Elu pärast lapsepõlve ja džässi

Kaur Garšnek

CD „Enter Denter”: Kristjan Randalu ja Tallinna Kammerorkester. ERP, 2010. Kristjan Randalu uue plaadi läbiv kontseptsioon on viia kokku džässmuusika vabadus ja klassikalise muusika läbimõeldud orkestratsioon. Samalaadseid taotlusi kumab läbi ka mõnelt tema eelmiselt plaadilt, kuid sedapuhku on mäng vormiga üks albumi keskseid jooni. Lihtsustuste vältimiseks on löökpillid seadest välja jäetud, mis tundub õige otsus, kuivõrd pahatihti mõjub kergemale muusikale klassikaliste koosseisude liitmine lihtsalt külgepookimisena ning võib olla originaalsete ideede nappuse märk. Antud juhul aga on arranžeering selline, et midagi ei tundu olevat ei üle ega puudu.  

Tallinna Kammerorkester mängib valdavalt väljakirjutatud partiisid, Randalu klaver aga on suures osas improvisatsiooniline. Ühtaegu saadakse üle nii improvisatsioonilise kui läbikomponeeritud muusika piirangutest. Improvisatsioonil on ju oht takerduda meeleolu puudumisse või interpreedi mänguharjumustesse, täielikult läbi komponeeritud muusika aga võib (osalt samadel põhjustel) muutuda mehaaniliseks ja elutuks. „Enter Denteri” „mõlemad instrumentalistid” paistavad üksteist täiendavat ja innustavat, nii et rasket interpreeditööd on seda kuulates küll raske ette kujutada. Ning, jah, valdavalt selgeid ning heas mõttes lihtsaid ja loogilisi partiisid esitav TKO mõjub siin tõesti nagu üks  instrument või isiksus, tagaplaanile hoidev, ent usaldusväärne ansamblipartner. Randalu mäng on raskemini ennustatav; keelpillide laskuvatele ja tõusvatele häältele, kohatisele monotoonsusele ning minimalistlikele rütmimotiividele vastanduvad klaveril intervallihüpped, vabad mõtisklused ja vahel ka paras annus „tulevärki”. Siiski leiab siit ikka sellesama pianisti, kelle mäng on ühtaegu klassikalises mõttes täpne, selge ja kerge ning  džässilikult vaba ja katsetav.     

Ka sisulisest või semantilisest küljest on  album kontseptuaalne: läbivaks jooneks võib pidada retrospektiivset ajalisuse taju isiklikus ja emotsionaalses plaanis. Nagu albumi pealkirjast järeldada võib, moodustavad kaaluka osa selle nostalgilisest laengust „Entel-tenteli” lastelaulude töötlused – nii nagu nad kõlasid festivalil „Klaaspärlimäng” 2009. aastal Tartu ülikooli aulas. Et l- ja r-täht on vahetusse läinud just sellisel viisil, võiks justkui viidata radikaalsele tõlgendusele – vahest on Randalu  võtnud otsuseks kõik oma lapsepõlves kuuldavale toodud l-tähed „üle põristada”? Tegelikult aga on näiteks „Nuku hällilaul” ja „Karumõmmi unelaul” äratuntavalt originaalitruu tõsimeelne tagasiminek lapsepõlve. Üsnagi veider on kohata neid meloodiaid tänasel päeval, kuid veel kummalisem on neid kuulda nii siiras esituses. Loogika paistab olevat umbes selline, et kui liivakast on kitsaks jäänud, siis tuleb seda suuremaks ehitada,  võib-olla ka korruseid ja treppe lisada, kuid mängida peab saama!   

 „Unelaul” jääb lennuka improvisatsiooni kiuste ikkagi unelauluks. „Hällilaul” kaldub küll mõneks hetkeks süngematesse helilaadidesse, ent see on vaid põgus virvendus ega pane ühtki last kulmu kortsutama. Ka albumi „Pipi Pikksukk” võiks pakkuda kuulamisrõõmu väikestele ilmakodanikele. Seevastu ulatuvad turvalisest ootuste horisondist märksa väljapoole aktiivse rütmikaga „Hiirejaht” ja „Võilill”.  Viimane tundub töötlustest kõige terviklikum ja uudsem – Randalu suhe originaali on siin umbes nagu John Coltrane’i suhe muusikali „Helisev muusika” palasse „My Favourite Things” – julgelt eksperimenteeriv. (Muide, videoülesvõte selle loo esitusest TÜ aulas ripub üleval ka You Tube’is.)   

Peale lastelaulude leiab albumilt teisegi tsükli, mis kanti ette tolsamal kontserdil. Tegelikult kõlas „Pärast lõpu algust” Eesti esiettekandena  juba 2006. aastal, kuid muusika on igal juhul väärt kuulamist, juhindutud on sellestsamast džässi ja klassikalise traditsiooni ühendamise printsiibist. Neljaosaline teos on lakoonilisusele vaatamata rikas eri kõlakarakterite ja meeleolude poolest – salapärasest koduseni, unelevast dünaamiliseni, nukrast rõõmsani. Selles ilusaid kooskõlasid täis minevikunägemuses leidub palju rohkem tahke kui tolles mõnevõrra konstrueeritud  lapsepõlvekangastuses, mõistagi on selle aususe arvelt ka üldpilt mõnevõrra „saatuslikuma” moega. Vahest paistavad siit välja ka antud seade piirangud: kolmanda osa lõpus jäävad kammerorkestri „karjatused klastrites” kuidagi õhku rippuma ja saab selgeks, et teatud efektide saavutamiseks on rütmipillid siiski vajalikud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming