Elektroonilis-puhkpillise impro-raske-muusika pidu tehases

Marje Ingel

Intervjuus vihjab Maria Faust albumi kontekstile, aga kui asuda läbima muusikarallit nimega „Amager paneb pidu” („Fest på Amager”), siis päris otseste kaardilugeja juhistena neid kommentaare võtta ei saa. Esimene lugu on petlikult mahe, järgmises loos lisanduvad puhkpillid puhuvad selle mulje minema ja raske-elektroonika sõidab kuulajast üle. Üldpildina ei ole puhkpillidel sel plaadil kuigi suur roll, jäme ots tundub olevat hoopis elektroonikute käes. Teades, et ansambli on kokku kutsunud saksofonist Maria Faust, tabasin end albumit esimest korda kuulates lausa küsimas: kus siin siis Maria on? Soolopilli mängijad on reeglina oma plaatidel rohkem esiplaanil. Teisest küljest on aga Fausti Maria Faust Groupi tarvis kirjutatud muusika sama ühtlase koe ja heade proportsioonidega kui „Fest på Amager”, seega kumab ka viimasest läbi Fausti kui helilooja ja arranžeerija mõtlemine ning püüdlus läbikomponeeritud helipildi poole, vaatamata sellele, et tegu on improviseeritud muusikaga. Kõlatasakaal on albumil väga hästi paigas, sest elektroonilised instrumendid koos trummidega ei moodusta siin traditsioonilist rütmigruppi, mille taustal tromboon ja saksofon või klarnet soleerida saaksid. Pillide tämbrivärvid täiendavad üksteist kogu kõlavälja ulatuses ja ühegi mängija käekiri ei tüki üldises helikoekirjas mustreid luues domineerima. Kõlaväli ise ei ole aga liigitatav ühegi stiili alla. Jazzi ei maksa siit otsida, tantsumuusikat samuti mitte, kuigi pillide poolest sobiksid mõlemad variandid. Ehk võiks pakkuda määratlust „elektroonilis-puhkpilline improvisatsiooniline raskemuusika”?

Albumi viimane rada on ainus, mis minule seostub Maria Fausti pakutud taustainfoga plaadi kohta. Siinne pidu ei ole otseselt äge, silme ette ei kerki pilte tantsupõrandal väänlejaist ega mosh pit’is karglejaist, pigem on see psühhedeelne kogemus, või vähemalt pikalt kestnud peo lõppfaas vastu hommikuhahetust, kui miski ei tundu enam reaalne ja kassiahastuski pole kaugel. See lugu on muusika kui atmosfäär, helikangas, mida kootakse pikkade kurblike kiududena.

Üks mu lemmikpalu sel plaadil „02.00” on kahtlemata bluus, kuigi seda pigem meeleolu ja lummav-kurblike saksofonihuigete kui millegi muu tõttu. See mõjub hommage’ina äralendavatele rändlindudele.

Fantaasiapilte kerkib silme ette veelgi. Mitu lugu kõlavad nagu elevantide mäss loomaaias, loos „23.30” võib aga selgelt kuulda kappi lukustatud sülekoera niuksumist. Kujuteldavas muusikavideos näen Pistol Nr 9 liikmeid otsekui ansambli Laine algkoosseisust (4 blondi ja 4 brünetti) välja astununa kusagil endises tööstushoones helikunsti tegemas, 1960ndate stiilis minikleidid seljas ja pühalik-tõsised näod ees … Neid võiks kujutleda ka linnuvabriku konveieri ääres füüsiliselt ärakasutatud ja hingeliselt muserdatud chick’idele lohutavat muusikat mängimas, eelistatavalt pala numbriga „23.35”.

Soovitaksin Kultuurikatla meeskonnal nad järgmisele „Stalkeri” festivalile kutsuda. Need näitsikud suudavad pikimadki torud sirgeks puhuda ja liigutada kalgimatki betoonkeha(ndit) pisarateni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming