Erkki-Sven Tüüri ooper “Wallenberg”

Eero Raun

Üks alguspunkt: Dortmundi ooperiteater tellis helilooja Erkki-Sven Tüürilt ooperi näitekirjaniku ja lavastaja Lutz Hübneri libretole “Wallenbergs Tod”. 2001. aasta 5. mai esietendus šokeeris saalis istunud vanemat generatsiooni suureformaadilise totalitaarsümboolika eksponeerimisega. Eesti kultuuriavalikkus on aga oodanud Tüüri seni ainsa lavateose “kojusaabumist” – ikkagi esimene eesti ooper, mis sündinud võõramaisel tellimusel.

Teine alguspunkt: 1998. aastal algatas Estonia teater libretode võistluse, et puhuda elu sisse kodumaisele ooperikirjutamise traditsioonile. Laekus 24 tööd. Tänaseks on nii mõnigi selle võistluse vili jõudnud lavale publikut rõõmustama. Sealtpeale on rahvusooper hoidnud ka kinni põhimõttest, et igal hooajal peab mõni uus eesti algupärand lavale pääsema. Kui aga lugeda kokku kutselise teatri esimese sajandi jooksul Estonias etendatud Eesti algupärased muusikalised lavateosed kuni “Wallenbergini”, on tulemus selline: 32 ooperit, 29 balletti ning 27 operetti või muusikali, lisaks rida lastelavastusi.

Kui Arvo Volmerist sai 2004. aasta suvel rahvusooperi Estonia loominguline juht, oligi üks tema programmilisi ideid, et Eesti publik peab “Wallenbergist” osa saama. Volmer võttis enda kanda ka ooperi muusikalise juhtimise. Ühtlasi oli selge, et selle teosega siirdub Estonia nii-öelda sotsiaalselt tundliku või isegi poliitilise teatri valdkonda, millest Eesti muusikateater (ballettidest muusikalideni) on seni eelistanud eemale hoida. Näiteks Saksamaal on aga paljudes ooperiteatrites lausa enamik lavastusi pandud kaasajastatuna edastama rohkem või vähem äratuntavalt poliitilisi sõnumeid. Päevapoliitiliste “ussitamiste” suhtes tõhusat kaitset tundus pakkuvat ka kombinatsioon: eesti helilooja, saksa libretist, vene lavastaja.

Kevadel 2007, kui “Wallenbergi” dekoratsioonide ja kostüümide meisterdamine oli Estonias täies hoos, puhusid poliitilised tuuled aga kõrges kaares üle teatritegelaste pea. Seni teadis teatrijuht Paul Himma, et “Wallenbergi” kavvavõtmine on võimete piiril mängimine majanduslikus mõttes, kuna lavastuse eelarve on umbes 1,8 miljonit krooni. Nüüd selgus, et tagasilöök Eesti-Vene suhetes ulatub ka seni kõige hoogsamalt arenenud valdkonda – kultuurisfääri.

9. mail nõudis Moskva linnapea Juri Lužkov avalikult, et kõik suhted Eestiga tuleb katkestada. Päev hiljem anti munitsipaalalluvusega teatri Helikon juhile Dmitri Bertmanile selgelt mõista, et tema plaan taas Eestisse lavastama sõita võib põhjustada mõningaid probleeme. Vene meedia serveeringu, et Bertman keeldub Eestis lavastamast (mida Bertman muide keeldus kommenteerimast), võttis kriitikavabalt üle ka mõni Eesti ajaleht.

Järgnesid töönädalad, täis pingeid. “Arhitekt” Bertman kutsus pikalt kavandatut üles ehitama appi Neeme Kuninga, kellega teda seob “ühine loominguline vereringe” juba üheskoos GITISes õppimise päevilt. Seni “Wallenbergist” eemal seisnud Kuninga jaoks oli olukord keeruline: olles Estonia pealavastaja, pidi ta hakkama ellu viima teise lavastaja kontseptsiooni. Kuid lavastus tuli päästa. Märkimisväärselt kasvas ka Ene-Liis Semperi vastutus, temast sai kunstnik-lavastaja.

Varasematele arupidamistele Tallinnas ja Moskvas lisandusid nüüd nädalalõpud neutraalsel pinnal, kuhu Bertman pool-incognito saabus. Seal kavandati lavastust kuni kõige peenemate libreto ja partituuri nüanssideni. Poliitilistest tõmbetuultest tüdinud Bertman saatis estoonlastele ka videoläkituse, kus ütles: “Ma ei saa praegu kahjuks kuidagi sõita Eestisse – ning ainult sellepärast, et kardan, et see võiks kahjustada meie ühist ettevõtmist või leida kasutamist mingitel muudel eesmärkidel, mis ei ole kuidagi seotud kunstiga.”

Teatriajaloos on küllap varemgi viidud väljapaistva lavastaja ideid ellu kohapealsete assistentide abiga. Kuid ilmselt pole see protsess veel kunagi teoks saanud sellisel moel: Bertman jälgis reaalajas Estonia laval käivate proovide veebiülekannet ja andis juhtnööre e-kirjade ja pikkade mobiilikõnede vahendusel. Ta andis ühtlasi käsu: prooviprotsess olgu võõraste silmade eest võimalikult kaitstud, ei mingeid kaameraid proovisaalis enne lavastuse lõplikku valmimist.

Täna, 1. juunil langeb raskustega valminud lavastuselt viimaks kate  – Estonias on “Wallenbergi” esietendus. Me saame osa suurepärasest muusikast ja fantaasiarikkast lavastusest, mis püüab XXI sajandi kataklüsmidele tagasi vaadata “42. sajandi” inimese pilguga. Võime ka tunda pisukest moraalset rahuldust, et Eestile kohaselt aitas kaasaegne tehnoloogia tahtejõulistel inimestel võita minevikuhõngulised püüded kultuurile päitseid pähe panna. Koos lauljate ja dirigendiga saab Eesti publiku ette kummardama tulla ka Dmitri Bertman. Quod erat demonstrandum.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming