Elu pühitsevate hingede kokkusaamiskoht

Sirje Aleksandra Viise: „Kunstnikuna armastan veidraid konflikte, sest neis on nii palju uurimis- ja avastamismaterjali. Nüüdiskunsti kaudu on neid lihtsam ja vahetum uurida."

MONIKA MATTIESEN

Euroopa nüüdismuusikalavadel tuntust koguv eesti päritolu Berliinis resideeriv sopran ja performance’ikunstnik Sirje Aleksandra Viise astub üles täna alanud ja novembri alguseni Tartus ja Tallinnas toimuval rahvusvahelisel nüüdismuusika festivalil „Afekt“. Alljärgnevalt räägib ta enda kui kunstniku kujunemisest ja loomingulistest tõekspidamistest.

Räägi pisut oma lapsepõlvest.

Ma olen II maailmasõja ajal Eestist põgenenute tütar. Minu isa, Kadrina pastori poeg Jaan Viise lahkus väiksena kodumaalt ema, õe ja venna seltsis. Minu ema Riina vanemad tutvusid Saksamaal Geislingeni põgenikelaagris ning suundusid hiljem, kui ema oli äsja sündinud, laevaga New Yorki. Kuna minu vanaisa oli viiulimeister Meeme Mälg, toetas seda reisi kuulus muusikafirma Wurlitzer. Minu vanemad kasvasid üles ja elasid New Yorgis, ema Queensis väikeses eesti kogukonnas ja isa Bronxis. Seal ehitasid nad pagulasena oma elu sisuliselt nullist üles.

Kuidas oli New Yorgis eestlasena üles kasvada?

Kogukonna keskpunkt oli Eesti Maja Manhattanil. Nii minu vanematele kui ka mulle. Mäletan, et lappasin toretsevate pidude fotosid, panin selga ema peeni õhtukleite, mille, muuseas, oli õmmelnud andekas vanatädi. Suurem osa minu varajasest elust keerles eesti kogukonna ümber. Mäletan ka mõningat kimbatust: käisin Vaba Eesti Sõna ruumides korraldatud Eesti geograafia tundides, kus räägiti metsadest ja väikestest küladest, pärast tundi aga, astunud suurlinna, möödusin metroojaama sissekäigust. See kõik oli justkui nihkes.

Aga keelekeskkond?

Kodus rääkisime ainult eesti keeles, aastad möödusid, sain õe ja venna, hakkasime koolis käima ja läksime kuidagi automaatselt üle inglise keelele. Kuulan hämmeldunult toona tehtud imelikke salvestisi, kus patran niisama, teesklen, et teen raadiosaadet ja intervjueerin ennast eesti keeles. Praegu tunnen, et emakeel on väga-väga roostes, see on mõjutatud saksa keelest: mil iganes püüan eesti keelt rääkida, kommenteeritakse minu ameerika inglise aktsenti ja imelikke metafoore. Keel on minu vanaema noorpõlvest (kes ei rääkinud inglise keelt) saadik edasi arenenud.

Sirje Aleksandra Viise: „Minu sooloprojektid saavad alati alguse autobiograafilisest seigast, kasvavad ja põimuvad visuaalkunsti või videoga.“

sirjeviise.com

Tean, et vanavanemad on sinu kujunemisele suurt mõju avaldanud …

Mulle oli väga tähtis emapoolne vanaema Miralda, kellega lapsena palju koos olin. Ta jättis mulle ohtralt ruumi ja võimalusi oma maailma leidmiseks. Väga nutikalt jättis ta kunstitarbeid ja imelikke lelusid vedelema kohtadesse, mille järgi arvasin, et tegu on justkui keelatud asjadega ning need tõmbasid mind magnetina enda poole, et leituga katsetada ja mängida. Vanaema pani märkamatult taustaks muusika mängima ning mina ümisesin vaikselt ja ennastunustavalt kaasa. Värvid, raamatud, nupud, nukud, veidrad kostüümid, imelik paber, pliiatsid, kunstlumi … kasutan neid materjale ja asju ka praegu oma sooloprojektides.

Vanaisa suri, kui olin veel väike, kuid ta oli jätnud mulle väikese viiuli ja loomulikult sai minust viiuldaja. Oleksin seda ilmselt praeguseni, kuid murdsin konservatooriumi ajal ühe vasaku käe sõrme ning pidin seetõttu viiulimängust loobuma, leidma mingi teise tegevusala. Ausalt, tundsin isegi pisut kergendust, sest hoolimata armastusest viiulimängu vastu, tundsin, et see ei ole õige tee ning parim, kuhu võiksin jõuda, on koht väikeses orkestris. See poleks mind õnnelikuks teinud.

Ma olin palju õnnelikum, kui sain oma toas üksinda luua, lugeda, ja eriti siis, kui sain lauljana esineda või laval näidelda. Tundsin, et kuulun just sinna, et see, mida teen, innustab mind, kuigi oma tee leidmine tähendas palju katsetamist ja võttis omajagu aega.

Kui palju on sulle kui performance’i-kunstnikule loomingulist ainest pakkunud sinu kummastav, omamoodi konfliktne põgenike järeltulija minevik?

Põgenike lapseks olemises on mõned tahud, millega leppida ei olnud lihtne, ning need mõjutavad minu praegust kunstnikutööd. Peamiselt on need kuuluvus- ja rahvusküsimused. Eesti kogukonnas New Yorgis ja New Jerseys olid valdavad tulised rahvustunded, põgenemise haavad olid sügavad, hoolimata sellest, et kõigil läks uues riigis väga hästi. Palju oli ellujääjale omast süütunnet, mis, mulle tundub, teisenes kõikehõlmavaks, kuid mitte konkreetselt sõnastatud ideeks, et see kogukonnakilluke suudab Eesti päästa. Niisiis said nendest ja meist, nende lastest, justkui supereestlased ja Eestist religioon. Meil oli eesti kool, eesti tantsurühm, eesti laulukoor, eesti jõulupeod, eesti pühad, eesti skaudid, eesti kirik, eesti matkad eesti lõkkega, eesti spordipäevad jne … kõik oli eesti oma.

Samal ajal oldi vastuvõtu eest tänulikud ka USA valitsusele. Sellist majanduslikku heaolu ei oleks kodus keegi saavutanud, kõik olid õnnelikud, et ei pidanud iga päev mahalaskmist kartma. Niisiis sai ameeriklaseks olemisest ja kommunistiks mitteolemisest samuti religioon.

Minus tekitas see mõnikord hämmeldust. Inglise keel oli mulle teine keel ning mul võttis omajagu aega mõistmaks, et see on eraldi keel, mitte lihtsalt laiendatud sõnavara. Mõni õpetaja pidas mind päris rumalaks. Võib-olla arvasid nad, et räägin mingis surra-murra keeles: vähesed olid ju Eestist kuulnud ja veel vähesemad teadsid, kus see asub. Suurem osa, kes Eestist kuulnud oli, arvas, et ma olen venelane.

Ka siis, kui olin inglise keele väga hästi selgeks saanud ning nii mõneski mõttes tüüpiline Ühendriikide teismeline, tundsin ikkagi kultuurilist lõhet. Ameerikas ei ilmunud käsitööalbumit Sirje, mis eestlaseks olemist õpetas, minu kombed olid teistsugused kui teistel teismelistel. Eestis ei ole ma ilmselgelt eestlane. Nii seisangi kahe vastandliku identiteedi vahel: eesti oma, mis püüab leida eneseteadvust ja suveräänsust ning Ühendriikide oma, mis on lakkamatus mitmetahulises kriisis. Täpselt seda peangi praegu paeluvaks, kunstnikuna armastan kõiki veidraid konflikte, sest neis on nii palju uurimis- ja avastamismaterjali.

Muljetavaldavalt mitmekülgne on ka sinu haridustee. Oled õppinud klassikaliseks ooperilauljaks, ka kujutavat kunsti, disaini, kirjandust ja nüüdistantsu. Kirjelda oma suhtumist klassikalise ooperi väljendusvahenditesse. Kuidas on need mõjutanud sinu jõudmist eksperimentaalse muusikateatri juurde?

Nüüdis- ja eksperimentaalse kunsti kaudu on eelmainitud konflikte lihtsam ja vahetum uurida. Klassikaline muusika ja teater ei jäta minu arust kuigi palju ruumi isiklikumale eneseväljendusele. Lauljaid õpetatakse keskenduma kõige ilusama heli tegemisele kõige ilusamal viisil. Tõsi, kahtlemata on see muljetavaldav ja ma püüan oma tegevusvaldkonnas sündsuse piires ka sinna jõuda. Ooperis ergutatakse suhtlemist ja lähedustunnet, kuid see on pigem pealiskaudne. Lavastajad ja juhendajad annavad näpunäiteid, kuidas publikuga ühtekuulumise tunnet esile kutsuda. Mõnikord polegi publikul enamat vaja, eriti kui lähedustunde õhutamiseks piisab kaunist traditsioonilisest tekstist, kuid nii muutub etendus iluuisutamisvõistluseks – raskeks, valuliste treeningute ja pingelise keskendumise tulemuseks, mis on emotsionaalselt täiesti tühi. See tundub ajaraiskamisena, sest öelda ja teha on nii palju. Ma ei saa kahjuks selliste üldistusteta selgitada, mis mind ooperimaailma esteetika juures häirib, sest ma ei ole kunagi ennast selle maailma osana tundnud. Loomulikult suudavad paljud suurepärased laulvad näitlejad kõiges, mida nad teevad, olla nüansirikkad, on lauljaid, kes iga kord, kui nad suu avavad, mind pisarateni liigutavad. See on osa klassikaliselt treenitud hääle erilisusest ja salapärast. Ajast, mil väikese tüdrukuna Lego klotse kokku pannes või kritseldades televiisoris laulva Luciano Pavarottiga kaasa ümisesin, tahtsin leida publikuga tõelist kontakti, suruda oma ego tagaplaanile ning olla kohtumispaik või soon, kus saavad kokku elu pühitsevad hinged. Uskusin väga kaua, et suudan selle sõltuvust tekitava seisundi saavutada ooperilaval.

Vanematekodus peeti minu saavutusi kunstiliste püüdluste tipuks. Mõistsin alles siis, kui hakkasin tegema veidraid eksperimentaalprojekte, kuivõrd olin ennast peitnud klassikalise ooperi kulisside taha, et see ei ole minu tee. Klassikalise häälekoolituseta ei suudaks ma siiski oma häälega seda teha, mis ma praegu teen, minu taust ja haridustee on mulle avanud nüüdismuusika uksed. Seda mitte ainult muusikalises, vaid ka visuaalse mõtlemise ja keeruliste projektide mõttes.

Umbes 13 aastat võtsin ka tantsutunde, mind huvitas moderntants, osalesin mitme ülikooli programmis ja Alvin Ailey tantsustuudios, lisaks õppisin näitlemist New Yorgi HB stuudios. Olen õppinud kirjandust, kunsti, graafilist disaini, hääleseadet ja viiulit Bloomingtonis Indiana ülikoolis, New Yorgis Pratti instituudis, Bostonis Massachusettsi kunstikolledžis, Šveitsis St. Galleni ülikoolis, Berliinis kunstiülikoolis. Mul on olnud palju õpetajaid ja juhendajaid. Olen läbinud kõik raskused, mis naisel hääle koolitamisega tekkida võivad, sest mul on hääl, millega saab teha üllatavaid asju, kuid ma ei teadnud, mida oma instrumendiga teha tahan ning selle väljaselgitamiseks tuli palju katsetada.

Põhilisemateks vokaaltehnika õpetajateks pean Patricia McCaffreyt ja David Jonesi New Yorgist, kuid mul on olnud ka palju teisi suurepäraseid õpetajaid ja kolleege, kes mind aitavad ning kelle nõuandeid seniajani hindan. Praegu pean lugu oma partneri Timo Kreuseri, nüüdis- ja eksperimentaalhääle sooloansambli Phonix16 kunstilise juhi kriitikast, ka teised ansamblikaaslased aitavad mul ehedust ja ausust säilitada.

Phonix16 on Stuttgardi uute vokaalsolistide kõrval üks tuntumaid nüüdisaegsele vokaalmuusikale keskendunud ansambleid, kelle liikmed tegutsevad kõik ka solistina nagu sina.

Jah, peale sooloprojektide laulan ka Phonix16 koosseisus. See on Berliini ansambel, kus pühendutakse nüüdis- ja eksperimentaalmuusikale. Kõik ansambli liikmed on klassikalise muusika haridusega, tegelikult on paljud samal ajal ka suurtel lavadel ooperisolistid, laulavad raadiokooris, on solistid või löövad kaasa muudes klassikalise muusika projektides. Phonix16s ei laulda Mahlerit või Mozartit. Meie repertuaaris on mikro- või ülemtoonidel lauldavad Iannis Xenakise teosed sõjast. Või Brian Ferneyhough’ teosed, mida tuleb laulda 400 emotsiooni ja laiendatud vokaaltehnikaga äärmiselt keerulises rütmis ja kõrgusel, kõige selle kõrval tuleb veel mõnikord taguda väikest gongi. Või kummaline Karlheinz Stockhausen. Või tõeliselt instinktiivne helilooja Vinko Globokar, kelle muusika on esitamise aspektist väga kaitsetu ja ebamugav. Või Luigi Nono „Kui nad surevad“ („Quando stanno morendo“) neljale naishäälele, bassflöödile, tšellole ja elektroonilistele instrumentidele, kus laulan kaks minutit kõrgel e-noodil pianissimo’t. Või Giacinto Scelsi teosed neljale saateta naishäälele, kõik väga lähedastes mikrotoonides. Kuid see kõik on mahlakas, ihalev muusika. Kõik need teosed eeldavad, et niigi suurepärase hääletehnikaga laulja astuks veel sammu edasi ja looks teose eripära arvesse võttes uue instrumendi. See on põnev ja sugugi mitte lihtne, sest seda tuleb teha järjepidevalt, ühendada hool ja hooletus. Ansamblikontsertidel ei väljenda me emotsioone ohutust kaugusest vaid heidame end justkui voogudesse ja oleme selle jõu sees. Ei tohi kummalise ees kohkuda, peame olema vokaalses tippvormis ja tundma hästi oma instrumenti.

Minu sooloprojektid saavad alati alguse autobiograafilisest seigast, kasvavad ja põimuvad visuaalkunsti või videoga. Püüan tihti ka teistele esinejatele ja lavastustele teha kujundust, jooniseid või skulptuure. Esmane idee keerleb tihti mingi ärritaja, näiteks mind otseselt puudutava ühiskondliku probleemi või ümbritsevate inimeste ümber. Näiteks programmis „Fox“ käsitletakse naisesineja stereotüüpi ja naisesinejate objektistamist. See on mind kaua ärritanud, ulatudes ooperi laulmise aega, mil mind ühe juhendaja ja raamistiku juurest teise juurde tõugati ning eeldati, et ma oma isiksuse iga rolliga lahti võtan ja uuesti üles ehitan. See oli hullus. Bassidel ja tenoritel on enam-vähem nende häälele sobiv repertuaar välja kujunenud. Laia koloratuuri, s.t madalate nootide, keskmise hääle ja kõrgete kõrgustega naishäälel, kel ei ole välja kujunenud füüsilisi piiranguid, on pisut keerulisem. Kergesti võib tekkida olukord, kus kõik peavad sind oma lemmikmänguasjaks, keda siia-sinna tõmmata ning eksperimenteerida. See on julm.

Tean, et valmistad oma projekte kaks-kolm aastat ette. Mida on meil oodata lähitulevikus?

Käsitlen eelmainitud teemasid sooloprojektis „Nukud“ („Dolls“), mis esietendub selle aasta detsembris Kopenhaagenis, teatris Får302. „Nukud“ on keskendatud artisti ekspluateerimisele uusliberaalses ühiskonnas, see käsitleb kultuuri rahastamist, grantide institutsioonidevahelist jagamist ning kuidas need institutsioonid turutingimustes toimivad.

Näen Saksamaal Berliinis, aga ka Taanis, niipalju kui ma väljastpoolt tulijana aru saan, kuidas need arutelud mähitakse poliitilise propaganda müsteeriumisse, rakendatakse populistliku eesmärgi, traditsionalismi või natsionalismi vankri ette või kasutatakse diskussiooni selleks, et aidata rikastel saada veel rikkamaks. Ka neis organisatsioonides, mille eesmärk on toetada iseseisvat artisti, leiame onupojapoliitikat ja korruptsiooni ning esinejate väärkohtlemist. „Nukud“ on suur ettevõtmine, see on 24 õhtul esitatav live-etendus häälele, elektroonilistele instrumentidele, videole. See ongi kavandatud nii, et käiks ühele inimesele üle jõu. Ma loon 24 ooperietendust: 24 kostüümi, 24 valgus-, muusika-, videolahendust, kõike 24 (õnneks mõõtkavas 1 : 6, mis pinget mõneti leevendab).

Järgmisel aastal töötan seotud teose kallal, kus tuleb ehitada heliinstallatsioonis kasutatava hoone täismõõdus makett. Samal ajal osalen häälele ja elektroonilistele instrumentidele mõeldud live-lavastuses „Kaikad ja kivid“ („Sticks and Stones“), mis lavastatakse Berliinis. See on kui muusikaseanss, milles kasutan eri usuvoolude tekste, palveid, jutlusi ja raamatuid, püüan sooritada mitu imet.

Inglise keelest tõlkinud Merle Karro-Kalberg

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming