Ester Mäega rabamaastikust kui loomingukujundajast

Heili Vaus-Tamm

Eesti Muusika Infokeskus annab välja eesti suurkujude raamatusarja. Eesti Muusika Infokeskuses (EMIK) välja antud uue raamatu „Ester Mägi. Elu ja helid” peategelane ja üks autoritest, niisiis Ester Mägi ja Tiia Järg olid eelmise nädala teisipäeval tähelepanu keskpunktis. Raamatuesitlusele ja kohtumisele järgnenud päeval kuulutati välja neile antud preemia. Ester Mäele Eesti Muusikanõukogu heliloomingupreemia ja Tiia Järgile Eesti Kultuurkapitali helikunsti aastapreemia pedagoogilise tegevuse ja Klassikaraadio saatesarjade eest. Kas kokkusattumus või nähtuste ja protsesside settimise tulemus?

2006. aasta septembris toimus esimene üritus kohtumiste sarjas „Helilooja, kes sa oled?”, kus õhtu peakülaliseks oli Peeter Vähi. Nii et juba kolmandat hooaega avatakse huviliste silme all meie heliloojaisiksusi. Vaimukad intervjueerijad, kaaskõnelejad ja helilooja loomingut ette kandvad interpreedid on teinud kohtumised iseloomulikuks ja sundimatuks.

Eelmisel aastal oma 85. sünnipäeva pidanud eesti muusika grand lady Ester Mägi andis kokkutulnuile pika intervjuu ja vastas kõigutamatult Tiia Järgi riuklikele küsimustele.

Suhtlemises pastelseid värve eelistava Ester Mäe kohtumisõhtu vaoshoitud atmosfääri lõhkus Tiia Järgile ainuomase vaheda huumoriga esitatud küsimus. See kõlas umbes nii, et räägi nüüd tunnistajate juuresolekul, et mis teil Mart Saarega oli. Ja täiendus, et Saare juurde õppima sattudes oli Ester Mägi 24 ja blond, Saar 64 ja täiesti ilma juusteta.

Mis raamatu kaante vahele ei mahtunud või passinud, saigi välja öeldud kohtumisõhtu küsimustes. Ja toredasti ütles Evi Arujärv oma avakõnes, et helilooja peab ikka hinnangud oma loomingu kohta välja kannatama ja et enamasti pole tal võimalust vastu vaielda. Neis raamatutes aga on mikrofon helilooja käes ja ta saab välja öelda, mis hingel. Muide, paaril korral Ester Mägi vaidlebki oma raamatus vastu neile, kes teda liialt lüüriliseks nimetanud. Nii et see asi saab aetud.

EMIK on lisaks üldsuse eest rohkem varju jäävale informatsiooni salvestamisele ja korrastamisele, heliloomingu kogumisele ja interpreetide-õpetajate abistamisele välja tulnud raamatutega, mis võivad ja peaksidki huvitama laia lugejaskonda. Kui kogu maailmas on suurkujude elulood suhteliselt armastatud lugemisvara, siis võiksid ka raamatud meie heliloojatest-suurkujudest jõuda igaühe lauale. Sest raamatu ülesehitus on hea! Seni on ilmavalgust näinud teosed Eino Tambergist ja Jaan Räätsast.

Kui rääkida konkreetselt Ester Mäe raamatust, siis on Evi Arujärv andnud siin soliidselt ja ülimalt põhjalikult teabeosa. Kogu looming on lühidalt analüüsitud, jaotatud peatükkide kaupa eri muusikažanrite vahel. Mäletan tudengina pettumust, kui minu otsitud teos polnud helilooja raamatus mitte kronoloogiliselt antud, vaid juhulikult mõne muu „tähtsama” helitöö kaudu suvalises kohas poole lausega märgitud, kuigi raamatu osa tõotas loomingu käsitlust. Seda pole Mäe raamatust küll karta. Iga teose leiab üles kronoloogiliselt õigest kohast ja lühida, kuid arujärvlikult värvika ning ammendava kirjeldusega. Ja jällegi hea ülesehitus – objektiivsete kirjelduste vahel on kursiivis nagu luuleridadena ära toodud emotsionaalsemad kajastused teose kaasaegsetelt. Varasemast perioodist on tsiteeritud muusikakriitik Ofelia Tuisku, interpreet ja publitsist Hugo Lepnurme, sõna võtavad Veljo Tormis, Lilian Semper jmt. Need „ääremärkused” lisavad ajastu hõngu ning toovad tunnetuslikult lähemale ka need teosed, millega endal kokkupuudet pole olnud. Ester Mäe kohta mainis Tiia Järg ka esitlusel, et ega teda pole lihtne intervjueerida – ta pigem jätab mõndagi ütlemata. Ent selles raamatus on küll rõõmustavalt palju helilooja enda refleksioone.

Teiste kommentaaridest on kõnekaim muusikateadlase Merike Vaitmaa ütlemine, et „temas puudub see oraatori või tribuuni hoiak, mis võiks oma võimusesse võtta ka ükskõikse või hajevil kuulaja – nagu Beethoven või Šostakovitši muusika. Ester Mäe muusika on selline, mille juurde kuulaja ise peab minema, ja mis tasub heldelt huvitatud ning tähelepanelikule kõrvale, tuues ilmsiks oma peene ilu, meeleolude rikkuse ja mõttekultuuri”. Ja pianisti, õpetaja ning muidu väga sügava sõnaga inimese Helju Taugi tõdemus: „Ester Mäele kuuluvad kauneimad romansid, mida olen klaverisaatjana esitanud – romansitsükkel eesti naispoeetide sõnadele. Tema loomingut võiks võrrelda rabamaastikuga. See ei ole eemalt silmatorkav, selle mitmekesist ilu, värve, väga meeldivaid detaile märkad alles lähemale jõudes.” Oma kammeransambli õpetaja sellist väljaütlemist teadmata olen isegi ühes oma artiklis võrrelnud Ester Mäe loomingut soomaastikuga. Ju siis sellisena avaneb ta lähemal vaatlemisel meile, pianistidele. Hämmastav!

Ja teose vormist, jälle Merike Vaitmaa: „Ester Mägi ja Veljo Tormis on kaks eksimatu vormi- ja proportsioonitundega autorit. Tormise vormi iseloomustuseks on sageli ja õigusega toodud võrdlusi arhitektuurist; Mägi teosed sarnanevad rohkem loodusvormidega, puude või taimedega, milles struktuurse loogika üksikasjad on raskemini tabatavad, tervik aga niisama endastmõistetav.”

Nagu ennist öeldud, oli kohtumisõhtu intervjuu üllatavam ja emotsionaalsem kui raamatu oma. Siia kuulub ka Ester Mäe kirjeldus jalutuskäikudest Mart Saarega. Kuidas Saar vaikides istus metsas mõnele puutüvele, vaatas äraseletatud näoga ringi ja poetas aeg-ajalt „kui kaunis siin on”. Kuidas ta rabatundjana noorukese linnapreili käest lahti ei lasknud, kui ohtlike laugaste vahel teed otsiti. Ja Ester Mäe kommentaar siia juurde: „Alati oli ta oma valges ülikonnas.”

Sellise raamatu väärtus on kaugelt laiem ühe looja loomingu süstematiseerimisest. Seal on avatud meie kultuuriinimeste varjatud pool: loomise tagamaad ja liikumapanevad jõud. Küll pinnis Tiia Järg raamatuintervjuus seda, mis heliloojat kõige enam mõjutab – kas elu- või kultuurinähtused ja kuivõrd. Omamoodi sümptomaatiline on seegi, et vahel oli küsimus neli-viis korda pikem kui vastus. Kui esimesse klassi läinud Estrilt küsiti, kelleks ta tahab saada, vastanud ta veendumusega, et Miina Härmaks. Selle peale tekkinud klassikaaslaste kihistamine aga hoiatas teda, et ta oma muusikaarmastust edaspidi mitte nii verbaalselt ei väljendaks. Meie kõigi õnneks leidis Ester Mägi teise ja kindlama tee selle väljendamiseks.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming