Empaatiaküllane modernism

Aeg ei ole midagi reaalset, eksisteerib vaid meie mõtlemises ning on seejuures paratamatult piiratud ressurss.

AARE TOOL

Gérard Grisey „Akustilised ruumid“ 24. XI Estonia kontserdisaalis. Laval Garth Knox (vioola), ansambel U:, Eesti muusika- ja teatriakadeemia uue muusika ansambel, ERSO muusikud ja dirigent Pierre-André Valade.

Mõned muusika aspektid on kergemini, teised raskemini lahatavad. Üks keerulisemaid tunnuseid on tämber. Kuigi eristatakse teatud parameetreid, mille abil saab tämbrit objektiivselt kirjeldada, annab nähtuse olemuse küllap kõige paremini edasi selline definitsioon: tämber on mingi tunnus, mille poolest helisid tajutakse erinevana siis, kui nad kõigi muude tunnuste poolest on võrdsed. Tämber on üks nendest aspektidest, mida igaüks tajub mõneti isemoodi ja mille kirjeldamisel tuleb sõnadest puudu. Teine keeruline tunnetuskategooria on aeg. Füüsikalises mõttes on aeg mõõdetav, ent hoopis omaette küsimus on see, kuidas tunnetatakse aega konkreetses situatsioonis. Ühel puhul kõneleme füüsikaliselt objektiivsest, teisel juhul subjektiivsest ajast. Eks teadnud juba Augustinus, et aeg ei ole midagi reaalset, vaid eksisteerib vaid meie mõtlemises ning on seejuures paratamatult piiratud ressurss. Aja üle mõtisklevad sageli ka need, kes tunnevad zen-budismi traditsiooni või muid idamaiseid mõttevoole.

Niisuguste mõõdetamatute nähtuste vastu tärkas eriline huvi 1970ndatel seoses suundumusega, mida tuntakse spektraalmuusikana. Selle suuna üks põhiesindajaid Gérard Grisey on oma kompositsiooniteooriat avanud näiteks artiklis „Tempus ex machina: helilooja mõtisklusi muusikalisest ajast“. Tähele­panu väärib selles eelkõige teatud aval empaatiavõime hüpoteetilise kuulaja suhtes, kelle vajadustesse ja võimetesse oli vahepeal suhtutud ükskõikselt või lausa üleolevalt. XX sajandi modernistliku retseptsioonikäsitluse on selle kõige jäigemal kujul sõnastanud Theodor Adorno, kes ühes oma kirjutises käib välja kuulajate tüpoloogia või pigem hierarhia: kujuteldava püramiidi kõige madalamal astmel paikneb pealiskaudsetele kõlanähtustele instinktiivselt reageeriv „lõbukuulaja“, kes ei mõista muusika struktuuri ja allhoovusi, tipus kõrgub aga „ekspertkuulaja“ kui omamoodi kõikehoomav üliinimene. Adorno „ekspertkuulaja“ on keegi, keda XX sajandi modernismi eestkõnelejad otsisid, kuid kes teoreetilise ideaalpersoonina on siiski määratud jääma leidmata.

Vioolamängija Garth Knox on hea näide nüüdismuusikale spetsialiseerunud muusikutüübist.

laire Stefani / Wikimedia Commons

Gérard Grisey kirjutab: „Just kuulaja on see, kelle taju kujundab ümber, täiendab ja mõnikord hävitab muusikalise vormi sellisel kujul, nagu helilooja sellest unistas. Kuulaja ajatunnetus sõltub omakorda tema emakeele ajakategooriatest, sotsiaalsest kuuluvusest, kultuurist ja tsivilisatsioonist. Lõpuks jõuame helilooja, selle väikese pooljumala võimete piirini: selleks piiriks on Teine. Kättesaamatu ja kujuteldamatu ideaalkuulaja eksisteerib üksnes kui utoopia.“ Niisuguses kummarduses kuulajale kui teose vormi tegelikule loojale võib näha teatud paralleeli samal ajastul kirjandusteaduses maha hõigatud autori surma ettekuulutusega. Helilooja võib luua, mida heaks arvab, kuid kuulaja on see, kelle soovist, taustast ja võimetest oleneb, kuidas ja millisel määral muusika kui kommunikatsiooniprotsess teoks saab. Grisey spektraalmuusikat võiks seega iseloomustada kui empaatiaküllast modernismi.

24. XI kanti ette Grisey tsükkel „Akustilised ruumid“ (kontserdi eeltutvustuses mugandatud pealkirjaga „Helimaastikud“). Eestis on varem kätt proovitud „Akustiliste ruumide“ üksikute paladega, ent tervikuna kõlas see esimest korda. Missugust tähtsust nimetatud faktile omistada, oleneb suurel määral sellest, millisel määral toimib teos tsüklina sõna rangemas tähenduses. Millisel määral moodustavad siis „Akustiliste ruumide“ pealkirja alla koondatud kuus pala terviku ja millise kvalitatiivse hüppe toob endaga nende esitamine järjest ühel õhtul? Sõna „tsükkel“ võib tähendada vägagi mitmesuguseid nähtusi, alates teostest, mille osad on sedavõrd tugevasti läbipõimunud ja kontekstist sõltuvad, et üksikuna mängida on neid pea võimatu, kuni niisugusteni, mille puhul kuuluvus tsüklisse viitab muidu igati iseseisvate palade abstraktsemale mõtteühtsusele. Loomulikult on mõeldavad ka mitmesugused segavariandid. XIX sajandi muusikast võib selle näitena tuua kuuest sümfoonilisest poeemist koosneva Bedřich Smetana „Minu kodumaa“: selle mitu osa on käibel iseseisva kontsertpalana, ent mõned teised osad tsüklist eraldatuna nii hästi tööle ei hakka. Kõik palad on rangelt võttes iseseisvad, kuid neid tsüklina esitades tekib siiski teatud lisamõõde. Sama kehtib ka Grisey „Akustiliste ruumide“ kohta. Kuigi see koosneb üle kümne aasta jooksul (1974–1985) esialgu iseseisvana loodud paladest, on tsükkel tervikuna siiski midagi enamat kui üksikosade summa.

Uuema muusika ettekanded on tavaliselt üsna stabiilse tasemega ja „Akustiliste ruumide“ ettekanne ei olnud selles mõttes erand. Põhjus on ilmne: niisuguse muusika võtavad käsile ainult õiged nüüdismuusika fanaatikud, kes teavad, mida teevad. Teised hoiavad targu eemale. Dirigent Pierre-André Valade ja vioolamängija Garth Knox on hea näide nüüdismuusikale spetsialiseerunud muusikutüübist (Knoxi ampluaa on tegelikult üsnagi lai, sest sugugi võõras ei ole talle ka näiteks kodukandi keldi muusika). Niisamuti olid kaastegevad ansambel U: kui nüüdismuusika vao järjekindel kündja ning muusika- ja teatriakadeemia uue muusika ansambli liikmed. Korralduslikult on „Akustiliste ruumide“ ettekanne võrdlemisi keeruline, sest palad on loodud erinevale koosseisule: algusosa on kirjutatud soolo­vioolale, seejärel lisanduvad ansamblid ja lõpuks kogu orkester. Kuigi hea tahtmise korral saaks pooleteisetunnise tsükli esitada katkestuseta, ei ole see Estonia kontserdisaali tingimustes otstarbekas: vaheaeg, mille jooksul orkester sai end valmis seada, kulus tsükli keskel hädasti ära. Teos kätkeb mõningaid teatraalseid elemente ja valgusefekte (saali ootamatu pimendamine), kuid need on siiski episoodilise tähendusega ega anna tervikmuljele palju juurde. „Akustilised ruumid“ on üsnagi hõlpsasti kuulatav ja vaheldusrikas muusika. Seega usun, et midagi meelepärast leidis sellest peaaegu igaüks – nii paadunud nüüdismuusika entusiast kui ka sümfooniakontsertide regulaarne külastaja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming