Esinejate portreed läbi Griegi esituse

Heili Vaus-Tamm

„Griegi portree”: laulud Olavsson Vinje tekstidele, „Norra tantsud”, süit „Peer Gynt” ja klaverikontsert a-moll. Vanemuise Sümfooniaorkester, Mihkel Poll (klaver), Jazzi Zahharov (bariton), Lembit Peterson (tekst), dirigent Mihhail Gerts 19. II Estonia kontserdisaalis. Tuntud romantiku teosed, solistideks noor  andekas pianist ja armastatud laulja, lisaväärtusena näitleja tekste lugemas – publikuedu oli tagatud. Akadeemilisema poole pealt andis see õhtu võimaluse süveneda Mihhail Gertsi kui dirigendi ampluaasse. Veel üllatas meeldivalt Vanemuise orkestri puhkpillimängijate ere musitseerimine. Kui eelmisest kontserdist mäletan väheste eranditega puiseid orkestrisoolosid, siis sel korral panid need oma aktiivse kujundusega imetlema ja kaasa elama. Tundub,  et Toomas Vavilovi aeg on orkestri sooritusvõimet tõstnud.

Kava Griegi muusikaga oli kokku pandud soliidselt: esimeses pooles peaaegu tundmatud, teises populaarsed teosed. Nii oli portrees välja toodud ka portreteeritava varjatud pool. Paraku olid need laulud ja „Norra tantsud” tõesti väheütlev materjal, sealjuures oli Grieg ise oma 20aastaselt kirjutatud tantsude esituse ka ära keelanud. Mitte eriti muusikaline materjal  toob ka esitaja nõrgad küljed rohkem esile. Tantsudes pole head kokkutõmbavat vormi, muusika (kuigi vahelduvate karakteritega) seisab justkui paigal. Ja kohe tunduski, et esitajate jõudu ja hoogu jäi väheseks. Keelpillid oleksid pidanud rohkem kandma, tahtnuks tihedat vibrato’t, aktiivsust – seda eriliselt särisevat tooni ja iga keelpillimängija intensiivset panust, mis eristab väga häid orkestreid mugavalt äramängivatest keskpärastest.

Laulud on loodud  eepilistele, elule tagasivaatavatele tekstidele. Nii esitus kui ka muusika jäid kuidagi väheütlevaks, kuigi paremat karakterimeistrit kui Jassi Zahharov annab muidu otsida. Seal, kus teised lahjaks jäävad, teeb tema tavaliselt alati haarava rollijoonise. Kontserdi teises pooles aga avaldus täiel määral Mihhail Gertsi andekus ja eesti dirigentide hulgas täiesti prioriteetne oskus täita meeletult vaikseid, hardaid muusikamaastikke. 

Nii kuulamapanevat, aeglast ja vaikset „Åse surma” esitust pole ma kogenud. Kui see polegi veel iseenesest piisav kriteerium, arvan siiski, et vähesed dirigendid suudavad selle niimoodi välja kanda. Ja äkki oli ka orkestri keelpillidel eriliselt sume ja tihe toon – midagi täiesti ainulaadset võlus Gerts neist välja. Süit „Peer Gynt” oli ette kantud julgelt – mitte romantilise vohamisega, vaid vaoshoitud rahvusliku karakteriga, mis lõpuosas plahvatuslikult välja purskas. Ka  Anitra tants oli eriline: looritatud, unenäoline, tabamatu. Noor pianist Mihkel Poll võlus I osa kadentsis isikupärase lähenemisega. Kohati aimdus veel lõpuni avanemata hinge poeetilisi tagamaid. Näiteks oli II osa esimene noot võetud lausa geniaalselt.

Riskin kõlada naeruväärselt, aga just nende üksikute hingeminevate ja kordumatute hetkede pärast tasubki kontserdile minna – et imet tabada. Lembit Petersoni tekstid andsid portreteeritavale  palju juurde. Tugeva režiiga kontsert!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming