Estonia „Faust” – kolme loomeisiksuse ideede sümbioos

Maarja Kindel

Charles Gounod’ ooper „Faust”: dirigent Vello Pähn, lavastaja Dmitri Bertman, kunstnik Ene-Liis Semper, koreograaf Edvald Smirnov, solistid Luc Robert (Kanada), Priit Volmer, Anne Wik Larssen (Norra), Rauno Elp, Helen Lokuta, Mart Laur, Mart Madiste ja Kätlin Truus, RO Estonia koor ja sümfooniaorkester. Esietendus 20. IX rahvusooperis Estonia. 20. septembril esietendunud „Fausti” puhul võiks vabalt loobuda praegusest pealkirjast, sest Estonia lavastus on pigem jutustus Margaretest, Mefistost, ehk isegi Siébelist, aga mitte Faustist. See mulje tekkis neljapäevast solistide ansambli tõlgendust vaadates ning võib olla teatud määral ka juhuslik, sest ooper on keeruline võrrand kümnete muutujatega ja pole üldse välistatud, et teiste solistide esituses joonistuvad välja omad liinid ja suhtevahekorrad. Miskipärast arvan, et Oliver Kuusiku kehastuses (neljapäeval laulis Fausti kanadalane Luc Robert) oleks Faustil selles loos rohkem kaalu. Siis poleks ehk tekkinud kahtlusi teose pealkirjas või selles, kelle lugu see siis ikkagi on. Esietenduse põhjal paistis, et kavaraamatus ilmunud Linnar Priimäe artiklis käsitletud ooperi pealkirja probleem on tõesti aktuaalne – XIX sajandil esitati ooperit ka „Margarete” nime all. „Fausti” kujunditelt rikkalik lavastus pani mõtlema selle üle, kes on lavastuse autor, kelle nägemus see on, kelle silmade läbi jutustus kulgeb. Ooperi puhul tuleb sageli ette raskusi nendele küsimustele vastamisega. Muusika, libreto ja selles sisalduva draama tõlgendus, pluss lava- ja valguskujunduse kogusumma on nii ambivalentne, mitmekihiline, kompleksne ja tihe, et sellest ei saagi kõnelda kui kellegi terviklikust ja lõpetatud nägemusest. Muusikateatrit uurides ja sellest kirjutades räägime ikka lavastaja tõlgitsusest: on üks inimene ehk lavastaja, kelle peas on olemas tervik, kõikide üksikosade sulam. Teatud juhtudel pole selline definitsioon siiski õigustatud ega täpne. Näiteks siis, kui kunstnik (lavakujundus ja kostüümide autor) on selline tugev loomeisiksus nagu Ene-Liis Semper. Koos lavastaja Dmitri Bertmaniga on meil juba kaks juhtivat isiksust lavastuse tiimis. Õiglane on nende kõrvale tuua ka dirigent Vello Pähn, kellel on tugev ja selge visioon muusikalisest kujundusest. Tagantjärele mõeldes tundub üha rohkem, et „Fausti” puhul ongi tegemist kolme loomeisiksusega ja nende tõlgenduse sümbioosiga. Loomulikult kerkib kohe küsimus, milline oli nende ideede omavaheline suhe: kas võrdne või hierarhiline, harmooniline või disharmooniline jne?

Semperi kujundus – kostüümid, lavakujundus, valgusrežii – oli lavastuse vundament ja katus. See moodustas võimsa raami, millega suhestusid kõik teised lavastuse komponendid. Kui iseloomustada kujunduse valdavat stiili ja leida seoseid, siis kõige üldisemalt kannab kujunduse laad dekadentsi, moraalse allakäigu ja maitse mandumise pitserit. Tekkisid seosed juugendiga kunstis ja ars subtilior’iga muusikas, kus peen, täpne ja maneerlik kirjutamisviis loob uhke fassaadi, mille varjus leiab aset sisuline ja kunstiline allakäik. Ooperi tegevustik toimub kirikus. Kardinate tõusmisel avanenud lavapilt (kiriku sisemus) oli väga võimas. Kõrged korintose stiilis templisambad mõjuvad hobuseraua-kujulist ruumi ääristavana uskumatult suursugusena, kannelüürid sammastel annavad kirikule vertikaalset avarust – ei oleks osanud arvatagi, et Estonia lava nii ruumikas võib tunduda. Kiriku seinad on kaetud rohkete ornamentidega ning peaukse kohal asub roosaken. Seda peenust ja ilu täiendab tugev punane valgus ning hele-tumeda kontrast seinte ja sammaste valgustuses lisab ruumile veelgi dramaatilisust. Kunstnik on loonud väga mõjusa ja tugeva ruumi, kus traagiline sündmustik saab loomulikult areneda. Tegemist on mitmefunktsioonilise keskkonnaga, sest loo arenedes saab kirikust varietee: seintele laskuvad kaarjalt rippuvad tulukesed, kirsid tordil on kaks hiilglaslikku kristall-lühtrit, mis assotsieeruvad belle époque’iliku lõbujanulise ja kerglase elutunnetusega. Varietee stseen on kujundite poolest kõige rikkalikum. Siin tulid mängu ka kostüümid, eriti meestantsijatel, kes esindasid seekord mingisugust Playboy jänkude ja striptiisitaride hübriidi. Olgugi et tänapäeval on kõikvõimalikele seksuaalsetele veidrustele ja kummastustele võimalik ligi pääseda, on ikkagi kihevileajav vaadata võrksukkadel, kõrgetel kontsadel ja punaste läikivate stringidega ringi hõõrutavaid mehi. See polnud kole, see polnud lame, pigem vaatajat irriteeriv ja „äratav”. Mustast riidest ning litritega kaetud mütsike, millel ei puudunud ka kaks kikkis jänkukõrva, meeste peas oli semperlikult vaimukas tuletis Playboy-tüdrukute valgetest jänkukõrvadest. Need on olulisemad näited, kui tugevaid, tabavaid ja tähendusrikkaid visuaalseid kujundeid võib leida Semperi loomingus. Siinkohal tuleb nimetada ka Semperile omast tugevat terviklikkust, julgust ja originaalsust, mis on ühe tõeliselt hea ooperilavastuse kujunduseks hädavajalikud.

Visuaalse tasandi kõrval haaras mind ooperi muusika. Gounod’ laulvatest meloodiatest, ilusast harmooniast ja tundeküllasest väljendusviisist on palju räägitud ja eks see ole ilmselt tõesti põhjus, miks see teos on sedavõrd armastatud. Mulle pole muusika nautimise eeltingimuseks meloodilisus ja heakõlalisus, nii et põnev oli hoopis see, kuidas Vello Pähn ja teatri orkester seda tuntud muusikat interpreteerib. Esimesest Auftakt’ist oli selge, et Estonia uus dirigent pole niisama suusoojaks lausunud: „Kvaliteet on see, mis loeb, ja kvaliteedi eest seismist pean tähtsaimaks eesmärgiks.” Pole just sageli olnud põhjust sellise tähelepanuga rahvusooperi orkestrit kuulata kui seekord. Kvaliteet, mida Pähn nimetas, väljendus eelkõige rütmilises, kõlalises ja ideelises kompaktsuses ning täpsuses. Kogu esitus oli tugeva sisemise voolamisega juhitud, Pähn oli tähelepanelik lauljate suhtes, orkestri soolod (kõrvu jäid näiteks Vahur Vurmi soolod klarnetil) olid kindlad ja läbitunnetatud. Kui sellised elementaarsed asjad nagu rütmiline ja kooskõlaline täpsus, intonatsioonipuhtus, on täidetud, siis polegi nagu suurt rohkem vaja teha: muusika kõneleb ise, vabalt ja loomulikult. Seda vaba hingamist ja kulgemist ma just nautisingi sel etendusel. Loodan tõesti, et niisugune kvaliteet saabki rahvusooperi orkestri puhul tavaliseks.

Dmitri Bertman on kahtlemata hea lavastaja, kes suudab juhtida ning motiveerida lauljaid, otsida nendega koos lahendusi ja mõtestada koori tegevust, aga, mis peamine – tal on anne leida igale teosele oma vaatenurk (meie publikule on tuttavad „Wallenberg” ja „Armastus kolme apelsini vastu”). „Fausti” kontseptsiooniga võisime kõigepealt tutvuda tema kavaraamatu intervjuus. Bertmani meelest on Mefisto sügavalt õnnetu olend, kuna tal pole tööd, sest inimesed teevad ise pidevalt valevalikuid. Põnev, väga põnev vaatenurk, sest Mefisto on meie kujutluses üsna teistsugune. Põhimõtteliselt tuli Bertmani lavastuses välja küll, et Mefisto pole nii mustvalge ja et ta on tegelikult üsna tundlik olend, aga selle oleks võinud selgemalt välja tuua, siis olnuks tegu tõeliselt intrigeeriva ja värske tõlgendusega. Tundus, et Bertmani üks põhitelgi, mida mööda ta on liikunud, on teatud duaalsus, mis esines mitmes tegelaskujus, eelkõige Mefistos, Faustis ja Valentinis. Duaalsust esines ka lavastusliku võttena, näiteks stseenis, kus Siébel teatab Valentinile tema õe Margarete langemisest. See oli lavastuse üks tugevamaid stseene: orkestris kõlav toretsev ja lõbus muusika saatis kurvastusest murtud Siébeli meeleheitlikke röögatusi ja füüsilisi krampe. Emotsionaalselt tugeva laenguga ning meisterlikult näideldud stseeni oli õõvastav jälgida. Lähenemine Mefistole oli ehk kõige omanäolisem osa Bertmani lavastuses, sest üldiselt on ta üsna täpselt lähtunud teosest ja libretost, võiks öelda ka traditsioonidest: Margarete on hea, naiivne ja armas olend, kes, läbinud ränga kannatuste teekonna saab oodatud lunastuse, Faust on omakasupüüdlik jobu, kes liiga hilja mõistab oma viga. Uudse Mefisto tõlgenduse kõrval oli üsna ootamatu Siébeli tõlgendus, kes polnud oodatud noormees, vaid groteskne ja saamatu kloun, kes küll palavalt armastab Margaretet, kuid kellel puudub igasugune mehelik atraktiivsus.

