Elektroonilised šamaanirituaalid

Kaur Garšnek

KTU ehk “Kluster (KIMMO POHJONEN / SAMULI KOSMINEN) meets King Crimson (TREY GUNN / PAT MASTELOTTO)” Rock Cafés 7. XI.  

Esmaspäeval sai “Jazzkaare” sügishooaja raames näha-kuulda Rock Cafés esinenud KTU-nimelist (hääldub nagu K2 ingl k) põnevat kollektiivi. Rohkearvuline kuulajaskond osutus lisaks õige mitmepalgeliseks: suur hämar kontserdisaal oli pilgeni tuubil kõige erinevamaid huvigruppe, kes veel enne artistide ülesastumist olid täitnud õhu erimärgiliste laengutega, nii et võis lausa tunda, kuidas juuksed särisedes püsti tõusevad ning riided keha külge tõmbuvad. Elevus oli ka põhjendatud, sest õige pea, nagu teadustatud, muutus ruum tõeliseks kultuuride sulatuskatlaks, milles järgneva tunni-pooleteise jooksul segunesid põhi, lõuna, ida ja lääs; vesi, tuli, õhk ja maa; ülemine ja alumine; paradiis ja põrgu; jumal ja loom; vasak ja parem. Kaugest sai lähedane, lähedasest kauge. Kuuldut võinuks lahterdada selliste siltide alla nagu avangard, folk, progerock, funk, ambient, industrial, world music…

Tegelikult oli kõik see kodeeritud juba kvarteti nimesse. Sest “K” tähistab meie põhjanaabrite, kuulsa akordionikuradi Kimmo Pohjose ja sämplerdaja Samuli Kosmise loorbereid võitnud elektroprogefolkprojekti Kluster, mis on muide esinenud ka ühes nimeka Kronos Quartetiga. TU näol ent on tegemist Ameerika mitte põrmugi vähem kuulsa duoga, trummari Pat (Lee Patrick) Mastelotto ja bassisti-kitarristi (?!) Trey Gunniga, hilise (kolmanda) King Crimsoni liikmetega! KTU kujutaski endast nende kahe, esmapilgul võrdlemisi erineva koosseisu sümbioosi, Kosminen ja Mastelotto põhiliselt rütmisektsioonis ning Pohjonen ja Gunn harmooniaplaani kujundajate ja solistidena. Samas kasutasid muusikud oma instrumente vahel üsnagi “ebatraditsioonilisel” viisil, mistõttu noil funktsionaalsetel rollidel puudusid selgelt eristuvad piirid: näiteks leidis akordion üha rakendust rütmipilli ja efektigeneraatorina, lähenedes kohati lausa äravahetamiseni Kosmise instrumentaariumile.

Lisaks polnud ju ka instrumendid ise päris traditsioonilised. Kõige eksootilisemaks võib nähtavasti pidada Trey Gunni kümnekeelset stereoväljundiga, spetsiaalselt tapping-tehnika* jaoks mõeldud nn puutetundlikku Warr kitarri, mille heliulatus on vastavas häälestuses oma seitse oktaavi ja mida võib mängida umbes nagu klahvpilli – soovikohaselt kas ühe või kahe käega. Instrumendi eripära (ja muidugi tunnetuslik-tehniline pagas) lubas Gunnil esineda niihästi meisterliku bassisti kui ka kitarrivirtuoosi osas, mängida kaasakiskuva rütmiga funky’likke bassikäike, mitmehäälselt “ludisevaid” kidrasoolosid ning ülipehme artikulatsiooniga intensiivselt undavaid noote – seda kõike kas või samaaegselt. Kontserdi lõpupoole, pärast teistkordset tagasiplaksutamist ja ovatsioone, demonstreeris Trey aga veel ühte mänguasja, umbes meetripikkust neljakeelset pillijuppi (Chapman Stick), mis heliulatuse ja kõla poolest meenutas küll tavalist basskitarri.

Ohtralt tarvitati ka live-elektroonikat, olgu siis kõikvõimalike efektiprotsessorite, kitarrisüntesaatorite, midi-kontrollerite, looper’ite, sämplerite või sülearvutite kujul, mis valdavalt oskuslikus kasutuses tegi kõlapildi veelgi huvitavamaks ja omanäolisemaks (kui norida, siis kohati ehk veidi häguseks). Pohjose akordioni möirahtused ja krabinad esiteks ning tema kaikuv koolitamata “tundrahääl” teiseks – sh põrgulikud huilged ja verdtarretavad naerulaginad – olid tihtilugu tundmatuseni moonutatud. Seejuures koosnes Samuli Kosmise helipalett üksnes ja ainult esimeste või teiste digitaalselt töödeldud sämplingutest, mis kõlasid vahel õhuliste foonide ja helinatena, enamasti aga tehnitsistlike särinate, hoopide ja kõmakatena, juhituna läbi midi-kontrolleri, mis töötas elektroonilise löökpilli puuteplaadi põhimõttel. Vahel oli tõesti raske aru saada, mida täpselt kuuldakse ning kelle käe alt need helid nüüd tulevad – seda enam, et osa muusikast kõlas siiski ka fono pealt. Asja tegi veelgi segasemaks tõik, et ka ühte Pat Mastelotto kahest trummikomplektist kuulus elektroonilisi trumme ning tedagi võis aeg-ajalt näha mingite aparaatide taga nuppe keeramas. Muide, teise komplekti okupeeris keset kontserti Kosminen, misjärel kahe trummari vahel leidis aset põrisev dialoog, milles viimane sõna jäi küll ilma kahtluseta Mastelottole.

Tehnoloogilise poole pealt ei ole see aga veel kõik, sest õigupoolest kuulub KTUsse lisaks eelmainitutele veel kaks liiget: surround-heli disainer Heikki Iso-Ahola ja valguskoreograaf Valo, s.o Ari Virtanen, keda kumbagi seob Pohjosega kauaaegne koostöö. Suuresti tänu nendele kujunes kontserdist mitmeplaaniline multimeediaetendus.

Mida kogu selle kaadervärgiga siis saavutati? Tundus, et ei midagi enamat ega vähemat kui artistide ja publiku viimine ekstaatilisse keskendumisse (kusjuures visuaalses mõttes osutus katalüsaatoriks eeskätt just Kimmo Pohjose lavaline olek), mitmeti meenutas esitatu pigem šamanistlikku rituaali kui komponeeritud muusikat. Ka tegijad ise on väitnud, et ühte ja sama lugu pole neil põhimõtteliselt võimalik korrata, kuna valdav osa loomingust sünnib alati kohapeal improvisatsioonina. Teisalt võis ometi sedastada paikapandud harmoonilisi järgnevusi ja rütmifiguure, nii et teatud struktuur lugudel siiski oli – kui ka ainult selleks, et see ürgjõudude hoovustes purustada ja uueks teha. Rääkides kompositsioonist vertikaalses plaanis, paistis tooniandvaim mõjutegur olevat just põhjamaine paganlik müstitsism, süngevõitu ja metsik, kohati jäine, paiguti tuline, mis intrigeerival moel segunes äratuntavalt kingcrimsonliku progerocki kaskaadidega. Sõnaga – kuulata oli nii mõndagi huvitavat. Samas leidsin hiljem tuttavatega vesteldes ning otsi kokku tõmmates kinnitust oma arvamusele, et KTU jääb pigem fenomeniks, “mida peab nägema ja kuulma”, üheks kõlaliseks eksperimendiks ning muusikaliste väljendusvahendite tutvustajaks. Kuid tegemist ei ole bändiga, kelle plaati viitsiks kodus süvenenult kuulata. Väidetavalt on neil siiski kavas selline asi välja anda, nii et saab näha. Ilmselt on stuudio-KTU ka midagi muud kui live-KTU.

 * Tapping tähendab heli tekitamist ühe käe sõrmede järsu vajutuse või löögiga vastu kitarri (vms keelpilli) kaela.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming