Elektrooniline viljakoristus EMTAs

Hele-Maria Taimla

XIV EMTA sügisfestival 24. – 29. IX

Tänavune EMTA sügisfestival tõi kokku elektroonilise ja uue muusika austajaid Eestist, Rootsist, Suurbritanniast, Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Kanadast. Värsked kompositsioonid ja improvisatsioonilised etteasted pakkusid üliõpilaste ja külalisesinejate loometöö vilju, loengutes ja töötubades said kõik asjaosalised täiendada oma teadmisi.
Festivali avakontserdi andis rahvus­vaheline noorteansambel Neophon, mille repertuaaris on nüüdisklassikat ja uudisloomingut. Kollektiiv esitas Kirde-Euroopa heliteoseid, teiste seas sai Eesti esmaettekande Malle Maltise „Vastuvool” („Counterflow”). Kompositsioonitudengi Rael Kõivu sõnutsi andis Neophoni kontsert kuulajale justkui tühja molberti ja värvid, millest terviku loomiseks pakkusid avastamisjulgust esitajate pühendunud mängulisus ja repertuaari mitmekihilisus.
Märkimisväärse osa festivalist si­sus­tas hinnatud Kanada saksofoni­kvartett Quasar, mille liikmed andsid kontserdi, korraldasid meistriklasse ja pidasid loengu saksofonimängust. Aastast 1994 tegutseva Quasari eesmärk on propageerida nüüdismuusikat ja anda oma panus, et esiettekanded, mida sel koosseisul on ette näidata üle saja, ei jääks viimaseks. Oma etteastetes ühendab ansambel laiendatud tehnika (extended technique) nagu nt huulikuta saksofoni ülepuhumise live-elektroonika, improvisatsiooni ja teatraalsusega. Ka kvarteti siinne kontserdikava (eesti muusikast Helena Tulve „Öö”) kätkes palju laiendatud tehnikat, kuid rõhutamaks, et teosele annab põhiväärtuse siiski muusikaline idee, piirduti kahes viimases loos traditsiooniliste mänguvõtetega.
Nüüdismuusika ei vasta masside esteetilistele ootustele. Selles küsimuses on Quasari liikmete lähtekoht, et kontserdisaalis kõlava muusika ülesanne pole meelt lahutada, vaid peegeldada praegust maailma. Teisisõnu, eelarvamuste ja meeldib-ei-meeldi-suhtumisega pole uue muusika kontserdil midagi peale hakata: analüüsida tuleks hoopis ühiskondlikke protsesse, mis annavad seda laadi helikeelele ainest. Hukkamõistu vältimiseks soovitab Quasari liige Jean-Marc Bouchard hakata nüüdismuusika kontserdist mõtlema alles selle külastamise ülejärgmisest päevast – siis, kui esimene vapustus möödas.
Nüüdismuusika allumatust laiema kontserdipubliku harjumuspärastele mõttemallidele näitab ka see, et elektronmuusikud (erinevalt nt muusikateadlastest) ei arutle, kas merekohin on muusika või kas see, kes diktofoniga ringi käib ja pärast salvestatu kokku lõikab, on helilooja või mitte. Suure loomingulise vabaduse ja selle õigustatuse lakmuspaberiks festivalil oli kompositsiooniosakonna kontsert, kus hea maitse piires leidus värskust, siirust ja isikupära. Paeluva elektroonilise kõlamaailma ja kandva tervikuna jäi meelde Siimeon Liigi teos „Värvidesse mattunud”. Leidliku kontseptsiooniga paistis silma Dana Kaufmani muusika ja Markus Robami videomaterjali süntees „Solarise keskus”, mille helikeel ja hea operaatoritöö edastasid aredalt ostukeskuse kirevuse ja rutakuse. Vaatemängu pakkus ansambel Trans Germanium Express Ekke Västriku live-elektroonilise teosega, ainsa akustilise numbrina kõlasid timpanite saatel Alisson Kruusmaa laulud (Andres Ehini tekstidele), mille nõudlikud vokaalpartiid tõid esile Laura Remmeli ja Reelika Raniku oskusliku häälevalitsemise.
Klassikaraadio otse-eetris kõlanud reedeõhtusel improvisatsioonikontserdil viljeles prantsuse trio Analucigène (löökpillid, kannel, vioola) impulsiivset ja rohkete akustiliste heliefektidega muusikat, millele järgnes märksa dünaamilisem elektroonika ja saksofoni kahekõne rootslaste Hampus Noreni ja Thommy Wahlströmi esituses. Kontserdi teises pooles kõlas mõlema etteaste live-remiks, mille lõid kohapeal üheksa tudengit, kes olid kolme päeva vältel saksa elektronmuusiku Jan Peter Schwalmi juhendamisel seda loomingulist muusikatöötlust õppinud. Schwalmi sõnutsi teeb live-remiksi keerukaks muusikute isikupära ja koostöö ühendamine: kollektiivis tuleb palju üksteist kuulata ka teha sellest lähtuvalt kiireid otsuseid. Sestap on tulemus iga kord ettearvamatu ja ainulaadne.
Festivalile panid punkti ansambel U: ja EMTA Uue Muusika Ansambel. Nooremate tegijate kiituseks tahan välja tuua Helena Tuulingu ladusad klarnetimeloodiad, ilusad kandvad piano’d ning tema ja Kirke Karja hea ansamblitunnetuse Lutosławski tantsuprelüüdide esitusel. Samuti köitis tähelepanu kandlemängija Anna-Liisa Elleri enesekindlus Scelsi „Okanagoni” ettekandmisel: neiu esitas selle omatehtud seades (originaalseade harfi asendas kannel) koos Vambola Kriguli (tamtamm) ja Jaanus Sinisaluga (kontrabass). Lõppkontserdi kava moodustas mõtestatud terviku, küll aga jäi arusaamatuks, miks lõpetas festivali just Arash Yazdani „Dimension II. Destruction”, mille pealkiri tähendab hävitust või purustust. Sellest mööda vaadates võib siiski küllalt suure üldistusjõuga tõdeda, et Eesti nüüdismuusikud kinkisid tänuväärt festivalile heal tasemel lõppakordi.