Esietenduse solistide ansamblist olid erakordselt säravad Helen Lokuta (Siébel) ja Priit Volmer (Mefisto). Tuleb välja, et Lokutal on suurepärane koomikuanne! Täiesti hämmastav, kui loomulikult, kui vaimukalt, säravalt ja südamlikult esitas ta oma rolli. Orelimängu imiteerides saatis ta II vaatuses Margarete aariaid ja pean tunnistama, et mul oli raske oma pilku Lokutalt keerata, sest ta oli palju huvitavam oma tummas tegevuses kui Margarete. Juba Lokuta Siébeli pärast võiks seda lavastust vaatama minna. Teine väga tugev teostus oli Priit Volmeri Mefisto, taas näide, kui palju mõjutab laulja isik rolli tõlgitsust. Volmeri härrasmehelikult hea rüht, peenekoelisus liigutustes ja kõiges läbi kumav intelligentsus kanduvad ka tema rollidesse, vähemalt mingisugusel määral. Volmeri Mefisto kujunes meeldivaks ja köitvaks tegelaseks, kelle püüdlused, tegutsemine ja sellele järgnenud arutlused tundusid inimlikuna. Väga rõõmustav, et ta suutis sama kvaliteetselt oma karakteri ka muusikas edasi anda, näiteks armastust naeruvääristavas aarias „Vous qui faites l’endormie”, mis oli ka hea hääle juhtimise ja hea fraseerimisega esitatud.

Armastajate paari laulnud välissolistid polnud sugugi nii eredad. Fausti kehastanud Luc Robert (Kanada) oli vokaalselt väga tugev, ent lavalisest sarmist tundsin küll puudust. Puise oleku ja sisemise dünaamika vähesuse tõttu jäigi Fausti liin lahjaks, sealt ka artikli alguses mainitud pealkirja probleem. Margaretet mänginud Anne Wik Larssen (Norra) oli välise kuju poolest täpselt Margareteks loodud: klassikaliselt ilusad näojooned, pikad lainjad juuksed ning habras ja nõtke keha. Tema mahedat, ent kandvat sopranihäält oli meeldiv kuulata, aga mõnedel hetkedel tundus, et tal pole jõudu enese muusikaliseks ja lavaliseks kehtestamiseks. Vahest tuleb seda ajaga juurde, aga praegu oli ta nii armas ja habras, mistõttu kadus liiga teiste tugevate natuuride vahele ära. Lõpupoole tõusis ta siiski rohkem esile (hullumissteenis), aga siingi on veel arenguruumi. Valentinina, mis on üsna väike roll, suutis end suureks mängida Rauno Elp. Eriti hästi oli välja mängitud õe ja venna duett, milles väljendus venna siiras armastus ja hoolimine oma õest. Solistide kõrval oli suurepärane rahvusooperi koor, kes paistis oma numbrites silma vokaalse ühtlusega, teksti selgusega ning detailse ning nüansseeritud mänguga.

„Fausti” puhul on rohkelt tunnustamisväärset ja positiivset, alustades heast muusikalisest kvaliteedist ning originaalsetest ideedest ning lõpetades säravate lauljatega. Lavastus küpseb edaspidi kindlasti ja omandab veel rohkem nüansse. Huvitav oleks vaadata eri koosseise ning kuulata, mida pakub oktoobris Ain Anger Mefistona. Tundub, et Estonia kunstilised valikud õigustavad ennast. Tänan kõiki esitajaid tehtud töö ja kingitud elamuse eest!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming