Esteet Hartšenko contra mehed punases

Heili Vaus-Tamm

Tantsuetendusel ei või iial teada, mis sind ees ootab. „Piafi” peaosalised Rita Dolgihh ja Endro Roosimäe. Rünno Lahesoo

Viimase aja kogupilt näitab, et tantsukunst on üks innovatiivsemaid ja otsivamaid kunstiliike praeguses Eesti kunstielus. Nüüdisfilosoofia, giidindus, staaride eraelu – mida kõike selle alla ei mahu.

Dmitri Hartšenko koreograafia on omaette nähtus modernkoreograafia üldiselt tugevatoonilises ja väljapoole suunatud leksikas. Hartšenko jätab pigem ütlemata, kui ütleb, tema loomingus pole ei agressiivsust ega dominantsust. On ruumi ja õhku kõigele, mis tantsu ümbritseb. Ja võib-olla just sellepärast ongi Hartšenko viimase aja töödes palju seda muud. „Piafis” olid olulisel kohal muusika ja video, „Reisijuhis” ruumid ja tekst. Kui teiste koreograafide ühiskunsti töödes on tants alati kõige olulisem ja muu justkui toetab tantsu, siis Hartšenkol on vaat et vastupidi. Tants kommenteerib, just nimelt kommenteerib seda, mis algab kuskilt muust dimensioonist.

 

 

„Piaf” näitas elu helgemat poolt

„Piafis” oli palju filmi – kõik lauljatari eluseigad said ära näidatud. Lisaks ingliskeelsed laused ekraanil, millest jäi meelde „Woman is waiting for a sailor” kui Piafi hapruse ja abituse, kellegi toe ootuse sümbol. Alles linastunud filmiversiooniga võrreldes oli Hartšenko Piafi-käsitlus lausa vastandlik. Üheksakümne üheksal juhul sajast rõhutakse kunstniku elulugudes tema isiklike probleemide, paheliste kalduvuste peale. Kui vaja, otsitakse need isegi ajaloohämarusest välja. Sajanditetaguste heliloojategi puhul on viimasel ajal tavaks saanud kontserdikavas rõhutada, et nad olid kas mängurid, alkohoolikud või homod.

Hartšenko aga läheb Piafi nõrkustest üllataval kombel ringiga mööda ja näitab tema elu helgemat poolt. Lausa uskumatu lähenemine! Eriti veel persooni puhul, kelle elus oli tõesti palju hämarat.

Kuigi ta ise on väga hea klassikalise balleti alusega tantsija, on tema tantsujoonis vastupidiselt eriti napp ja lihtne. Sealjuures kasutab ta aga tõsteid, mida kohtab teiste modernkoreograafide leksikonis palju harvem. Ja need avardavad ning ilmestavad palju, nii visuaalselt kui sisuliselt, kujundades jõuvahekordi ja meeleolusid.

„Piafis” oli ka märkimisväärselt palju teatraalsust. Juba kostüümidki väljusid tantsuetenduse raamidest: Piafi hiilgeaegade karusnahkse kraega sametmantel, Mehe valge pikk aluspesu, Piafi elulõpu kudumisvajadusele viitav põlvini sorakas džemper. Korra väljuti tantsukeelest ja jõuti lausa draamalavastuse vahendite juurde. Kui välja arvata kohvri otsas suitsetamine, jäi see stseen aga muust nõrgemaks. Ühest küljest olid kohmetud žestid vahest õigustatud Piafi loomuomaduste ja hingeseisundiga, aga lavastuse kui terviku seisukohast siiski langus.

Hartšenko pole koreograaf, kes lubaks lavale midagi juhuslikku – läbivatest kujunditest jäi enim meelde käega kõrist kinnihoidmine. Ka paneb Hartšenko oma tantsijad suurte ülesannete ette lavastuslikult, mitte niivõrd koreograafiliselt (mulle tundub). Ta nõuab neilt selle eruditsiooniga kaasaminekut, millega ise silma paistab. Selle etenduste põhjal peavad tema tantsijad suutma suhestuda filmi, tõsise muusikadramaturgia, draamanäitlemise ja isegi giidindusega.

 

Kirja ja koreograafia koostoime

Seda viimast etenduses „Reisijuht”, kus tantsijad juhivad gruppideks jaotatud publiku ühest saalist või käigust teise ning jagavad täiesti arvestatavaid teadmisi laiemalt munkluse ja kitsamalt Dominiiklaste kloostri ajaloo kohta. Hämmastav ja huvitav, kui hingeldav tantsija su ees seisma jääb ja hakkab rääkima, kui mitu liitrit õlut kuulus päevas munkade toiduratsiooni.

Veel üks Hartšenko fenomen on muusika­valik: tõsine, erudeeritud ja sügavuti minev. Piafi loo juurde kõlas lisaks lauljatari enda lauludele nii klaveri- kui ka vokaalsümfoonilist muusikat. „Reisijuhis” hakkasid äkki ajaloojutu juurde kaugelt läbi käikude kostma Pärdi „Variatsioonid Ariinuška tervekssaamise puhul” ja nii edasi Bachist india muusikani.

„Reisijuhis” on suur osa improvisatsioonilisusel. Esinejad ise ütlevad, et tantsude, ruumide järjekord ning muusikanumbrite valik on juhuslik. Ka see, kuidas moodustuvad kohapeal duetid (Suitso-Hartšenko-Bergsteini vahel). Ainus ette teada tants on trio etenduse lõpus. Alus on see, et tantsijad oskavad kõikide tantsude kõiki osasid (välja arvatud mõned keerukamad tõsted, mille osas on variandid sõltuvalt paarilistest kokku lepitud).

Seekord olid tantsijad pidanud tegelema ka ajalooraamatutega, sest tekstid on nende enda otsitud ja suupäraseks tehtud. Lavakujundust muidugi pole – vaid sel suvel prahi alt välja kaevatud ruumid, igapäevases riietuses tantsijad ja plaadi pealt muusika. Aga põnev on, sest idee kannab.

Hoopis teistlaadne, elektronmuusika filosoofia põhimõtete järgi stiilipuhas etendus oli aga noorte meeste „Red Ain’t Dead”. Maskidega impersonaalsed olevused, akrobaatika elemendid, rütmi moodustavad korduvad liigutused. Tantsijatel pole suhet üksteisega, kaootiline pilt: molekulide liikumist meenutav sebimine, robotlikud liigutused. Ja selle juurde kiri publikule, mis algab umbes nagu Tatjana kiri Oneginile. Sisuks üleskutse väärtustada inimesi ja suhteid enda ümber. Kirja ja koreo­graafia koostoime on üldinimliku ja isegi tavalise sõnumi ootamatu väljenduslaad. Ja seda kadestamisväärselt tugeval tehnilisel tasemel.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming