ERSO on väga hea orkester

Leelo Kõlar

„Festivo II”: ERSO kontsert „Tallinn – St Peterburg”, solist Mihkel Poll (klaver), dirigent Neeme Järvi 22. XI Estonia kontserdisaalis. Pjotr Tšaikovski „Piduliku kroonimismarsiga” lõi Neeme Järvi publiku kõrvad lahti. Saime siin ka kuulda teemat Venemaa Keisririigi ametlikust hümnist „Jumal, keisrit kaitse sa”, mis oli kasutusel aastatel 1833–1917. Pidulik muusika valmistas kuulaja ette Artur Lemba Klaverikontserdiks nr 1 G-duur op.1 (kirjutatud 1905. aastal 20aastasena), kus soleeris ERSO juures sel hooajal resideeriv Mihkel Poll. Püüan meenutada, millal sain kuulda selle kontserdi ettekannet Artur Lembalt eneselt. Vist oli see 1940. aastal. Ei meenu kahjuks dirigent. Meeles on väga ilusa kõlaga ja iseenesestmõistetava artistliku üleolekuga esitus, kuid see romantiline muusika kanti ette väga ranges liikumises ja emotsioonitult. Panin tookord imeks autori sellist jäika hoiakut, küll aga mõjus ettekanne väga virtuooslikuna. Nüüd siis rohkem kui 70 aastat hiljem sai kuulda (kuigi vahepealsetel aastatel on esitajaid olnud veelgi Matti Reimanni ja Lauri Väinmaa näol) Polli nooruslikult värsket plastilist ja kujundirikast mängu. Lemba pianistlik väljenduslaad ja romantiline helikeel mis puudutab nii Glazunovi, Rimski-Korsakovi kui Tšaikovski parimaid traditsioone ja intonatsioone, oli esitatud siiralt ja värvirikkalt, sealjuures oli mitte sugugi lihtne virtuooslik materjal edasi antud säravalt ja loogiliselt seonduvalt. Koostöö orkestriga lõi kauni tervikpildi kõigis kolmes osas, eriti ilusas läbipaistvas 2. osas Andante con espressione. Miks ei võiks seda teost peale Peterburi ka mujal maailmalavadel ette kanda kui üht eesti klassika pärli?

Romantiline vaim hõljus meist kaugemale Dmitri Šostakovitši V sümfoonias d-moll op. 47. 1. osa Moderato kurjakuulutav algus laskis oodata süngeid ja tähendusrikkaid kujundeid. Dirigendi teostuses avanes küpse inimese mõtestatud areng, dramatism ja traagika. Lüürilisemates kõrvalepõigetes kõlas aimatavalt Šostakovitši südame hääl. Orkestri mõned haraliolekud ohustasid mingil määral sisemist pinget, kuid ei lagundanud tervikut. Mis sellest, et ootasin pingelistes haripunktides (näiteks pärast klaveri teemat) jõhkramat sisse­tulekut. Sain seejuures ka aru Neeme Järvi inimlikumatest taotlustest. Kas peab siis just agressiivne olema? 2. osa Allegretto groteskne reipus õnnestus oma varjatud irooniaga eriti hästi. Mõjuv oli 3. osa Largo vene rahvalaulu hingestatud emotsionaalne jõud, sisuliseks kulminatsiooniks pikk oboesoolo. See lõputusse üksindusse kaikuv näiliselt ilus, kuid sügavalt traagiline hala andis tunda, kui suur on õnnetus. 3. osast kujunes sümfoonia esituse keskne paik. 4. osa Allegro non troppo ütles selgelt välja kogu ahastuse, mis on maskeeritud reipa tegutsemise varju. Näiliselt võidukas lõpp on ju petlik. See on appikarje … Nii see kõlaski!

„Šeherezade”: ERSO, solist Aleksandr Markovitš (klaver), dirigent Nikolai Aleksejev 30. XI Estonia kontserdisaalis.

Aleksandr Markovitši viimaste aastate olulisemad esinemised on olnud koos Stuttgardi, Londoni ja Peterburi Filharmoonia orkestri ning paljude teiste Euroopa ja Ameerika orkestritega. Ka on Markovitš koos Neeme Järviga korduvalt esinenud, mäletatavasti ka hiljuti Eestis.

Ajaleht Berliner Morgenpost on tituleerinud Markovitši vormel ühe piloodiks ning selles määrangus tundub olevat nii mõndagi tõtt: Markovitš armastab tormakaid möödasõite, äkilisi väljasööste ja „gaas põhjas” sõitu. Sealjuures on ta väga enesekindel ja avariiohtu ei paista kusagilt. Kui nüüd tõsisemalt Rahmaninovi 3. klaverikontserdi d-moll op. 30 mängimisest juttu teha, siis kulminatsioonide üliküllus ja paksude värvide kasutamine kippus kuulamist väsitama küll. Eriti sellepärast, et peamised hari- ja sõlmpunktid uppusid ümbritsevatesse laineharjadesse ja muutusid seega olematuks. Suur intensiivsus ja purskeline kõlakasutus viis mõnikord nn peoga mängimiseni. Kas tõesti vajab Rahmaninov sellist käsitluslaadi? Ometi oli selle kontserdi vältel ka üks oaas – Finaali Alla breve keskmine osa Scherzando. Seal oli ilu, läbipaistvust, peenust ja elegantsi. Kõrv puhkas ja hing nautis. Markovitši tõlgendus paistis selle õhtu publikule hästi sobivat – sisulistele lahendustele eelistati bravuuri ja efekti. On ilus ütlemine, et maitse üle ei vaielda. Ärme siis vaidle!

Nikolai Rimski-Korsakovi sümfooniline süit „Šeherezade” op. 35 („1001 öö” araabia muinasjutu ainetel) ettekanne oli küll tõeline muinasjutt. Saime osa meie ERSO ja dirigent Nikolai Aleksejevi suurepärase koostöö tulemusest. Muidugi on Rimski-Korsakovi orkestratsioon juba ise hiilgav musternäidis, kuid see tuleb orkestril ju oskuslikult välja mängida. Teostus oli esmaklassiline: miljööpärased kujundid, väga head seosed, loogilised kõlaproportsioonid ja pingeline arendus sundisid põnevusega kuulama. Säravad olid kõik soolod, mida selles teoses pole üldse vähe: eelkõige viiul – Arvo Leibur ja puhkpillide tegutsemine ükshaaval ja grupis (fagott, klarnet jt). Väga hea kõlakvaliteet! Dirigendil õnnestus eriti oivaliselt kujundada graatsilised ja nõtked tantsulised osad ning mõjuv viimase osa lõpplahendus. Väga ere ja mälestusväärne tervikteostus! Seda kuulates kinnitub veendumus, et ERSO on väga hea orkester.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming