Eesti Vabariigi klaveritest

Alo Põldmäe

Kui vahel jääb mulje, et meie kultuurikiht on põhjalikult läbi uuritud, siis kas või põgusalt Eesti klaveriehituse ajalookardinat kergitades selgub, et see pole kaugeltki nii. Vaid üks näide: kui 2000. aastal oli teada eesti päritolu meistrite 44 marki klavereid, siis tänaseks on see arv peaaegu kahekordistunud – praegu teame 79 klaverinimetust. Ja igal aastal lisandub paar-kolm uut leidu! Ainuüksi 2012. aasta sügisel Tartu Tasku keskuses avatud klaverinäituse „Tartu vaim ja klaver” ettevalmistamise käigus leidsin kolm uut vabariigiaegset klaverinimetust – pianiinod „A. Emmo” (meister Ado Emmo), „D. Leppik” (meister Daniel Leppik) ja „Ihse-Sprenk” (meistrid Ernst Hiis /Ihse/ ja Eugen Sprenk). Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva puhul ongi paslik rääkida meie klaveriehitusest aastail 1918–1940, sest sel ajavahemikul saavutati kvaliteetsete klaverite tootmises Eesti arengut iseloomustav tugev positsioon, ka rahvusvahelises ulatuses. Peterburi pagas ja oma krunt Eesti Vabariigi klaveriehituse kiire arengu lätted peituvad Peterburis, sest kohe pärast revolutsiooni opteerus sealt Eestisse ligi 50 eesti meest, kes olid töötanud Peterburi kuulsates klaverivabrikutes nagu „Becker”, „Schröder”, „Lichtenthal”, „Diederichs Freres”, „Rönisch” jt. Neist olid saanud hea tasemega professionaalid, kellele põhiliselt tugineski klaveriehituse kiire tõus eriti Tartus, aga ka Tallinnas ja ... Kuressaares.

Samal ajal jätkasid klaveritootmist XX sajandi alguse kodumaised suured tegijad: üks rahvusvaheliselt tunnustatumaid meistreid Jaan Rässa (tootis Tartus pianiinosid 1926. aastani); Mihkel Aleksander Oss – paljude kabinet-tiibklaverite ja pianiinode valmistaja, tegutses Tartus 1925. aastani; Hermann Jurak, kelle käsitööna valminud pianiinode „J. Hermann” kõlakvaliteet äratab imestust veel tänaselgi päeval ja kelle töökoda tegutses 1910. – 1940. aastani; Hans Orntlich, kelle töökoda tegutses vaheaegadega aastail 1905–1937. Kokku valmistati siis 22 aasta jooksul 23 nimetusega klaverimudeleid.

Suuremaid klaveritöökodasid oli 13: Tartus üheksa (Oss, Wihm, Sprenk-Läte, Hermann, Ihse-Sprenk, Astron, Heine, Prisk), Tallinnas kuus (T. Olbrei, Saar, Orntlich, Bürger, Ihse, Selberg) ja Saaremaal üks (Salong). Kaudsed andmed on ka klaveritöökojast Narvas, toodanguks pianiino „Tombach”, aga täpsemat infot veel pole. Oli veel üksikuid tegijaid, kes valmistasid kas paarkümmend, kümmekond või vaid mõne pilli. Näiteks on teada, et „Emmo” pianiinosid tehti 14 eksemplari, pianiinode „Leppik”, „Niit”, „Kull” või „Reppo” arvu ei teata.

„Astron” ja Hiis (Ihse)

Eesti Vabariigi oma klaveriehituse alguse juures seisis kõige otsesemalt suurte kogemustega Ernst Hiis (1872–1964), keda hilisemast ajast teame „Estonia” klaverimudelite väljatöötajana. Tartumaalt Luunjast pärit Hiis õppis klaveriehitust Tartu klaverimeistri Robert Rathke juures aastail 1886–1891. 1903. aastal avas ta Peterburis oma töökoja, kus valmistas pianiinosid „E. Ihse”. Kogunud teadmisi-oskusi Peterburi juhtivates klaverivabrikutes, kujunes Hiisist autoriteet, kelle teeneid vajati lausa kõige kõrgemal tasandil. Kui Hiis opteerus 1918. aastal Eestisse, hakkas ta Tartus korraldama klaveriehitust koos rea silmapaistvate klaveritehnikute ja -meistritega. Kõike tuli alustada nullist, sest Petrogradist kaasa ei saadud midagi, ei klaverite jooniseid ega plaane. Lootma pidi ainult iseendale. Algul töötas Hiis Tartus Moori mööblivabrikus, siis koopereerus lühikeseks ajaks klaverimeistri Eugen Sprenkiga, kellega kahasse tootis arvatavasti aastail 1920–1922 pianiinot „Ihse-Sprenk”. Selle pianiino seni ainsa teada pilli jälile sain eelmisel suvel.

1922. aastal asutati viie osanikuga aktsiaselts Astron, mille käivitajaks oli Hiis. Temast sai AS Astroni tehniline direktor – uute klaverimudelite väljatöötaja. Siin võttis Hiis eeskujuks maailmakuulsa Saksa klaveri „Bechstein”. Seepärast leiabki „Astronite” malmraamilt sõnapaari „Astron – Syst Bechstein”.

Uue klaverimargi tutvustuseks anti 20. mail 1923. aastal Tartu Küttide Kodus „Astroni” pianiino ja võrdlusena pianiino „Bechstein” esitluskontsert. Sellest kujunes omapärane klaverite võistlus. Kohale tuli muusikuid, ajakirjanikke, Tartu seltskonnategelasi, kokku sadakond inimest. Moodustati žürii, kuhu kuulusid heliloojad Heino Eller, Artur Lemba ja Juhan Aavik, pianist ja dirigent Peeter Paul Lüdig, muusikateadlane Eduard Visnapuu. Pianistid esitasid muusikapalu vaheldumisi kummalgi pillil ja žürii pidi võrdlema klaverite kõlaomadusi. Tollane Päevaleht kirjutas: „Peale proovimängu, mis umbes paar tundi kestis ja mida umbes 100 inimest pealt kuulas, oli vaimustus koosolijate keskel suur. Eritundjate otsuse järgi on „Astron” kõla poolest isegi mõjurikkam kui „Bechstein”, eriti avaldavad aga bassid oma kõlavust ja võluvust.”

„Astroni” pianiinod ja tiibklaverid saavutasid kiiresti tuntuse ja neid toodeti aastani 1940 kokku 832, mitmed partiid müüdi välismaale. Igatsus oma töökoja ja omanimeliste pillide järele sai aga Hiisist võitu ja ta lahkus 1926. aastal aktsiaseltsist Astron, alustades iseseisvalt „Ihse” klaverite tootmist ning kolis 1929. aastal töökojaga Tallinnasse.

Veel Tartu klaverist

Vabariigi algusaastail tekkis Tartus klaverifirma „O. Heine”. Meister Oskar Heine (1892–1956) õppis klaveriehitust Peterburis „Schröderi” klaverivabrikus. 1922. aastal alustas ta Tartus oma tööstusega Johannes Moritza klaveritöökoja baasil. Tööstus laienes kiiresti, sest klaverid olid hea kõlakvaliteediga; 1937. aastal töötas Heine juures 25 töölist. Osa pianiinosid eksporditi Soome, Lätisse ja Leetu. Kui seni veeti klaverite sisemehhanismid sisse välismaalt, eelkõige Saksamaalt, siis Heine oli Eestis esimene, kes hakkas klaverite sisemehhanisme ise valmistama. Vabrik tegutses 1944. aastani, mil Heine põgenes läände ja elas kuni surmani Kanadas.

Märkimisväärse ajaloo ja tähendusega on klaver „Sprenk-Läte”. Selle tootmist alustas 1926. aastal Eugen Sprenk (1871–1932). Pärast Sprenki surma võttis töökoja juhtimise üle tema vend helilooja Aleksander Läte (1860–1948) ja pühendus klaveriuuendustele. Mitmele uuendusele sai ta koguni patendi. Kuuest uuendusest kirjutab Läte brošüüris „Klaverist ja selle ehitusest” (1934). See on tänini ainuke eestikeelne väljaanne klaverite kohta ja siit pärineb Läte tore väljend: „klaver on pillide kuninganna”.

Hea kvaliteediga ja mitmeid auhindu saanud pianiinosid „J. Wihm” tootis meister Johannes Vihm (1890–1938). Jällegi mitmes Peterburi klaveritööstuses õppinud Vihm asutas töökoja 1928. aastal Mihkel Ossi tööstuse baasil. Kokku on ta tootnud ligi 300 pianiinot. Sisemehhanismid telliti Saksamaalt Renneri firmalt, klaviatuurid valmistas Tartus Eltermanni töökoda. Vihma aktiivsus rakendus ka Tartu Muusikariistatöösturite Ühingu esimehena.

Klaveriehitus Tallinnas

Esimesi tallinlasi, kes alustas kohe Eesti Vabariigi alguses klaveritootmist, oli Tõnis Olbrei (1878–1965). Tema ettevõte oli rajatud tugevale alusele, vennalt Jaan Olbreilt päritud pianiinotööstusele Kraemann/Olbrei, mille pianiinosid omal ajal pärjati kõrgete aurahadega Belgias, Hispaanias, Itaalias jm. Algul jätkas Tõnis Olbrei pillide valmistamist vana nimega „Kraemann/Olbrei”, aastast 1925 aga valmisid need juba „T. Olbrei” nime all. Olbrei valmistas ka 15 harmooniumi ja ühe koduoreli. Tootmine kestis 1944. aastani.

Tallinna üheks aktiivsemaks klaveritootjaks kujunes Karl Saar (1889–1980). Paralleelselt klaveritööstusega õppis ta klaverit Tallinna konservatooriumis Theodor Lemba klassis. Töökoja avamine 1927. aastal Liivalaia tänavas sundis Saart õpingud katkestama, sest kogu aur kulus pianiinode tootmisele. Meister konstrueeris 1929. aastal klaveri kõlalauale pilli kõlavust suurendava lisaliistu, millele sai ka patendi. Veel võttis ta uuendusena kasutusele topeltrepetitsiooni, mida tavaliselt rakendati tiibklaverite juures. Sõja algul, 1941. aasta augustis, sai klaveritööstus kaks pommitabamust ja see oli ka klaveritööstuse Saar lõpp. Meister ise tegutses kõrge eani Tallinnas klaverihäälestajana.

1929. aastast Tartust Tallinnasse kolinud Ernst Hiis jätkas „Ihse”-nimeliste klaverite tootmist suure hooga. Kokku toodeti firmas kuut pianiino ja nelja tiibklaveri modifikatsiooni. Mõõtudelt väikseim oli pianiino nimega „Pianetto”, mille kõrgus ulatus vaid saja sentimeetrini. Mitmed „Ihse” pillide suured tellimused läksid Lähis-Idasse – Palestiinasse, Egiptusesse, Süüriasse, aga ka lähiriikidesse Lätti ja Leetu.

Üks huvitav moment: mingitel ajaperioodidel tootis Hiis pianiinosid nimega „Becker” või „J. Becker”. Kuidas kindlaks teha, et pianiinode „Becker” puhul võib tegu olla Hiisi valmistatud pillidega? Selleks tuleb haamermehhanism välja tõsta ja siis võib näha malmraami sisse pressitud meistri õiget nime – IHSE. Ühe sellise „Beckeri” omanik on säilitanud firma Ihse blanketil Hiisi allkirjaga klaveri müügiarve, kus seisab: „Arve Herra Sibulile. Müüdud Teile minu vabrikus valmistehtud pianiino firma „Becker” nr. 35501. 3. IX 1931 Tallinnas. Ernst Ihse.” Nüüdseks kuulub see huvitav dokument klaverimuuseumile.

Miks Hiis aeg-ajalt võõra nime all klavereid tootis, jääb tänaseni selgusetuks. Teame, et Peterburis töötamise ajal puutus ta tihedalt kokku ka Beckeri klaverifirmaga ja oli seal mõnda aega tööl. Võis ju olla, et Hiisi ja Beckeri firma omanike suhted säilisid Eesti Vabariigi ajal (Beckerid lahkusid bolševike võimuletuleku järel läände) ja et firma nimi ei kaoks maailmaareenilt, tegi Hiis mõne partii pianiinosid vana koostöö mälestuseks „Beckeri” nime all. Mine tea …

Saaremaalgi oma klaverimeister

Saarlased võivad uhked olla ja ongi, sest sealtkandist pärit mees nimega Mihkel Salong (1877–1946) oli omal ajal väljapaistev klaverimeister nii Peterburis (aastail 1907–1917 tootis seal pianiinosid „M. Salong”) kui hiljem, aastast 1922 Kuressaares Tolli tänaval. Kuressaare päevil sai Salongist lisaks heale meistrile ka hea ärimees. Tema pillede puhul hinnati nende head kõla ja tugevat konstruktsiooni, eriti hea mineku said need aga soodsa hinna tõttu. Kui näiteks pianiino „Astron” maksis 1100 krooni, siis pianiino „Salong” 800 krooni. 1941. aastal töökoda natsionaliseeriti ja meister pääses vaevu Siberisse saatmisest.

Juugendlik päike – Eesti Vabariigi klaveriehituse sümbol

Eesti klaverimarkide otsinguil olen endalegi ootamatult avastanud, et EV-aegsete pianiinode esipaneeli kõige levinumaks kujunduselemendiks on olnud juugendlik päike! Kujunduselemente on muidugi teisigi, hämmastav on aga see, et päike kui kujunduselement esineb kirjeldatava ajastu kõikide pianiinomarkide juures. Päike peegeldamas sümboolselt eestiaegse klaveriehituse päikselist poolt! Kas klaveriehitajad valisid sellise kujunduselemendi teadlikult või intuitiivselt, seda on raske otsustada. On ju klaverite disaini, selle seotust ajastu kunsti ja arhitektuuri seaduspärasustega praeguseks veel vähe uuritud. Fakt on aga see, et EV algusaeg ja sellele järgnenud aastad olid Eesti klaveriehituses vägagi edukad. Fakt on seegi, et päike ilmus Eesti klaverite kujundusse just 1920. aastate algul. Varem, Tsaari-Venemaa ja Saksamaa klaveriehituse mõjusfääris oli klaverite kujundus hoopis teine: esipaneel täideti rikkaliku ornamentikaga, paljudest detailidest koosnevate mustritega.

Juba päris EV algaastail esineb päikese motiiv „H. Orntlichi” ja „O. Heine” pianiinol. Arendatumal kujul on see „Sprenk-Läte” ja „J. Hermanni” pillidel, kus päikesele lisandub eesti rahvuslik muster ja vanakreeka ornamentika. Uute tegijate juures 1930. aastate algul päikese kujutis lihtsustub („Ihse”, „Wihm”).

Päikese kujutis on väga levinud paljude riikide sümboolikas (vapid, rahatähed). Kust see on tulnud aga meie klaveriehitusse, see vajab põhjalikumat uurimist. Enamasti on päike koos kiirtega esipaneelil ellipsikujuline. Mõnel juhul aga tundub, et on tahetud kujutada päikesesüsteemi koos planeetidega. Selline mulje jääb ühest „Sprenk-Läte” pianiinost, mille avastasin Palamuse lähistelt.