ERSO hooaeg algas õnnestumisega

Virve Normet

ERSO hooaja avakontsert Estonias 17. IX Nikolai Aleksejevi dirigeerimisel. ERSO alustas Nikolai Aleksejevi juhatusel uut hooaega 17. IX Estonia kontserdisaalis klassikalise kavaga: avamäng, instrumentaalkontsert ja sümfoonia. Veljo Tormise Avamäng nr. 2 (1959) on iseenesest värskelt mõjuv helitöö oma paljudelt kõlaleidudelt, kuigi kannab ülesehituse poolel ka loomisaja kunstikaanonite märke. On ehk huvitav teada ? ja olgu see öeldud teose kiituseks ?, et aastal 1961 mängiti Avamängu nr. 2 ?Varssavi sügise? kavas. Meie publik armastab Veljo Tormist ja kviteeris ka nüüd teose küllaltki formaalset ettekannet sooja aplausiga.

Enamus kuulajaid oli ehk seostanud oma suurimad ootused Johannes Brahmsi Kontserdiga viiulile, t?ellole ja orkestrile a-moll. Solistid olid kõrgest klassist: viiulil nooruke Viviane Hagner (Saksamaa), kes on imelapsestaatusest tõusnud soliidsete stuudiumide ning võimalusterohke kontserdielu toel ning teinud endale nime kõikidel mandritel. Kõnekas on fakt, et 1717. aastal valmistatud Stradivariuse viiuli (nn Sasserno stradivaariuse) on andnud talle kasutamiseks Jaapani Nipponi Muusikafond ja seda kaunist pilli võisime nüüd kontserdil kuulda.

T?ellist Jan-Erik Gustafsson (Soome) on rahvusvaheliste konkursside tiitlitega pärjatud noor muusik. Ka tema t?ello väärib nimetamist, see on 1718. aastal Milanos valmistatud Testore meistripill. Ja selle kõla oli tõesti fantastiline!

Kes armastab Brahmsi, see ootab tema kaunikõlalise muusika voogavat liikuvust ja siirast muusikatunnetust, mis just sellisena toimib kuulaja vaimsusele. Brahmsi muusika on inimese jaoks, kes tahab ja suudab olla üksi, kes julgeb vaadata iseenda sisse.

Jan-Erik Gustafsson on kahtlemata virtuoos, aga ta on ka suurepärane ansamblist. Viiuldaja suhtes tundus ta julgustajana, innustajana, dialoogides viiuliga oli t?ello kõlavam, nakatavam ? ja kunstnik ise samuti. Brahmsi topeltkontserdi Andante on üks kaunimaid, aga ka delikaatsemaid muusikalehekülgi. Selle osaga võlusid noored solistid publiku täielikult: nauditav oli nende ansambliline teineteisemõistmine, esituse lihtsus ja loomulikkus.

Suurim kiitus dirigendile saabki osaks siis, kui ta muutub musitseerimisprotsessis iseenesest justkui olematuks, sulandudes solistide ja orkestri märkamatuks partneriks. Just sellisel erakordse delikaatsuse tasandil dirigeeris Nikolai Aleksejev Brahmsi topeltkontserti.

Nikolai Aleksejevi kui dirigendi süda ja hing olid aga siiski ?ostakovit?i päralt! Tekkis isegi tunne, nagu oleks orkester olnud sootuks teine. Kui Brahmsi kontserti mängides kattis solistide väljapaistev esitus edukalt ära orkestri suuremad ja väiksemad patustused, siis ?ostakovit?i muusika nõudis absoluuti. Ja kohati jõuti sellele väga-väga lähedale. Helilooja kirjutas oma 15. sümfoonia aastal 1971 selginenud elutunnetusega inimesena. See ongi sõnum inimesele ja helilooja on ise seletanud ka teose ülesehituse mõtteparalleele inimese elu ning kujunemisprotsessiga. On selge, et sõna võib jutustada mida tahes, tegelikult kõneleb muusikateos ise, elades oma elu iga dirigendi ja orkestri nägemusele ja võimetele vastavalt.

ERSO näitas end parimast küljest. Eriline tänu dirigendile, kelle käe läbi tekkis rahustav tunne, et kui muusikale läheneda teeskluseta, ambitsioonideta, lastes kõlada vaid sellel, mis partituuris kirjas, siis lihtsalt ongi kõik paigas ? nagu muusikud ise ütlevad. Samas võis mõista, et sellel, kohati hapral ja heitlikul kõlamaastikul tuli liikuda äärmise ettevaatlikkuse ja pieteeditundega. Ja siin olid dirigent ja muusikud tegelikult Meistri tasemel…

Kontserdiõhtu sisuline kulminatsioon sündis sümfoonia II osa esitusega. Et t?ello heli on inimhäälele lähim ja võib olla hingetukstegevalt kaunis, siis ?ostakovit? annab II osale peaaegu t?ellokontserdi tähenduse. T?ellorühma kontsertmeistri Pärt Tarvase mäng oli igati kõrge solistitase, kutsudes salamisi teadvuses välja võrdluse kontserdi esimeses pooles kuuldud Gustafssoniga ? ja mitte Tarvase kahjuks! Õhtu tugevaima elamuse pakkuski see osa kogu oma samm-sammult kaasakiskuva arendusega kuni vapustava fortissimo-kulminatsioonini. III osa näitas kaleidoskoopiliselt suurt sulamit ?ostakovit?i kujundimaailmast, kuid sümfoonia finaal viis meid taas kaasahaaravalt inimelu hapruse ja traagika lõpututele väljadele.

Selline hinge vapustav teos ei anna võimalust lisapalaks. Saal tänas pika-pika aplausiga orkestrit ja dirigent Nikolai Aleksejevit ning kokkuvõttes võib kinnitada, et tema neljas hooaeg ERSO ees algas väga tõsise ja õnnestunud kontserdiga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming