Ehe Lied Kadriorus

TOOMAS VELMET

?Akadeemiline kammermuusika Kadrioru lossis? 8. VIII, Pille Lill (sopran) ja Marje Lohuaru (klaver). Seitseteist laulu Schumanni, Oja, Griegi ja Sibeliuse loomingust kostsid Pille Lille (sopran) ja Marje Lohuaru (klaver) interpretatsioonis Kadrioru lossis augustis 2004. Robert Schumann on alustanud oma päevikut 13. IX 1840 järgmise sissekirjutusega: ?Minu südamest armastatud noor naine. Luba ennast esmalt õrnalt suudelda tänasel päeval, oma esimesel naiseksolemise päeval, oma 22. eluaasta esimesel päeval?. Ei pea lisama, et sel päeval sai alguse Clara Wiecki ja Robert Schumanni romantiline kooselu, sellest tuleneva ülevuse ja traagikaga. Laulutsüklis ?Naise elu ja armastus?, valides tekstiks Adelbert von Chamisso luuletused, paigutab Schumann õnne nautiva naise jutustuse lõppu traagilise ?Nüüd esmakordselt tegid mulle valu? ning read ?Sa magad, sa julm ja armutu mees, igavest surmaund?, nagu ette nähes, milline on romantilise armastuse maine finaal.

Need Schumanni tsükli kaheksa laulu on romantilise muusika kvintessents, mille soovitan hoolikalt omandada ka kõigil instrumentalistidel, sõltumata pillist. Just Schumanni laule pean selleks etaloniks, kust õppida ja omandada nii fraasi kujundust kui detaili osa selles protsessis. Ja see protsess on rikkalikult kestev ning loominguliselt kosutav. Lied?i esitusprotsessis on pianist ja vokalist kui tervikinstrument ning absoluutselt võrdselt nauditavad. Usun, et seda ei ole lihtne saavutada, kuid miks peakski olema.

Pille Lille ja Marje Lohuaru isiksus on suurepäraselt ühildunud Lied?is ning ette rutates soovin nimetada, et pärastlõuna Kadriorus oli väga hea, mitte ainult Schumanni kammerromantikas, vaid ka Eduard Oja ekspressiivses väljenduslikkuses. Oja neli laulu võinuks ka kontserdi kulminatsiooniks planeerida, need väärinuksid seda nii kunstilise kui esitusliku meisterlikkuse poolest. Kuid Oja ja Schumanni muusikaline keelekontrast maksab ka midagi. Palju meil siis ikka on neid heliloojaid, kelle laululoomingu sisu kannatab kavas kõrvuseismist Schumanniga. Üks on vähemalt Oja koos Juhan Liivi tekstidega. Selline võimas kolmveerand kontserti Schumanni ja Ojaga jättis ehk pisut varjugi kaks Griegi ja lõpetuseks kolm Sibeliuse laulu. Seda mitte sugugi esitusliku meisterlikkuse osas, milles Lill-Lohuaru ei väsinud hetkekski, vaid pigem Griegi ja Sibeliuse sisulise kergekaalulisuse, isegi ootamatu salonglikkuse tõttu.

Paadunud instrumentalistina ei ole minu jaoks ehk liiga suurt tähendust sõnadel ? kuulamistähelepanu on eelkõige muusikatekstil. Tean, et see on viga, millesse lauljatest kolleegid suhtuvad varjamatu põlgusega, kuid arvatavasti juba parandamatu viga. Vaatamata ?invaliidsusele?, olen juba õppinud kavalehelt tekste lugema vähemalt enne kontserdi algust. Seekordne pakkus suurepärase võimaluse süveneda Chamisso tekstidesse nii saksa keeles kui ka eesti keeles, väsimatu proua Heli Susi tõlkes (mille eest suur tänu!), nii tekib minugi tõvega lootus ravile alluda.

Tõsi, Kadrioru lossi akustika ei luba alati kindlalt tuvastada, mis keeles lauldakse, kuigi ma hetkekski ei kahtle Pille Lille diktsioonis, olles selle selektiivsuses korduvalt veendunud teistes oludes. See kahtlus ning kõhklus tekkis siiski Sibeliuse lugude ?Var et en dröm? ja ?Flickan kom ifran sin älsklings? ettekandel. Traagilise, romantilise ja ekspressionistliku kontserdi lõpetas Pille Lill lisapalaks hõisates selges eesti keeles ?Sind armastan!?.

Lied on üks kammermuusika superþanr. Lille-Lohuaru Kadrioru akadeemilise kontserdi eest tänades soovin, et peale Interpreetide Liidu meenuks ka absoluutselt kõigile teistele kontserdikorraldajatele, et meil on lauljaid ja Lied-pianiste, kes valdavad seda þanrit suurepärase meisterlikkusega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming