Eliitpianist Ralf Taal

ADA KUUSEOKS

m_taalCD.jpcEesti klaverimängu kõrgklassi kuuluv soolopianist ja väga hinnatud ansamblist Ralf Taal on läbi ja lõhki romantilist laadi muusik, mida on tõestanud tema suurim rahvusvaheline võit juba 20 aasta eest – noorima finalisti eripreemia Schuberti-nimelisel pianistide konkursil Dortmundis. Kuid ka tema viimane Beethoveni-õhtu läks üle ootuste, nagu öeldakse, täitsa kümnesse!
Chopiniga sai Taal juba varasemast noorusest sina peale, mille kokkuvõtteks ilmus alles nüüd tema esikplaat, tähelepanuväärne Chopini CD „Magic of Sound“. Album sisaldab prelüüde, ballaadi f-moll, kolm etüüdi, poloneesi As-duur ja skertso b-moll, on kaasneva bukleti järgi nagu kaksikportree pianistist Taalist, kes omakorda portreteerib Chopini. Muuseas, leidsin tekstis ühe faktilise ebatäpsuse: Ralf Taal lõpetas TMKK 1992. aastal Maigi Pakri ja prof Bruno Luki klassis, paraku lahkus professor meie keskelt 1991. aastal. Kui rääkida plaadimuljetest, hämmastas kõigepealt see, et mulle lähedase Chopini tunnetusega olin Taaliga just samal lainel. Niisugust kokkulangevust ei juhtu sageli, sest Chopini mängitakse ju väga erineval moel, ja kes teab, kuidas on see õige. Eriti nautisin plaadi kõige mahukamat teost, prelüüditsüklit, kus nagu koorus lahti üks üürike inimelu kõigi oma vaevade ja rõõmudega. See oli mitmepalgeline ja huvitav! Ralf Taal ise on väga tagasihoidliku loomuga, ent peene ja tundelise hingega isiksus. Koostöös varalahkunud helirežissööri Maido Maadikuga sündis igati õnnestunud soolo­album.
„Eliitkontsertide“ sarjas astus Ralf Taal Estonia kontserdisaali lavale
10. märtsil. Nn eelsoojenduseks mängijale ja ka publikule kõlas kaunis Chopini nokturn Des-duur, seejärel sädelev valss As-duur op. 34. Kontserdil kuulasime klaverimuusikat kolmelt eakaaslaselt – Chopinilt, Schumannilt ja Lisztilt, neist viimane oli ühe aastanumbri võrra nooremgi. Kava põhiteosteks võis nii pikkuselt kui ka raskusastmelt pidada Schumanni „Sümfoonilisi etüüde“ kontserdi esimeses ja Liszti sonaati teises pooles. Kummagi helitöö tunnustamine uudse kunstinähtusena ei mahtunud kuidagi oma ajastusse, mistõttu konservatiivsete kriitikute hoiak oli vaenulik. Eks ajalugu ole korduvalt tõestanud, et geniaalseid tegusid avastatakse ja imetletakse vahest tükk maad hiljem.
Iseäranis muljetavaldavad olid kontserdil Schumanni „Sümfoonilised etüüdid“, mida helilooja 15 aastat hiljem veel redigeeris ja ristis ümber etüüdideks variatsioonivormis („Études en forme de variations“). Mäng kandus publikuni paeluvalt, peene fraseeringu ja pedalisatsiooniga. Iga järgnev variatsioon nagu maalis uue värvika pildi, kuni sai üles kruvitud emotsionaalse kõrghetkeni eelviimasesse 11. variatsiooni. Seejärel ilmus uue teemaga triumfaalne kestev finaal (vormiliselt rohkem rondo kui variatsioon), mis kõlas tõeliselt orkestraalselt, kulminatsioonidki ajastusid väga oskuslikult. Kuid enne seda suurteost tuli ettekandele veel sama autori „trikilugu“ tokaata C-duur, mille aluseks oleks nagu Bachi süütu tokaata, eeskujuks aga omal ajal väga populaarne Czerny tokaata. Kes on Schumanni tokaatat mängida proovinud, teab, millega siin rinda pista. Oh seda mõnu, kui valdad siinset keerukat rütmi ja polüfoonilist faktuuri, rääkimata topeltnootidest! Taal esitas selle vahva üleolekuga, oktavite episood oli lausa super ja isegi basside riskantsed hüpped said täistabamuse! Kui veel midagi soovida, siis ehk enamat nõtkust bassi ostinaatsetes sünkopeeritud figuurides.
Rääkides Liszti sonaadist h-moll, meenub alati üks rahvusvahelise Liszti konkursi eelvoor Moskva konservatooriumis, kus teost mängiti järjest lausa 12 korda! Kuulamine muutus iga esinejaga järjest piinavamaks, sest asi ei seisne ju sportlikus kiiruses või tugevuses, aga ma ei jätnud ka oma eesti jonni ja pidasin lõpuni vastu. Ralf Taali tõlgendus sonaadist on tähelepanuväärne saavutus, müts maha! Oli tunda, et muusik on suurteose ideed juba mõnda aega eneses kandnud, kuid loomulik küpsemisprotsess hakkab laval toimima siiski alles aastatega. Seda arvamust ei tule võtta kui mingit etteheidet, vaid kui paratamatust. Plusspoolelt oli täiesti hoomatav sonaadivormi terviklikkus, mis on ju ettekande olulisemaid külgi. Filosoofilis-meditatiivsed momendid läksid sügavuti, eriti kaunilt kõlasid lüürilised kujundid. Tehniline tase oli igati vastavuses, kuigi pisut ettevaatlik. Schumanniga võrreldes hoopis avatumas ja tulisemaski Lisztis oleksin oodanud spontaansemat saatanlikkust kraadides enam, samuti meeletult tuiskavaid oktave ja passaažide sädelust. Ent ometigi veidi sellesarnast vabalt-minnalaskmise-meeleolu ilmus äkki viimases lisapalas, Liszti transtsendentses etüüdis f-moll, mis mõjus niivõrd lummavalt, et kriitikameelgi uinus. Rohkearvuline publik kuulutas selle ägeda etüüdi esituse kontserdi braavo-tipuks. Esimene lisapala Schumanni „Widmung“ Liszti seades kõlas äärmiselt südantliigutavalt, ühendades märkamatult kogu kontserdikava (esimese poole Schumannile mõeldes) heaks tervikuks. Kummalisel kombel jäi kavalehe järgi viimane teos Verdi-Liszti „Rigoletto-parafraas“ ette kandmata. Emba-kumba: kas Ralf Taal oli kõik oma mõtted jäägitult sonaadi tarvis kontsentreerinud ja seega lõpunumbri sootuks ära unustanud (tegelikult oleks kontserdi teises pooles ainult sonaadistki piisanud) või ajas valel ajal lavale ilmunud lilleneiu mehel pea segi ja ta asuski rahva agara plaksutamise ja lillesülemist vabanemise järel kohe lisapalu mängima.
Eesti Kultuurkapital määras Ralf Taalile 2011. aasta helikunsti sihtkapitali preemia. See on suur tunnustus, kuid pianist väärib enamatki …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming