Erilised hetked kontserdisaalis

Ardo Västrik

Sarja „Meistriklass” V kontsert „Kevadpühitsus”: Sandis Šteinbergs (viiul), ERSO ja Olari Elts 9. III Estonia kontserdisaalis. Sarja „Saaga” V kontsert „Tulilind”: Anna-Liisa Bezrodny (viiul), ERSO ja Mikk Murdvee 16. III Estonia kontserdisaalis. Oli see tahtlik või tahtmatu, kuid ERSO kahel viimasel kontserdil oli väga palju sarnast: viiulisolist esimeses, Stravinski tähtteos teises pooles, kodumaine dirigent ERSO ees ja muidugi ei tohi unustada ka enamasti samu muusikuid orkestris. Tahes-tahtmata ei saa seetõttu mööda võrdlusest, kuigi see pole siinkohal tegelikult tähtis. Peamine on see, et elava muusika esitusest saadud emotsiooni saab kogeda ainult elava muusika esitust kogedes ja selle tõttu olid mõlemad kontserdid võrratud (eelkõige füüsiliselt saalis viibijale). Seega sobib hästi ka ühelt plaadilt laenatud pealkiri. „Meistriklassi” esimese teosena kõlas Claude Debussy „Kevadised ringmängud” kolmeosalisest tsüklist „Kujundid”. Kui tsükli keskmine osa „Ibeeria” on korduvalt ERSO repertuaaris olnud, siis eespool nimetatu seni teadaolevalt mitte. Tegemist on väga peenekoelise teosega, mis nõuab muusikutelt väga kiiret reageerimist ja napi, kuid ereda muusikalise materjali täpset esitamist. Seejuures on teose terviklik orkestratsioon meisterlik ning kuulajale väga nauditav. Seekord paistsid traagelniidid ettekandel ehk natuke liiga silma, kuid see ei mõjutanud otseselt teose üldpilti. Loodetavasti saame peatselt osa kogu tsükli esitusest, kuigi seda on kindlasti tänuväärsem kuulata kui mängida.

Tuntud helilooja ja dirigendi Leonard Bernsteini Serenaad viiulile ja orkestrile (1954) on tegelikult viiulikontsert, mis on inspireeritud Platoni „Pidusöögist”. Teose viis osa – pidusöögi külaliste muusikalised portreed – esindavad erinevat vaadet armastusele ja annavad ülevaate Bernsteini komponeerimisstiilidest. Teose kohta on helilooja öelnud, et sel ei ole kirjanduslikku programmi, ja pakkunud omalt poolt jälgimiseks teatud tugipunkte. Serenaadi viiulisolistina esines Sandis Šteinbergs, kes on alates 1994. aastast Läti Rahvusliku Sümfooniaorkestri teine kontsertmeister ning ühtlasi siin korduvalt edukalt kontserteerinud orkestri Kremerata Baltica kontsertmeister selle algusaegadest peale. Mulje esitusest oli aga kahetine: serenaad algab pika viiulisoologa, mis võinuks kõlada tõeliselt eriliselt, samuti varjutas kolme esimest osa solisti teatud „murelikkus”, ebakindlus ja intonatsioonilised probleemid. Situatsioon muutus neljandast osast Adagio, kus solist tundus ületavat senised probleemid. Muusika esitus oli tõeliselt sügav ja tundeküllane, solist saavutas nii orkestri kui publikuga väga hea kontakti. Viiendas osas järgnes tõeline pidutsemine muusikas. Kindlasti väärib märkimist ka Pärt Tarvas, kelle solistile sekundeerimine tšellol lõpuosa aeglases sissejuhatuses ei jäänud millegagi alla viiuli intensiivsusele. Lõpp hea, kõik hea.

Kontserdi teises pooles kõlanud Igor Stravinski „Kevadpühitsus” on ilmselt nii kuulus lugu, et see eraldi tutvustamist ning vaja ja selle elavat esitust tullakse kuulama nii lähedalt kui kaugelt. Sellist „täristamist ja saagimist” ei ole kaua aega kontserdilavalt kuulda olnud ja lavalt saali kanduv oli tõeliselt võimas. Olgugi et see teos on olemas juba ligi sada aastat, ei ole see kübetki kaotanud kuulajatele antavast energiast. Kahtlemata on selle ettekandmine orkestrile väga suur väljakutse, sest seda ei saa lihtsalt ära mängida ilma teravdatud tähelepanu ja valmisolekuta. Kindlasti oli ülimalt oluline ka dirigent Olari Eltsi roll, keda iseloomustab just žestide selgus ja energeetiline laetus. Võis aimata, et ühendus „Kevadpühitsus” ja Elts annab tulemuseks midagi tõeliselt rabavat. Aga et see veel niimoodi välja kukkus, oli üdini katartiline elamus.

Nädal hiljem alustas sarja „Saaga” Frederik Paciuse avamäng ooperile „Kuningas Karli jahiretk” (1852). Paciuse muusikaga on siinmail väga täbarad lood. Ühelt poolt ilmselt teab enamik, et ta on Eesti Vabariigi hümni muusika autor, kuid sellega kokkupuuted tema muusikaga piirduvad. Põhjanaabritele on saksa päritolu Pacius aga XIX sajandi keskpaiga üks muusikaelu juhtfiguure, kes töötas muusikaõpetajana Helsingi ülikoolis, asutas muusikaühingu ning siiani tegutseva meeskoori ning orkestri. Samuti on ta ajalukku läinud Soome esimese ooperi autorina. Tuleb tunnistada, et kuuldud avamäng ei ole väga omanäoline – selles on tugevalt mõjusid tolle ajastu saksa ja itaalia ooperiheliloojatelt –, kuid kahtlemata pakkus see muusikaajaloolist huvi ja oli hea ettevalmistus järgmisele teosele.

Dmitri Šostakovitši Viiulikontserdis nr 1 a-moll soleeris Anna-Liisa Bezrodny, kes on teinud praeguste Eestist pärit keelpillimängijate seas ilmselt kõige suurema tähelennu. Loomulikult võiks kirjutada sügavast teose mõistmisest, säravast tehnikast ja jõulisest esitusviisist. Kuid see kõik oleks tähtsusetu, kui poleks seda sugestiivset tooni, mis võimaldab väljendada peaaegu kõike, nii vaikselt kui valjult, erinevate tämbritega jne. On tõeliselt hea meel, et üks viiuldaja on leidnud oma isikupärase hääle, mis eristabki tõelist kunstnikku tavalisest viiuldajast. Inimene kipub muidugi kiiresti heade asjadega ära harjuma, kuid siiski loodan teda peatselt taas näha meie orkestrite ees.

Kontserdi teises pooles kõlas Igor Stravinski muusika, seekord ballett „Tulilind”, mis tuli tervikuna ettekandele esimest korda. Helilooja on teinud kontsertettekannete jaoks süidid aastatel 1911, 1919 ja 1945 ning neid on mängitud siin korduvalt. Balleti süžees on tuntud vene muinasjuttu surematust Kaštšeist täiendatud uue tegelase tulilinnuga: peategelane tsaaripoeg Ivan püüab kinni tulilinnu, kes omakorda avaldab Ivanile saladuse, kuidas lõpetada Kaštšei elu ja murda saaga nõidus.

Tundus, et 50minutilise balletti esitamine ilma tantsuta ei olnud ülesanne kõige lihtsamate killast. Korduvalt tabasin end mõttelt, kuidas see või teine episood mõjuks koos liikumisega. Mingis mõttes oleks see teose jälgimist lihtsustanud, teisest küljest jälle muidugi muusikalt tähelepanu kõrvale juhtinud. Ilmselt ei kirjutanud helilooja ka kontsertsüite ilmaasjata, kuigi antud ettekandel oli muidugi hoopis teine eesmärk. Samalaadne emotsioon valdas mind orkestrit jälgides: olen ennegi tähele pannud, et mõnikord läheb orkester „käima” alles siis, kui muusika esitus piisavalt väljakutseid pakub. Nii juhtus ka „Tulilinnu” esitusega, mis läks lõpupoole järjest huvitavamaks ja kaasakiskuvamaks. Aga võib-olla räägib see ka teatud väsimusest, sest viimased nädalad on orkestrile olnud repertuaari mõttes rasked.

Juba mitmendat korda ERSO ees seisev dirigent Mikk Murdvee on intelligentne, rahuliku ja selge juhatamisstiiliga. On muidugi keeruline arvustada inimest, keda hästi tunnen. Kuid tahaks loota, et ta jätkab dirigenditöö kõrval ikkagi ka viiuldajana, sest sellelgi alal on tal nii mõndagi öelda.

Juttu ei saa lõpetada, mainimata külaliskontsertmeistrit Lasse Joametsa, kes paistis silma väga emotsionaalse mängustiiliga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming