, et meil on olemas ka blasfeemilised, oma kuvandisse ja popmuusikasse irooniliselt suhtuvad loojad nagu ansambel Köök, kelle naivistlikud-minimalistlikud-pilavad laulutekstid albumil “Telegramm” mahuvad kõik ühele trükileheküljele; või siis kogu too kraam, mida mölapidamatud raadio-DJd ja musakriitikud viimasel ajal eplik-rokiks kutsuvad… Ilmaasjata polnud Epliku projekt “Eliit 1” läinud aasta üks hinnatumaid asju: filigraanne oskus muusikat luua ning samas väga hea huumorimeel annavad kokku selle tunde, mis valitseb ka nüüd kahjuks pausi võtnud Genialistide parimates palades. Sama liini on veel astunud noortebänd Ursula. Aga ei Genialistid ega Eplik ole kunagi olnud vaid huumori peal väljas, nende loodus on ikka peitunud ka annus varitsevat nukrust või hirmu, meeleheidet, rahutust. Ursula puhul on seda esialgu veel vähe tunda. Köök on ses mõttes hoopis erinev asi: nende nali on keerulisem – pealispindselt nii korralikult ja kenasti tehtud popmuusika, pea disco, poliitiliselt täiesti korrektse raadiosaundiga, samas üdini eemalseisev ja irvitav… Pole ime, et “Telegramm” on üks läinud aasta enim tähelepanu tekitanud plaat. Ta mõju on natuke sarnane Kivisildniku kunagise kuulsa postkaart-üllitisega “Kutse”, mille avanu luges: “Tulge mõistusele!”

Jah, aga iroonia ja nali üksi ei toida. Kuskile tuleb edasi liikuda, kuskilt tuleb leida ka soojust ja hinge. Pannes siin loole punkti, kuulan just toimetusse saabunud Indigolaste debüütplaati “Voorimehe viis”, tean juba, millest järgmisel korral mõtisklen…

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming