Ei ole paremaid, halvemaid aegu…

Tiiu Levald

Muusikal “GEORG”: libreto Urmas Vadi, lavastaja Andrus Vaarik, muusikaline juht Erki Pehk, osades Marko Matvere, Ülle Lichtfeldt, Liisi Koikson jpt, produtsendid Anne Veesaar, Tarvo Krall ja Mikk Purre. …on vaid hetk, milles viibime praegu. Artur Alliksaar

 

Marko Matvere “Georgi” nimiosas. pressifoto

Need mitmetähenduslikud värsiread hakkasid kumisema peas pärast etendust “Georg”. Meeled olid üles köetud saadud muljetest, mälupiltidest ja nende kokkusobitamisest. Lugenud kavaraamatust läbi Anne Veesaare lustakas vormis pihtimuse muusikali saamisloost, pidin järjekordselt tõdema, kuivõrd oleme saatuse mängukannid ja kuivõrd oluline on sõpruskond, kelle keskele satume.

Kui Andrus Vaarikul poleks tekkinud idee teha Georg Otsast muusikal ja leidunud sellist hulljulget toetajaskonda Anne Veesaarega eesotsas; kui poleks sellist noort kirjameest nagu Urmas Vadi, kes on lausa õhust osanud tabada loo põhiliine, ja muidugi peamine – õnnestumise-sähvatus Vaariku terases näitleja-potentsiaali nägemises – et siin ja praegu on meie teatrimaailmas olemas fenomenaalsete võimetega loo kangelane Marko Matvere näol. Ma ei pelga kasutada ülivõrdeid, kuna sellist kiiretempolist muutust ühe inimhääle kasutuses, nagu see on toimunud Matvere puhul, kohtan elus esimest korda. Kohatuks pean siiski Matvere ja Otsa hääle võrdlemist – mõlemad on unikaalsed ja äärmiselt erineva taustaga, ent julgen kõrvutada neid kui kunstnikuloomusi. Lisaks Jumala poolt kingitud rikkale ja sooja tämbriga häälele, sarmile, intellektile, musikaalsusele lisandub äärmine ausus muusikas, maksimaalne nõudlikkus enese vastu ja soov anda endast kõik.

Olen näinud teatrilaval vist kõiki Otsa ja Matvere rolle, seetõttu julgen selles küsimuses ka sõna võtta. Olen kindlasti parandamatu melomaan, kuid samavõrd ka hea sõnateatri austaja. Ja seetõttu on eriline rõõm, et Georg Otsa lapselaste generatsiooni kuuluv kirjamees Vadi ei ole laskunud labasuste libedale teele, vaid on andnud Matverele võimaluse Georgi kuju lahti mängida Matvere parimate rollide (Turgenevi “Isad ja pojad”, Tätte “Palju õnne argipäevaks” jt) võimekuses ning teinud meeletult riskantse väljakutse kui lauljale. Uskumatu resultaat on saavutatud ilmselt tänu pingsale koostööle kontsertmeister Zoja Hertziga ning tähelepanelikule Georg Otsa helisalvestiste kuulamisele.

 

Loo bulgakovlik ülesehitus

 

Peab tõele au andma ja tõdema, et kogu etendust saadab peaaegu täielik õnnestumine – muusikalised numbrid on järjestatud väga hea pulsitunnetusega. Erki Pehki arranžeeringud ja orkestri teostus on igati meeldivad, Jüri Naela tantsud, ka koori liikumine vaimukas ning vajadusel mitte pealetükkiv.

Eriti õnnestunuks pean aga loo lausa bulgakovlikku ülesehitust. Siin on palju sümboleid, millest nii mõnedki vajavad tõenäoliselt meie lastelaste generatsioonile ülerääkimist. Proloogis meie poole kihutav Moskva rong kogu kaasnevaga, ülevalgustatud hirmuäratav suur laud varjujäetud “troikaga”, Šiškini “Kolm karu”, “tuukrid” oma söödaga jne. Äärmiselt vaimukas leid on teise vaatuse veealune maailm. Kuna olen terve lapsepõlve veetnud samas külas, kus oli Georg Otsa suvekodu, ja kuna ka minu isa oli pillimees ja kirglik kalamees, siis tean, kuivõrd igal võimalusel pageti sellest hullumeelsest reaalsusest loodusse, et olla üksi ja vabaneda pingetest.

Vihje inimliku uue õnne leidmisele on leidnud lahenduse ulmelises ebareaalsuses. Mozarti ooperist “Don Giovanni” pärit Surma pidev oma juuresoleku meeldetuletus Komtuuri näol, kes samas liikuma pandud mingi tulnukana ja mustade prillide teema toomine juba loo algusesse annab kõigele kindlasti hoopis tõsisema kaalu.

 

Võluvad ja grotesksed rollid

 

Erakordselt head rollid on loonud Ülle Lichtfeldt Asta ning Kilpkonnana (vapustav kehakeel, braavo!), Marika Vaarik klaverisaatja Aimena ning Egon Nuter kui Kodanik K. Võika groteskina mõjub saatanlik “troika”: Anne Paluver, Raivo Rüütel ja Jaan Rekkor. Väga malbe ja võluva kuju on loonud Liisi Koikson Näkina ja peab rõõmuga märkima, et selles loos sai kuulda nii temalt kui Kaire Vilgatsilt (kahjuks küll episoodilises rollis) mahlakat, naiselikku ja sooja täiskõlalist naishäält!

Tunda on lavastaja Vaariku head silma ja Pehki head kõrva kõigi näitlejate ühtses ansamblis hoidmisel, nii et ka laulvad näitlejad suutsid end täisväärtuslikult kuulajani tuua.

Ja lõpuks veel kord tagasi Marko Matvere rolli juurde. Kuskil intervjuus on Matvere avaldanud arvamist, et mis see Hamleti roll siis ikka näitlejale nii kangesti pakub peale selle ühe kuulsa monoloogi “Olla või mitte olla…”. Ja ometi ei unusta ma iialgi tema kehastatud Hamletit – täiesti erinevat kõigist nähtud rollikäsitlusist. See oli vaba paatosest, mis vastavalt ajastutele ja moodidele saatnud seda rolli ilmselt aastaid. Puudus ka resignatsioon, mis jälle hilisemas ajas paljude käsitlusse ilmus. Matvere Hamlet oli keevaline, mõtlev, loomulik ja samas ka spontaanselt uljas.

Sellel “Georgi” etendusel oligi see vast kõige suurem, heas mõttes ootamatus, et peategelasele oli antud nii palju sissepoole pööratud teksti, iseendaga olemise ruumi. Ja kui siis sellele järgnesid ülimalt nõudlikud Händeli “Julius Caesari”, Kálmáni “Tsirkusprintsessi” või “Mustlasprimaši” aariad, väga head kantileeni nõudev Pahmutova “Meloodia” ja lõpuks kõiki ooperilaulja arsenali kuuluvaid omadusi nõudev Jago monoloog Verdi “Othellost”, siis ei suutnud pilku külgmonitoridelt lahti rebida – lausa uskumatu näis see kvintessents, milleni üks loovusele aldis inimhing on jõudnud. Ja muidugi ei saa imetlust avaldamata jätta ilmselt Marko Matvere kõige truumale sõbrale, saksa lambakoerale Natole, kes käitus läbi etenduse nii väärikalt ja stoiliselt!

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming