ERSO lõppes, Tubin algas

TOOMAS VELMET

Festivali ?Tubin ja tema aeg? avakontsert 28. V Estonia kontserdisaalis, ERSO ja solistid Nikolai Aleksejevi dirigeerimisel. Kavas Tobias, Tubin ja ðostakovitð. Loodus ei salli tühja kohta. Kui miski saab otsa, siis peab ju midagi kohe algama. ERSO lõpetas oma hooaja ja avas rahvusvahelise muusikafestivali ?Eduard Tubin ja tema aeg? 28. V Estonia kontserdisaalis maestro Nikolai Aleksejeviga dirigendipuldis. ERSO hooajast tuleb kunagi eraldi juttu, aga festivali kohta kas või niipalju, et programmides on rakendatud kakskümmend eesti interpreeti, kuid külalisigi on ohtralt.

Esimese teosena tuli ettekandele Rudolf Tobiase ballaad sopranile ja sümfooniaorkestrile ?Sest Ilmaneitsist ilusast? (1911). Solist Maria Ljudko Peterburist Maria teatri noorte lauljate akadeemiast. See on põnev ballaad. Esiteks on autor eestlane, õigemini hiidlane, kes õppinud Peterburis ja teose kirjutas Berliinis. Eesti rahvuseeposest pärit tekst (?Kalevipoja? X lugu ?Ilmaneitsi sõrmus?) on saksakeelne ja esitajad rahvusorkester, dirigent ning solist Peterburist. Tõeline ideede risttee ja ilma jutumärkideta. Teine segane asjaolu on seoses selle Ilmaneitsiga, et kes ta siis on. Kas see nimi märgib persooni või ametit, kas suure või väikese algustähega. Eeposest see ei selgu, sest seal on ju iga värsirida suure tähega ja Ilmaneitsi esineb alati pärast punkti. Küll selgub kohe alguses, et tegemist on tegelikult selgelt linnuga: ?Kõue tütar käharpeaga, Sinisirje linnukene, Lendas palju, liugles palju… Lustiteeda tallemaie?. Ilmselt ei mõelnud ka muusika autor seda episoodi ?Kalevipojast?, kui ta ütles, et teda paelub eepose dramaatiline pinge ja ?…tema sümfooniline mõjuavaldus?.

Mind igatahes kisub vägisi muigele meie tõsimeelse kangelase tekst, kui ta on kaevust Ilmaneitsi kuldsõrmust otsinud ja kargab sealt mudasena välja sõnadega: ?Muud ei leidnud mudasta, Suuremat ei puutund sõrme.? Teos on ometi suurepärane ja tõsimeelne ning kõlab tänagi värskelt. Maria Ljudko, Peterburi konservatooriumis topelt kõrgharitud laulja ja muusikateoreetiku-ajaloolase häälematerjal tõi esimese hetkega oma ülemise registriga meelde Rimski-Korsakovi ooperite sopranikõla ja teoseski üht-teist intonatsiooniliselt iseloomulikku autori Peterburi professorilt ? ja miks ka mitte.

Avakontserdi Tubina teose, seekord Kontsertiino klaverile ja orkestrile Es-duur ETW 20, solist oli Vardo Rumessen. Rumessen on öelnud, et tema prioriteet on klaverimängus kõlakultuur ja see on selgelt viimistletult kuulda eriti sooloepisoodides ning hõredama orkestrifaktuuri puhul. Esimeses osas Allegro vivace ja kolmandas Allegro giocoso, kus domineerib rütmiline element (kavaleht, V. Rumessen), oli soolopartii erinevalt orkestrist pehmelt lüürilise varjundiga, millest kujunes ka teatav kontrast ning dirigendi ja solisti eriline huvi üksteise suhtes, kusjuures mingit lahkheli sellest kontrastist ei tekkinud. Küll aga oli mõlema puhul tuntav dünaamiline vabanemine, kui selleks oli eraldi võimalus. Teades, et Rumesseni tegevuses puudub juhuslikkus ja kõik on tema puhul alati lõpuni läbi mõeldud-tunnetatud, siis võib Leo Normetit parafraseerides öelda ehk nii: muidugi, ka selline Tubina Kontsertiino võib meil olla. Ja lisaks omalt poolt, et see teeb meid ainult rikkamaks.

Dmitri ðostakovitði Viienda sümfoonia (1937) esiettekandja noor dirigent Jevgeni Mravinski omal ajal ei eksinud, kui ta hindas teost kui paljutähenduslikku kogu maailma jaoks. Just nimelt paljutähenduslikku. Annotatsiooni algus kavalehel on muidugi sisult õige, kuid sõnastatud eksitavalt nende jaoks, kes Nõukogude Liitu enam ei mäleta. NLis ei olnud üldine hoiak sümfooniaþanri suhtes negatiivne, selline võis olla ainult parteibürokraatlik hoiak. Üldine hoiak, ma mõtlen siin muusikakultuurilist ja ka muusikaringkondade hoiakut, võis ainult soosiv olla, sest nii palju sümfooniaid kui NLis XX sajandil ei kirjutatud ülejäänud 5/6 maailmas kokku.

Viiendale eelnes Pravda artiklist ?Segapudru muusika asemel? tingitud ja põhjendatult tingitud ðostakovitði nn. ?surmahirmu? (D. ð. termin) periood ning Viies oli tema vastus artiklile ja sellele järgnenud üldisele materdamisele. Inimesed, kes viibisid esiettekandel, kommenteerisid teost ühemõtteliselt: ?Vastas ja hästi vastas!?. Teose ?paatoslik finaal? on ju tegelikult väljapääsmatu traagika okastraat. ðostakovitð on seda umbes nii iseloomustanud, et kui sult, püstol kuklas, nõutakse, et sa pead olema õnnelik, siis sa lähedki marsisammul ja lõugad ebainimliku häälega: ?Ma olen õnnelik!?.

Olen korduvalt istunud orkestris selle teose esitamisel ja lugematu arv kordi seda kuulanud, kaasa arvatud Jevgeni Mravinski, Jevgeni Svetlanovi, Juri Temirkanovi jpt. meeldejäävates esitustes, ning arvan tundvat teost keskmisest paremini. Nikolai Aleksejev suutis ERSOga kustutada eelmiste tippettekannete muljed ja tõsta minu hinnangut peadirigendi loomingulisele koostööle orkestriga suurusjärgu võrra kõrgemale. Ma ei jäta mainimata, et see hinnang oli varemgi kõrge.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht