EMP 2012 – bändiga ja bändita

Igor Garšnek

Tänavuse festivali teema „Eesti muusika BÄND iga!” avardas märgatavalt muusikalist mänguruumi. Eelmisel laupäeval lõppenud Eesti muusika päevad 2012 (EMP) jätkas mingis mõttes sedasama mõttelist rida, mida alustas juba möödunud aasta EMP oma „Naabrivalve” kontsertidega. Mäletatavasti sai siis peale eesti helitööde neljal kontserdil kuulda ka meie naabrite – Soome, Läti, Rootsi ja Venemaa uuemat muusikat. Tänavusel EMPil olid n-ö väliskülalised samuti esindatud ja mitte ainult heliloojate, vaid ka interpreetide näol. Heaks näiteks Esbjerg Ensemble, mis nimeliselt on küll Taani kammeransambel, kuid mille 11 muusikust on taanlasi vaid kolm (teised on Austraaliast, Colombiast, Iisraelist jne) ning mis Estonias andis kontserdi (22. III) Kaisa Roose dirigeerimisel. Kavas peale Per Nørgårdi (Taani) teoste ka kaks esiettekannet Liis Viira sulest. Kui EMP festivalina oma piire avardab, on see ehk hea märk selles mõttes, et kodu- ja välismaise nüüdismuusika vahel tekib ka teatud võrdlusvõimalus. Ega seda ohtu ju pole, et EMP näiteks NYYD-festivali „pirukast” mõne tüki ära hammustab. Teine asi on võib-olla hoopis see küsimus, et kuivõrd haakuvad eesti (nüüdis)muusika suurfoorumi kontekstiga keskaja komponisti Hildegard von Bingeni (1098–1179) liturgilised laulud vokaalansambli Heinavanker kavas (24. III). Regilaul veel, ikkagi oma „eesti asi”, aga Hildegard von Bingen? Nii et ühelt poolt on muidugi hea, kui EMPi piirid avarduvad, ent kui festivali tulevikuperspektiivide üle mõtiskleda, siis oleks edaspidi vist mõistlik mitte ka liiga laialivalguvaks muutuda.

Avardumisest veel – tänavust festivali läbiv teema „Eesti muusika BÄND iga!” avardas tegelikult märgatavalt EMPi muusikalist mänguruumi. Sest peale meie oluliste ja tuntud nüüdismuusika ansamblite (Uus Tallinna Trio, Resonabilis, Ansambel U: jmt) sai kuulda ka vähem tuntud kooslusi (Konveier Ensemble, Repoo Ensemble) ning bändi, mis oma elektroonilise indie-suunitlusega poleks mõnel varasemal aastal EMPi põhiprogrammi ilmselt jõudnudki (Kreatiivmootor).

Tegelikult pole „bändi” kui sellise festivali põhiteemaks valimises ka midagi üllatavat. Ei saagi olla, sest enamik uudisteoseid kirjutatakse (vähemalt meil) ju niikuinii kammerkoosseisudele, olgu siis tegemist mistahes „ensemble’i”, „bändi” või mõne muu(U:) ansambliga. Samas näib uute orkestriteoste rida meil jäävat iga aastaga üha hõredamaks. Kuid ega päriselt pole see ka kokku kuivanud, vähemalt ERSO-l oli nii mõnigi uudisteos ette kanda.

Omaette avardumisele viitavaks teemaks olid tänavusel festivalil ka audiovisuaalse muusika õhtu Kanuti Gildi saalis ja videomuusika programm kinos Sõprus (mõlemad 20. III), kus sai näha kunstnike-filmitegijate ja heliloojate koostöös valminud videoid.

Kuid mõistmaks paremini, milline on eesti nüüdismuusika hetkeseis, mida uut ja innovaatilist ning mida samas ka traditsioonilist oli tänavusel EMPil näha ja kuulda, selleks siinkohal väike valik festivalisündmusi linnulennult.

Akadeemilisemas võtmes

Alustuseks festivali avapäeva „Mammutkontserdist” EMTA kammersaalis (19. III), kus astusid üles neli uue muusika bändi: Konveier Ensemble, Uus Tallinna Trio, Una Corda ja Repoo Ensemble. Uus Tallinna Trio on meie kontserdimaastikul juba vana tegija, kuid teised vajavad ehk lühikest tutvustavat kommentaari.

Aastal 2011 asutatud Konveier Ensemble on sopran Tui Hirve ja helilooja Páll Ragnar Pálssoni (Island) muusikaline rühmitus, mis loob-esitab-salvestab rahvusvahelistel lavadel uut kammermuusikat. Repoo Ensemble on variantse koosseisuga kontseptuaalne muusikateatrikollektiiv, mille kunstiliseks juhiks on helilooja ja dirigent Andrus Kallastu. Tavatu koosseisuga triost Una Corda (kannel, harf ja klavessiin) oli Sirbi veergudel hiljaaegu pikemalt juttu, ka EMPi „Mammutkontserdil” esitasid nad omatehtud teravmeelseid seadeid eesti muusikaklassikast (Ester Mägi, Raimo Kangro, Jaan Rääts).

Konveier Ensemble’i kavas oli põhirõhk Páll Ragnar Pálssoni (1977) helitöödel. Islandi päritolu Pálssoni loominguline käekiri võib modernismi mõttes tunduda ehk akadeemilise ja vanamoodsanagi, kuid praegu on vist moodne olla vanamoodne. Igatahes kõlas Konveier Ensemble’i esitatud Pálssoni helitöö „Lõbus teadus” tänu harfi ja löökpillide värvikale kõlatekstuurile koos sopran Tui Hirve atonaalselt hajusa meloodiajoonisega võrdlemisi (neo)ekspressionistlikult.

N-ö vana kooli modernistlikku lineaarsust oli aimata ka USA päritolu Bryan Christiani (1984) helitöös „Ei suuda paigal hoida ookean õhku”. Siin mõjusid efektselt kõlalised äärmused soprani vokaalsete kõrguste ja Konveier Ensemble’i keelpillide staatiliste kõlapannoode vahel. Innovaatilise mõtlemisega lugu oli Sander Saarmetsa (1985) „Pram Tak Mir” (2011), mis oli viiuldaja Adrian Rannuti elektrooniline ühemehe-show. Koos kõikide nende ambient’likult elektrooniliste kõlaväljade ja haaravate looper’i-efektidega.

Uus Tallinna Trio esines „Mammutkontserdil” eesti uuema muusika raudvaraga: kõlasid Tõnu Kõrvitsa „Unesulased” (2006), Erkki-Sven Tüüri „Fata Morgana” (2002) ja Galina Grigorjeva (1962) esiettekandeline „Postluud” (2012). Viimane on muusika, mis näib olevat sündinud paljude kõladetailide omavahel läbipõimunud konglomeraadist. Kohati kangastuvad siin nagu motiivide alleed, kus justkui läbi varjude arendavad oma muusikalist dialoogi viiul (Harry Traksmann) ja tšello (Kaido Kelder). Ühtlasi ehitasid esitajad Grigorjeva uudisteose algusest lõpuni üles ka väga hea kulminatsioonitunnetusega.

Ansambel Resonabilis andis EMPil Hobuveskis (21. III) kontserdi „Kolm lugu” samuti mõneti akadeemilises võtmes, kavas kolm esiettekandelist lugu Liisa Hirschilt („Sinise koera silmad” G. G . Márquezi samanimelise novelli ainetel), Kristjan Kõrverilt (II ja III peatükk muinasjutust „Raud-Ants” vendade Grimmide muinasjutu põhjal) ja Tatjana Kozlovalt („Kolm sulekest”). Mitte-akadeemiliseks tegi kõnealuse õhtu aga Ott Aardami lavastus, kohati pilkane pimedus saalis ja metsosopran Iris Oja ebatraditsiooniline vokaalikäsitlus.

Tatjana Kozlova (1977) esiettekandeline „Kolm sulekest” (2012) on kavaraamatu järgi Jungi koolkonna võtmes psühholoogiline interpretatsioon vendade Grimmide muinasjutust „Kolm sulekest”. Ei hakka siinkohal seda pikka muinasjuttu ümber jutustama (et vana kuningas ja tema kolm poega, neist noorim justkui topski jne) ega ka seda, et muinasjutu konn-kaunitar sümboliseerib Jungi anima arhetüüpi.

Kuid juba „Kolme sulekese” muusika algus oli oma minimalistlikult-puäntillistlikult pulseerivate helipunktidega väljakutsuvalt põnev. Samuti panid kuulama ja sobisid muusika üldisesse konteksti väga hästi kõik sonoristlikud lahendused (pikoloflöödi ja riidekangaste kahinad, metallkuulikeste kõlinal keerutamised klaaskaussides jms efektid). Märkimata ei saa jätta ainult ühte asja – mingist hetkest läks see lõputuna näiv helipilvedes hõljumine juba liiga pikaks ja paraku ka pisut tüütuks.

Alternatiivsemas võtmes

Ansambli Kreatiivmootor stiili, kelle kontsert „Areaal live” toimus Eesti Raadio I stuudios (21. III), on Briti muusikaajakirjanik John Rogers määratlenud kui „pöörast ja pulseerivat art-kraut-jazz-techno-improvisatsiooni”. Tegelikult võiks vist sõna „jazz” sellest stiilikomponentide loetelust saksofonist hoolimata välja jätta, aga muu tundub küll õige olevat. Ja kui vaadata vokalisti ja live-elektrooniku Roomet Jakapi esinemismaneeri, siis sobiks seda loetelu täiendama veel omadussõna „teatraalne”.

Kreatiivmootori peamiseks loominguliseks väljundiks tundubki olevat improvisatsioon elektrooniliste kõlasegmentidega, mida kontrollitakse-käivitatakse läbi mitme sülearvuti. Samas pop- või rock-bändide arsenalist on tuttavad süntesaator, kitarr, basskitarr ja trummidlöökpillid.

Kuna Kreatiivmootori koosseis läheneb oma kaheksa mängijaga juba väikese orkestri omale, siis tekib neil ilmselt ka kiusatus kõlapilti veidi paksuks ajada. Igatahes mingi „ülerahvastatuse” mulje ju jäi, kui erinevad kõlakihistused hakkasid juba liiga tihkeks helimassiks sulanduma. Kuid hõredama tekstuuriga lood olid oma pulseeriva rütmiga igas mõttes kaasahaaravad. Kui nüüd veidi norida, siis võinuks bändi sound selgem olla selles mõttes, et Kaur Garšneki elektrikitarri oli liiga vähe kuulda, aga Madis Paalo trummid lajatasid publikusse liiga otse.

Ka Tallinna Kammerorkestri kontsert Mustpeade majas (24. III, kaastegevad levimuusika lisajõud) pealkirjaga „Kaverikontsert” Risto Joosti dirigeerimisel oli EMPi programmis omamoodi alternatiivmuusika õhtu. Sest seal tulid ettekandele eesti tuntud levilaulude töötlused (ehk cover’id) süvamuusika kontekstis. Tegelikult oli see omamoodi „Lõbusate ja leidlike klubi”, kus seade teravmeelsus maksis märksa rohkem kui originaali äratuntavus.

Näiteks Raimond Valgre „Helmi”, mis on originaalis fokstrott, sai nüüd Tõnis Kaumanni redaktsioonis sedavõrd mõnusa svingiva kuue, et esiotsa oli isegi raske taibata, et mis looga üldse tegemist on. Anne Maasiku „Rändaja õhtulaul” oli Kristo Matsoni seades küll äratuntavam, kuid mingi orientaalse koloriidiga. Ning Allan Vainola „Riia, mu arm” muutus pärast Timo Steineri tehtud „remonti” tänu keelpillide korduvatele arpedžodele päris minimalistlikuks oopuseks à la Philip Glass. Riho Sibula „Kuulapse” orkestratsioonis oli Mirjam Tally hästi tabanud seda ambient’likku alget, mis on originaali heljuvates kitarrikajades juba olemas.

Kõiki neid „lõbusaid ja leidlikke” metamorfoose oli igatahes hästi huvitav jälgida. Kahju ainult, et rahvast oli saalis nii vähe.

Sümfoonilises võtmes

ERSO ja Ansambel U: kontserdi „Bänd & ERSO” kavas Estonias (23. III) oli Risto Joosti dirigeerimisel tervelt neli esiettekannet. Neist Gérard Pape’i (1955) lühikeses loos kuuele solistile ja kuuele kammerorkestrile „Vormi ja aja harmooniad” (2012) tegi kaasa ka Ansambel U: ja seal olid eelnimetatud orkestrigrupid mitte ainult laval, vaid ka saalis ümber kuulajate paigutatud. Intensiivsete ja dissoneerivate kõlapööriste muusika ning sonoristlik tämbripolüfoonia. Paraku ei õnnestunud kusagilt välja lugeda, et mis rahvusest too Gérard Pape õieti on, või et mis sidemed teda Eestiga ühendavad.

Tõeliseks üllatuseks oli ERSO esiettekannete reas aga Ülo Kriguli (1978) helitöö „Luigeluulinn” (2012), kus vokalistina oli solistiks Iiris. Väga põneva mõtlemisega komponeeritud teos, kus Iirise hääle ja orkestri koostoimest sündis täiesti kummastav energeetiline efekt. Loo ülivõimas ja ekspressiivne kulminatsioon lahenes siin ootamatult staatilistesse kõlapannoodesse ja tekitas mingi tämbraalse kristalliseerumise fenomeni.

Kuid enne Rein Rannapi (1953) esiettekandelist Klaverikontserti (2012) poleks vist mingil juhul tohtinud lugeda festivali kavaraamatust seda lõiku, kus Rannap ise kirjutab, et „eeskuju andis mulle 19. sajandi kontsert – suurteos soolopillile ja orkestrile”. Mõni neist, kes noid ridu eelnevalt luges, hoidis ettekande ajal kahe käega peast kinni. Ise nägin. Sest see lause annab välja täiesti vale signaali ja viib mõtted kohe Griegi või Tšaikovski surematule klaverikontserdile. Mis laseks arvata, et Rannapil oli umbes samasugune ambitsioon nagu Griegil või Tšaikovskil.

Aga mulle isiklikult tundub, et ei olnud. Sest kui kuulata seda helitööd kui lihtsalt Rannapi ühte järjekordset suuremat kompositsiooni ja mitte kui klaverikontserti, siis läheks vist kõik paika. Siin sai muusikas kuulda lihtsaid ja meeldejäävaid kujundeid, helitöö teises osas ilusat meloodiaarendust ja finaalis talle nii omast rock’ilikku löökpianismi. Nagu alati. Ja ei olnudki ju midagi erilist lahti.

Kuid lõpetuseks tuleb siiski märkida, et aastad pole vennad. Kui eelmise aasta EMPil üllatas uute teoste osas tõeline tähesadu (Erkki-Sven Tüüri esiettekandeline Fagotikontsert, MärtMatis Lille „Hara Hoto varemed”, mis nüüd EMP i preemiaga ka ära märgiti jpt helitööd), siis tänavune EMP oli selles osas mõneti tagasihoidlikum. Aga kuna, nagu juba öeldud, aastad pole vennad, siis jääme muudkui ootama 2013. aasta Eesti muusika päevi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming