Esineda esindades või vastupidi

Kaie Tanner

Koorimuusikast aastal 2011 Eesti Kooriühingule (EKÜ) oli möödunud aasta üks märke väljaandja roll. Jaanuaris nägi ilmavalgust noorte laulu- ja tantsupidusid käsitlev raamat, album kõigi seni toimunud noorte laulu- ja tantsupidude kavade, muljete, suveniiride, dirigentide ning kogu muu infoga ning DVD pidude säravamate hetkedega. Aprillis esitleti nelikplaati, mis on läbilõige eesti koorimuusikast Saebelmannist-Härmast Tõnu Kõrvitsa ja Pärt Uusbergini. 95 kooriteost 41 heliloojalt pole küll eesti kooriliteratuuri mahtu arvestades kuigi aukartustäratav kogus, ent ometi parim, mis meil praegu on. Eesti koorimuusika antoloogia ootab veel tegemist. Kuna EKÜ eelmine välja antud plaat „Priiuse hommikul” Konstantin Türnpu koorimuusikaga ilmus alles 2010. aasta sügisel, võib meie praegust väljaandjategevust hinnata elavaks. Võrdluseks: enne seda ilmus ühingult CD „Gratias” 2006. aastal ning raamat „Lauljate Liidust Kooriühinguni” 2005. aastal. Kas EKÜ peakski võtma suurema rolli kirjastaja ja fonogrammitootjana, on muidugi arutelu teema, kuid praegu püüame täita nišši, mis muidu (pool)tühjaks jääks. Ka arvukatel koorimuusika-EXPOdel pole meil paraku kuigi palju materjale, mida Eesti koorimaastiku esitlemiseks välja panna.

Eesti läheb maailma

Koorimuusika esindusüritusi on maailmas kindel hulk. Kolmeaastase intervalliga toimub Rahvusvahelise Koorimuusika Föderatsiooni (IFCM) korraldatav maailma koorimuusika sümpoosion, mis 2011. aastal leidis esmakordselt aset Lõuna-Ameerika mandril.

Seal osalemine on parim võimalus täiendada ja uuendada teadmisi koorimaailma kohta. Rahvusvaheline korraldustoimkond koostab kava õpitubadest, loengutest, esitlustest ja kontsertidest, valides teemadeks parasjagu olulisimad küsimused ja suundumused koorimuusikas ning kutsudes läbiviijateks parimad oma ala asjatundjad. Sümpoosioniga kaasneb EXPO, kuhu tulevad toodangut tutvustama nii nootide ja plaatide väljaandjad kui ka koorikostüümide, noodikaante, dirigendipultide, heliharkide, muusikaprogrammide jms tootjad.

Igale sümpoosionile kutsutakse paarkümmend esinduskoori, kelle hulka pääsemine on niihästi suur au kui ka vastutus. IFCMil on üle 2000 liikme umbes 80 riigis (esindatud on kõik kontinendid), nende hulgas ka suured katusorganisatsioonid, kelle taga on miljonid koorilauljad. Loomulikult soovib enamik riike ja organisatsioone saata oma parimad koorid sümpoosionile, ehkki enamasti tuleb ka kutsututel ja valitutel katta oma kulud ise (küll emamaa abiga). Ka EKÜ on Eesti koore sümpoosionile esitanud, kuid seni edutult. Tegelikult pole „edutu” õige sõna, konkurents on lihtsalt väga suur. Seegi kord laekus sümpoosioni kunstinõukogule 40 riigist 119 esinduskooriks pürgija sooviavaldust, mille hulgast valiti 24, nende seas ETV tütarlastekoor.

Tänu headele toetajatele ja koori enda panusele sai sõit teoks. Lisaks sümpoosionile anti 11 kontserti Argentina linnades, kokku veetis koor Lõuna-Ameerikas kolm nädalat ja läbis bussiga ligi 4000 kilomeetrit. Hämmastas ülisuur huvi meie koorimuusika vastu: kontserdid olid puupüsti täis ja plaate osteti nelja-viie kaupa. Sümpoosioni EXPO-l said Põhjamaade koorimuusikat müünud SuLaSoli letid tühjaks mõne päevaga ja nende müügiesindajal tuli noote-plaate Soomest juurde tellida. Aarne Saluveere meistriklass Patagoonia ülikooli auditooriumis oli täis huvilisi, kes soovisid dirigeerida Tormise või Pärdi muusikat. Sümpoosionil toimunud Tõnu Kõrvitsa uudisteose „For Music” maailmaesiettekanne äratas suurt tähelepanu – ilmselt saab seda edaspidigi rahvusvahelistel lavadel kuulda, muidugi mitte ainult Eesti kooride esituses. Ja kuna ETV tütarlastekoori plaadid olid, nagu öeldud, viimseni läbi müüdud, täitsid kümned inimesed tellimislehti ja maksid raha ette, et saada plaat hiljem postiga.

Osalejate nii suur huvi näitas ilmekalt, et eesti koorimuusika kohalolek maailmasümpoosionil või analoogsetel sündmustel on väga tähtis ja et vajaksime selle tutvustamiseks palju rohkem materjale, kui neid seni on. Rääkimata sellest, et vajame koore ja dirigente meie muusikat esindama ning vahendeid nende osalemise toetamiseks, sest koorilauljate panusele lootmajäämine poleks Eesti riigist lihtsalt aus.

Maailmasümpoosionid toimuvad üle kolme aasta, seega mitte kuigi sageli. 2008. aasta sümpoosion oli Kopenhaagenis, eelmised 2005. Kyōtos ja 2002 Minneapolises ning järgmine tuleb 2014. aastal Koreas Soulis. Enamasti kipub meile tunduma, et kaugreisid on mõttetult kallid ning enda esitlemiseks piisab Euroopa üritustele minekust. Paraku pole see nii. Maailmasümpoosioni peetakse eri maailmajagudes just sellepärast, et (koori)muusikahuvilisi leidub kõigil kontinentidel ning selle tippsündmustest osasaamiseks peaksid neil olema võrdsed võimalused. Pealegi on vajadus eesti koorimuusikat tutvustada väljaspool Euroopat palju suurem – Lõuna-Ameerikas või Austraalias teatakse meist kindlasti vähem kui Saksamaal või Itaalias. Ja miks arvame, et potentsiaalseid huvilisi peaks teistel mandritel olema vähem? Pigem ikka vastupidi.

Euroopa Kooriühingu suurfestival „Europa Cantat” toimub samuti kolmeaastase intervalliga. Eelmine leidis aset 2009. aastal Utrechtis ja järgmine, s. o XVIII tänavu Torinos. Analoogiliselt IFCMi sümpoosioniga paneb festivali rahvusvaheline kunstinõukogu kava kokku koorimuusika olulisematest teemadest, kutsudes õpitube läbi viima tipptegijad. Erinevalt maailmasümpoosionist on aga „Europa Cantat” adresseeritud nii dirigentidele ja organisatsioonijuhtidele kui koorilauljatele, s.t õpitubadesse on oodatud nii koorid kui üksikud lauljad, dirigentidele korraldatakse aga eraldi õppeprogramm. Eelseisva festivali kokkupanek on kestnud ligi poolteist aastat, 12. jaanuaril lõppes kunstinõukogu viimane istung. Festivali 50 õpituppa on registreerunud üle 3600 osavõtja ja neid tuleb iga päevaga juurde. Osavõtjaskond ongi neil festivalidel tavaliselt suurem kui maailmasümpoosionidel, seda juba erineva sihtgrupi tõttu.

Ka „Europa Cantat’iga” kaasneb EXPO, kus eesti koorimuusika viimastel aastatel tänu toimumiskohtade suhtelisele lähedusele on enamjaolt ka olnud esindatud. Mitmete meie kooriheliloojate loomingut annavad välja väliskirjastused, kuid õnneks tegutsevad siiski SP Muusika ning Talmar ja Põhi, kes kirjastavad Ehala, Siimeri, Sarapiku, Uusbergi, Marguste, Mägi, Lepiku, Vihmandi, Matsoni, Steineri, Kruusimäe jt koorilaule. Hea on, et kirjastavad – juba kümme aastat tagasi hakati EXPOdel küsima, kas meil on pakkuda teistegi kui Tormise ja Pärdi kooriloomingut.

Kolmas oluline rahvusvaheline kohtumispaik on Rahvusvahelise Muusikanõukogu (IMC) eestvõttel korraldatav maailma muusikafoorum. Mullu Tallinnas toimunu oli omataoliste seas neljas ja tõi kokku üle 250 delegaadi üle maailma. Eesti laulupeotraditsiooni ja koorimuusikat tutvustava ettekande tegid Aarne Saluveer ja Kristel Pedak, Eesti Filharmoonia Kammerkoor esines foorumikontserdil Nigulistes ning showcase’il Kumus astus üles tänavusel Tallinna koorifestivalil esikoha võitnud Tallinna Muusikakeskkooli Noortekoor (dirigent Ingrid Kõrvits). Loodan väga, et Eesti muusika või muusikud on mingil moel esindatud ka järgmisel foorumil 2013. aastal Brisbane’is, ning et kui meil selleks võimalus peaks avanema, läheks ettevalmistuste juures põhirõhk ikka sisulistele küsimustele, mitte sellele, kas kauget Austraalia reisi on üldse mõtet ette võtta.

Maailm tuleb Eestisse

2011. aastal tõid väliskoore Eestisse kaks suursündmust: Tallinna rahvusvaheline koorifestival ning laste- ja noortekooride festival „Europa Cantat junior 6” Pärnus. Seejuures on tegemist väga erinevate sündmustega: esimene on kõrgetasemeline võistlus eelneva plaadivooru, mitme konkursikategooria, keerukate kohustuslike lugude ja rahvusvahelise žüriiga, teine aga hariduslik festival ateljeede ja õpitubadega, kus laste- ja noortekooride lauljad tippdirigentide käe all repertuaari omandavad ja kontserte annavad.

Tallinna koorifestival rõõmustas sel aastal suure osavõtjate hulga ja laia geograafilise diapasooniga: üle 1500 osavõtja 13 riigist. Seejuures oli eelvalik küllalt karm: 9 avalduse esitanud kollektiivi ei kvalifitseerunud, kuigi tegu polnud kaugeltki nõrkade kooridega. Väga tihe konkurents kujunes nii nais- ja segakooride kui uue muusika kategoorias (vastavalt 9, 8 ja 12 koori omanäoliste ja kvaliteetsete esitustega). Seda rõõmustavam, et naiskooride esikoht jäi Eestisse: selle pälvis Tartu Ülikooli Naiskoor. Ka kuuest võistelnud noortekoorist võitis nii I kui II koha Eesti, vastavalt Tallinna Muusikakeskkooli Noortekoor ja Vanalinna Muusikamaja Tütarlastekoor. Sega- ja kammerkooride kategoorias tuli Eesti kooridel (kahjuks juba traditsiooniliselt) tunnistada teiste riikide paremust: segakooride esikoht läks Lätti ja kammerkooride II koht (I välja ei antud) USAsse.

Aasta-aastalt on Tallinna koorifestivali publik suurenenud, 2011. aasta festivali piletimüük ületas eelmise oma peaaegu kahekordselt. See on lihtsaim ja soodsaim võimalus kuulda, millist muusikat esitavad teiste riikide head amatöörkoorid, ning muidugi lisab võistlusmoment põnevust. Aasta-aastalt on kasvanud koolikontsertide osakaal: festivalil osalejad kohtuvad Tallinna laste- ja noortekooridega. Ja kui möödunud aastal korraldasime festivalil esmakordselt ka meistriklassi, kus jagas kogemusi žürii liige ning tunnustatud lastekoorispetsialist Zimfira Poloz (Kanada/Kasahstan), oli seegi huvilistest tulvil.

Eesti koorimuusik tahab õppida

See tõdemus on paraku üsna värske, aga seda rõõmustavam. Eesti koor on traditsiooniliselt ikka rohkem konkursiusku ega tunne nii suurt huvi haridusliku festivali vastu, eriti kui jutt on välismaasõidust. Kui alustasime Eestis „Europa Cantat’i” rahvusvaheliste laulunädalate korraldamist (2004 ja 2007), oli paarisaja osavõtja seas vaid mõni üksik Eesti koor. Sellega äratasime Euroopa Kooriühingus imestust: analoogsetel laulunädalatel teistes riikides on enamasti suurim just korraldajamaa esindus. 2011. aasta noorteüritusel Pärnus oli aga tuhande osaleja hulgas kolmsada eestlast ning kahtlemata astusime sellega Eesti koorimuusikute enesetäienduse alal olulise sammu edasi.

Koorijuhid on veel agaramad õppima. Kui 2003. aastal osales Barcelonas „Europa Cantat’i” festivali dirigentide õppeprogrammis kaks meie koorijuhti, siis vahepealsetel aastatel on nende arv järjest kasvanud. 2009. aastal Utrechtis oli neid juba 29 ja tänavuse Torino festivali dirigentide programmi registreerunud 120 osavõtjast on 33 Eestist. Teadmised, kogemused, kontaktid, suhted, noodid, plaadid – koorijuhitööks vajalikku saab kümne festivalipäeva jooksul kuhjaga. On tohutult hea meel, et õppereisidel osalevad nii kontsertkooride dirigendid kui muusikaõpetajad-koorijuhid ning et nende koolid-koorid oma dirigendi koolitust toetavad.

Igasuvine Vigala seminarlaager on meil vana traditsioon, mis äratab Euroopa kolleegide hulgas suurt imetlust. Tõepoolest, kui Eestis on umbes 600 koorijuhti ning iga-aastasel suvekursusel osaleb 100–120, on see ju väga hea näitaja.

Laulupeost kui Eesti suurimast haridusprojektist ei saa me üle ega ümber. 2011. aasta noorte laulupidu „Maa ja ilm” võttis suurema osa kooride mullusest prooviajast ning repertuaari selgekssaamiseks tehti laululaagreid ja lisaproovegi. Muidugi vallandus taas vaidlus, kui keeruliseks võib laulupeo repertuaar minna ja kas viimane piir pole mitte juba käes. Kuid pidu õnnestus väga hästi ja selgeksõpitud repertuaar arendas osalejaid päris kindlasti. Ka 282 eelproovi olid sisuliselt koolitused, kus laulupeodirigendid jagasid oma interpretatsioonilisi ja metoodilisi kogemusi ning juhiseid. Maailmatu palju lauljaid sai maailmatu palju targemaks ja andis maailmatu ilusa kontserdi.

Kooriühingu eelkäija Eesti Lauljate Liit oleks 2011. aastal saanud 90aastaseks. EKÜ ise tähistab sel aastal 30. aastapäeva. Kui arutasime, kui pika ajani peaksime koostama uue arengukava, pakuti aastat 2020 – ja siis arutasime, kas see on liiga pikk aeg. Võib-olla, aga nii oma organisatsiooni kui laulupeo vanust arvestades võiksime ja peaksime ette mõtlema hoopis kaugemale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming