Eestlaste külakost „Pori Jazzil“

Eesti muusikute esinemine „Pori Jazzil“ on juba aastaid olnud loomulik, seepärast ei põhjustanud taoliselt kontsentreeritud eesti muusika annus tavatut rahvamurdu.

MARJE INGEL

Eesti muusikud festivalil „Pori Jazz“ 13.–22. VII Poris.

Eesti Jazzliidu ja „Jazzkaare“ projekti „Jazzikingitus Euroopale“ eesmärk on olnud tutvustada eesti džässiloomingut ja muusikuid mainekatel Euroopa festivalidel. Eesti Vabariigi 100. aasta­päeva puhul viidi džässikingitused Belgiasse, Inglismaale, Soome ja Saksa­maale.

Esimesena külastati 2017. aasta septembris Brüsselis festivali „B-EST Jazz Fest“, kus esinesid kõrvuti eesti ja belgia artistid. Eestit esindasid Maria Faust Sacrum Facere ning Peedu Kass Momentum. Möödunud aasta novembris jõudis eesti džäss Soome ja Suurbritanniasse. Euroopa džässivõrgustiku auhinnaga pärjatud „Tampere Jazz Happeningi“ avapaugu andsid kolm eesti koosseisu: Kirke Karja Quartet, duo Kadri Voorand & Mihkel Mälgand ning Heavy Beauty. Euroopa ühel olulisemal džässifoorumil Londoni džässifestivalil astus üles viis eesti bändi: Weekend Guitar Trio, Kadri Voorand & Mihkel Mälgand, Erki Pärnoja Efterglow, Heavy Beauty ja Peedu Kass Momentum. Tänavu mais sai eesti muusikuid kuulata „XJAZZ festivalil“ Berliinis ning juunis „Elbjazzil“ Hamburgis. Berliinis käisid Maarja Nuut & HH ning Kristjan Randalu Trio, Hamburgis Estrada Orchestra ja Estonian Voices. „Pori Jazzil“ kinkisid oma muusika publikule Kadri Voorand ja Mihkel Mälgand, Joel Remmel Trio ning Erki Pärnoja Efter­glow.

Minul on olnud au viibida ülalloetletud Eesti džässikingitustest kahe üleandmise juures: 2017. aasta novembris „Tampere Jazz Happeningil“ ja 2018. aasta juulis „Pori Jazzil“. Viimasest jagangi oma muljeid.

Eesti ja Soome saja-aastast omariiklust võrreldes on huvitav, et „Pori Jazz“ on sellel ajamatkal kaasa sammunud juba enam kui pool sajandit. Pori esimese džässipeo ajaks 1966. aastal olid džässifestivalid Eestis juuri ajanud juba üle kümne aasta (1960ndatel kuulsust kogunud Tallinna džässifestivalide eelkäijaiks peetakse 1949. aastast korraldatud muusikute ühismänge), kuid sarnaselt unistusega Eesti riigist ei sobinud ka džäss Nõukogude tegelikkusega kokku ning festivalide traditsioon katkes. Laulva revolutsiooni suvel 1988 avanesid „Pori Jazzi“ uksed Eesti muusikutele, tookord kooseisus Sergei Manukyan & Friends, kuhu kuulusid veel Villu Veski, Sven Kullerkupp, Mikk Targo, Taavo Remmel ja Toomas Rull. Sealtpeale on džässivahetus ja koostöö põhjanaabritega jätkunud.

Žestina Eesti Vabariigi juubeli puhul oli tänavusel Pori festivalil 17. juuli pärastlõuna Lokkilaval tervenisti meie muusikute päralt. Lava lähedusse paigutati samaks päevaks ka telk esinejate plaatide ning eesti džässi infomaterjalidega. Eesti muusikute esinemine „Pori Jazzil“ on nüüdseks juba aastaid olnud enesestmõistetav, seepärast ei põhjustanud seesugune kontsentreeritud eesti muusika annus rahvamurdu ega muud märgatavat erinevust festivali tavapärasest kulgemisest. Kogu festivaliala oli sel päeval tasuta avatud osana 13. – 18. juulini kestnud festivali sissejuhatavast perioodist, mil kava täitsid peaaegu eranditult soome muusikud. Mitmepäevane tasuta sissejuhatus kohalike esinejatega kuulub traditsiooniliselt „Pori Jazzi“ juurde ja võimaldab festivalist osa saada ka neil, kes džässielamuse nimel rahakotti kergendama ei tõtta. Seevastu tõsised džässifännid ja akrediteeritud ajakirjanikud saabuvad Porisse sageli alles neljaks viimaseks tasuliseks päevaks, mis tänavu langesid 19. – 22. juulile. Kaldun seega arvama, et publikul ei olnud varasemal ajavahemikul esinejate suhtes suuri ootusi ja paljud ei teadnud üldse eestlastele eraldatud õhtupoolikust Lokkilaval. Oma vingerpussi mängis kõigile ka ilm. Just 17. juulil kerkisid plusskraadid Poris senisest kuuma­rekordist kõrgemale (üle 30 °C) ning kõik, kes vähegi said, hoidusid varju või vette. Eredas päikesepaistes lava ees jaksasid istuda ainult kõige vapramad.

Kokku kuulas eesti muusikuid õhtu jooksul siiski mitusada inimest ja märkamata nad ei jäänud. Esimesena üles astunud Kadri Voorandi ja Mihkel Mälgandi kontserdi järel leidsid kuulajad „EV 100“ telgi üles ning aeg-ajalt võis paari inimest näha seal uudistamas, autogrammi küsimas ja seejärel plaatidega varustatult lahkumas. Kuuldavasti oli külastajate huvi Eesti maa ja kultuuri vastu laiem, seega võinuks ehk telgis pakkuda muudki kui ainult festivalil esinenud esinejate plaate ning Eesti Jazz­liidu kogumik-CD-d läbilõikega kodumaise džässi paremikust.

Sel aastal piirduti telki eksponeerides ühe päevaga, aga miks mitte jätkata koostööd Eesti ja Soome džässiorganisatsioonide ning Pori festivali vahel edaspidigi? Festivali tasuta juurdepääsuga alale võiks vastava telgi või müügileti paigutada ju kauemakski kui üheks päevaks.

Pean väga oluliseks, et eestlased olid pandud esinema just Lokki- ehk Kajakalavale. Džässi raamidest ammu väljakasvanud suure festivali paljudest kontserdipaikadest on just Lokkilava jäänud džässi pärusmaaks ning annab seega seal esinejatele automaatse kvaliteedigarantii.

Teisalt võib küsida, kas Eesti muusikute etteasted suurematel festivalidel peavad tingimata toimuma ühtse plokina. Joel Remmel Trio ning Erki Pärnoja Efterglow muusika kõneleb ise enda eest samuti kui Kadri Voorandi oma ning ühekaupa võib olla suurem tõenäosus sattuda festivalikavades prestiižsematele lavadele ja esinemisaegadele.

Võrdluseks teen lühiülevaate ka festivali tasulisest osast. Selsamal Lokki­laval esinesid neljapäeval, 19. juulil Terje Rypdal ja Vijay Iyer oma ansamblitega, soomlasi esindasid Jarmo Saari Republic ja Mikko Innanen 10+. Reedel musitseerisid Lokkilaval soomlaste koosseisud Joona Toivanen Trio ja 3TM. Rahvusvahelise džässi praegustest suundumustest andsid aimu GoGo Penguin ja Robert Glasperi ansambel R+R=NOW (Reflect+Respond=NOW). Laupäeval astusid Lokkilavale Iro Haarla kvartett ja Ilmiliekki Quartet koos Emma Salokoskiga, ainsa džässartistina esitles pealava programmis uut albumit lauljatar Aili Ikonen. Rahvusvahelist hõngu tõid 21. juulil Lokkilavale Zara McFarlane ning põnevat araabiapärast n-ö yazz’i viljelev trompetistist helilooja Yazz Ahmed.

Muusikaliselt kvaliteedilt ei jää eesti muusikud Lokkilava tasulisse programmi mahtunud soomlastest kindlasti maha. Niisiis ei näe ma põhjust, miks üks või teine Eesti džässikingituse programmis osalenud koosseisudest ei võiks mõnel järgmisel aastal seal esineda. Tõhusa tööga on jalg juba ukse vahele saadud, nüüd tuleb uksest sisse astuda.