Ere pilguheit Miliza Korjuse saatusele

Tiiu Levald

Jaak Jõekallas, Unustamatu Miliza Korjus. Toimetanud Lauri Vanamölder, keeleliselt toimetanud Ingrid Selg. Kujundanud Mart Kivisild. Pegasus, 2012. 214 lk.                   Meie saatus on meie kätes.                  Me käed on saatuse käes.                  Kavalehele vaatamata                  ei tea, mitu vaatust on                  ja mitmes vaatus on saatus.                  Seal vahel on vaba tahe.                                    Doris Kareva, „Aja kuju” Need luuleread meenuvad mulle ikka uuesti siis, kui olen kirjasõna abil kohtunud uue inimsaatusega. Seekord siis tänu Jaak Jõekaldale Miliza Korjuse omaga. Laul „Warum?”, Theo Mackebeni muusikaline teema filmile „Üliõpilane Prahast” (1935), mis sai lauluks tänu Goethe luulele on sünnist saati kuulajaid lummanud kindlasti tänu esitajale – Miliza Korjusele. Tema instrumentaal­selt puhta ja laitmatu intonatsiooniga ning ühtlasi liigutavalt lapselikku helgust ja kargust sisaldava häälega esitatud valuline küsimus „Miks?” on tessituuriliselt kuskile ebamaistesse kõrgustesse lenduvana viinud endaga kaasa kuulajaid nii siin- kui sealpool ookeani läbi aastakümnete. Tänu helirestauraatoritele Heino Pedusaarele ja Jüri Kruusile on huvilistel olnud võimalus juba aastakümneid tagasi kuulata küll LPdelt ja piiride avardumise järel ka hilisemate salvestustega CDdelt (2005. a ilmus 4 CDst koosnev album „Remembering Miliza Korjus”) selle äärmiselt omapärase laulja helijälgi.

Kuid nüüdsest on meie raamatupoodide riiulitel ülimalt kaunis vormistuses album, kus hea kvaliteediga fotod nii maailma filmilukku tõelise staarina jäädvustunud peategelasest kui ka tema ning tema perekonna ajastut peegeldavaist situatsioonidest, persoonidest, linnadest, afiššidest, kontserdikavadest jne. Üllitisest õhkub koostaja äärmine pühendumus, põhjalikkus ja muidugi vaimustus. Meie raamatupoed pakatavad igat sorti elulugudest, mille puhul jääb lugeja sageli hämmingus küsima: miks ma pean lugema privaatsetest seikadest, mis mingilgi määral ei avarda teadmisi kunstniku tegemistest, otsingutest, elulistest  põhiväärtustest ja nii mõnigi kord ka äärmiselt labases sõnaseades? Seda rõõmustavam on käes hoida esteetilist trükist ja saada info kõige olulisemast: milline oli tegelikult Korjuse kunstnikutee ja miks see just niimoodi kulges.

Väljaandel on ehk ainult üks puudujääk. Arvestades lauljatari aktiivset tegutsemisaega nii Magdeburgi ja Berliini Riigiooperi lavadel (koloratuursoprani hiilgerollid Mozarti „Võlu­flöödi” Öökuninganna, Donizetti „Lucia di Lammermoori” nimiosa, Rossini „Sevilla habemeaja” Rosina, Delibes’i „Lakmé” nimiosa, Verdi „La traviata” Violetta), ligi 50 salvestust tema esinemistest maailma kontserdilavadel – seega enneolematult rikkalik helijälg, võrreldes kõigi teiste tolleaegsete lauljatega Eestis –, oodanuks albumi lisana üht CDd, kust tänane noor huvituja saaks tõestuse, milline oli see hääl ja milline ajastu muusikaline maitse. Seda laadi trükise täiuslik näide on äärmiselt süvenenud ja põhjalik album koos CDga „Eduard Tubin ja tema aeg”, (Vardo Rumesseni tekst, Rein Seppiuse kujundus, 2005, Teatri- ja muusikamuuseum) ning teine sisukas näide, samuti CDga, on Heino Pedusaare „Kive Estonia alusmüürist” (2006, Varrak).

Tean ette väljaandja vastust sellele soovile: kõik sõltub rahast! Rahast, mis lubaks teha sellise lisa, mis tõstnuks omakorda väljaande hinda. Siin terendab taas äärmiselt valus probleem lugejale, kes ei jaksa endale koju sellist üllitist muretseda ja kes loeks seda hea meelega raamatukogus. Teatavasti on aga raamatu­kogude vahendid uudiskirjanduse ostmiseks kärbitud naeruväärsele tasemele. See ei anna lootustki, et mõni neist kulutaks kümnendiku oma aastasest summast (mis ajakirjanduses avaldatu põhjal võrdne riigikogulase viimase aasta palgalisaga!) sellisele elitaarsele väljaandele.
Aga nüüd Miliza Korjuse saatusest.

Inimene ei saa ise valida sündimise aega ja kohta. Miliza Korjuse soontes voolas esi­vanematelt päritud huvitav verekokteil: ema poolt poola-vene, isa poolt rootsi-eesti. Aeg ja ajalugu määrasid paigad ja olud, kus ja kuidas kujunes selle inimlapse käekäik. Sündinud 1909 (?) Varssavis, möödus  lapsepõlv vanemate opteerumise tõttu Eestis, siis Kiievis koos ema ja nelja õega ning 1929. aastast peale taas Eestis isa juures – seega pidev laineharjal ja -põhjas olemine.

Ilusa ja turvalise lapsepõlve Eestis lõpetas vanemate lahkuminek, revolutsioonijärgses  Kiievis saadi tunda kibedaid päevi ja nälga. Ometi said seal alguse lauluõpingud ja unistus lauljateest. Eestisse naasmine tõi tema ellu Varvara Malama, lauluõpetaja, kes olnud lauljana tegija paljudel Euroopa lavadel, sattunud revolutsiooni järel Peterburist Eestisse ja keda Korjus on pidanud oma põhiliseks muusikaõpetajaks isa kõrval, kelle viiulimäng oli kujundanud tütre musitseerimismalli.

Aeg, mil Korjus esmakordselt pürgis Estonia lavale – 1929 – oli  teatavasti  sügava ülemaailmse majanduskriisi algus, seega mõjutas rahamaailm kõike, hävitades  tuhandeid elusaatusi. Sellegipoolest oli Estonia teater täidetud erakordselt rikaste annetega nii draama kui ka ooperi ja opereti tarbeks: sopranid Olga Mikk-Krull, Helmi Einer, Olga Torokoff-Tiedeberg, Milvi Laid, bass Benno Hansen, tenorid Karl Ots ja Aarne Viisimaa, baritonid Karl Viitol, Aleksander Arder, sarmist pakatav opereti­kuningas Agu Lüüdik jt. Samas oldi õnnistatud mitme ereda kunstilise juhiga: lavastaja Hanno Kompus, ballettmeister Rahel Olbrei, muusikajuhid Raimund Kull ja Juhan Aavik ning ooperilauljatele ilmselt olulisim abimees repetiitor Sergei Mamontov, kes oli pikki aastaid olnud Moskva Suure Teatri repetiitor.

Septembris 1928 esietendus eesti esimene ja seniajani julgelt paremiku hulka kuuluv ooper Evald Aava „Vikerlased”, kus Juta rollis ilmus esmakordselt kuulajate ette järgnenud aastate prima donna Ida Loo (hiljem juba Aav-Loo), kelle hääleomadused kujunesid aastatega sellisteks, mis võimaldasid repertuaari võtta just oopereid, kuhu sobinuks ka Miliza Korjus.

Neil aastail lavastati järjest Verdi „Maskiball”, Mozarti „ Don Juan”, Dargomõžski „Näkineid”, Verdi „Otello”, Mussorgski „Boriss Godunov”, O. Nicolai „Windsori lõbusad naised”, Wagneri „Tannhäuser” (1930/31), Delibes’i „Lakmé”, Gounod’ „Faust”, Giordano „Andrea Chénier”, Artur Lemba „Armastus ja surm”, Borodini „Vürst Igor”, Bizet’ „Carmen”, Adolf Vedro „Kaupo” (1932/33), Verdi „Aida”, Rimski-Korsakovi „Tsaari mõrsja”, Verdi „Traviata”, Saint-Saënsi „Simson ja Delila”, Wagneri „Tristan ja Isolde” (1933/34), A. Rubinsteini „Deemon”, Tšaikovski „Padaemand”, A. Lemba „Elga” ja taas „Lakmé”. Sellele aukartustäratavale repertuaarihulgale maailma ooperiklassikast lisaks veel 23 operetti (!), kaks balletti (Adolphe Adami „Giselle” ja „Balletiõhtu” – mõlemad 1929. aastal) ning Kurt Weilli „Kolmekrossiooper” (1930).

Kui võrdleme toonase mängukava mitmekesisust tänase RO Estonia repertuaariga, siis paneb kukalt kratsima ja mõtisklema: kuidas oli see võimalik? Kui palju tehti näiteks kupüüre Wagneri ooperites, kui tagasihoidliku eelarvega piirduti dekoratsioonide osas? Kui pikk sai olla etenduse ettevalmistusperiood? Jne. Meeletu lugupidamine nende tegijate ees! Kuid paratamatult põhjustab hämmingut, kuidas sai juhtuda, et ei tabatud Miliza Korjuse äärmiselt unikaalset kunstnikunatuuri – see instrumentaalne hääl tekitas vaid aasta hiljem furoori Euroopa lavadel. Etteheide, et Korjuse eesti keel kõlas aktsendiga, on ilmne salapärase jäämäe veealune osa – lihtsalt 1933. aastaks oldi sellises finantsseisus, et teatril ei olnud võimalik palgal hoida kaht koloratuursopranit.

Kuid ei ole halba heata! Tänu sellele seigale ja ilmselt siiski ka perekondlikule finantsolukorrale sai võimalikuks siirdumine Saksamaale ja kogu edasine uskumatu tähelend.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming