Estonia kammer- ja kontserdisaalis

Anne Prommik

Ainult hääl, kohutavas üksinduses Poulenci lühiooper „Inimhääl”: lavastaja Neeme Kuningas, muusikaline juht Ivo Sillamaa, Naine – Helen Lokuta, tõlge prantsuse keelest Kulno Süvalep. Esietendus 4. V Estonia kammersaalis. Francis Poulenc on oma lüürilist tragöödiat Jean Cocteau’ libretole ühes oma kirjas nimetanud „kohutavaks ja ultratundeliseks teoseks”. Peaosas sooviti näha Maria Callast, kuid helilooja pidas diiva näitlejameisterlikkust ebapiisavaks ja kirjutas rolli silmas pidades Denise Duvali, kes oli laulnud Blanche’i Poulenci eelmises ooperis „Karmeliitide dialoogid”. Eestis on „Inimhääl” osutunud kõige enam esitatud mono-ooperiks: see on jõudnud lavale koguni neljal korral. Kulno Süvalepa tõlge valmis 1967. aastal Vanemuise etenduses laulnud, meie hulgast hiljuti lahkunud Lehte Margi tarbeks. Estonia teater mängis ooperit esimest korda 1978. aastal Glehni lossis, kus Naisena astusid lavale Urve Tauts ja Sirje Puura koos keelpillikvartetiga. Jean Cocteau oli multitalent, kelle looming hõlmas peale kirjanduse ka kujutavat kunsti, teatrit ja filmi. Esietendusel 1959. aastal Opéra-Comique’is oli libreto autor ka kunstnikuks. Cocteau’ kirjast heliloojale võis lugeda, et „tegelaskuju välimus ei tohi olla ei traagiline ega kergemeelne”, „noor naisterahvas on endale selga pannud, mis kätte juhtus”. Estonia tõlgenduse erinevust kriipsutab alla juba kava kaanefoto, mis eksponeerib õhturiietuses tugevalt meigitud ja frisuuritud koketset kaunitari. Samuti rõhutas kaugenemist Cocteau’ algtekstist kirjeldus kavalehel: „publik satub pealt kuulama stiilse ja elegantse naise telefonivestlust oma endise armsamaga”. Kas enesetapumõtetega mängimises, alanduses püherdamises, peotäite kaupa rahustite neelamises on elegantsi, soovis surra stiili? Või kangelanna hoopis etendab meeleheidet, püüab enesetapukatsetega tähelepanu, lootes manipuleerimisega hülgajas haletsust tekitada? Viimase hüpoteesi põrmustas kindlalt lauljanna esitus, mis oli oma tundevarjundite rikkuses ehe ja siiras hukkuva naise appikarje.

Mono-ooperi õnnestumise võti on kahtlemata peaosalise valik. See, et teos elavana kuulajaid kõnetas, oli puhtalt Helen Lokuta briljantse laulutehnika ning heade näitlejavõimete teene. Ka lavastaja Neeme Kuningas on kavalehel ennetavalt märkinud: peaosalise loojanatuuri omadused ja oskused on lavastuse loomise põhjuseks. Tulemuse üle saab vaid suurt rõõmu ja uhkust tunda. Lauljatar lõi usutava lavakuju eeskätt oma hääle ja musikaalsuse abil. Kuigi, teades Lokuta näitlejavõimeid, jääb kiusama mõttevälgatus: kuhu oleks võinud juhtida veel põhjalikum süvenemine rolli, otsingud lavastaja käekõrval? Niisugused katsetused nõuavad muidugi enam aega, mida märkimisväärsete võimetega interpreet kahtlemata väärib! Praegu jäi mulje, otsekui oleks lavastusproovide periood jäänud lühikeseks või seda kasutatud valel eesmärgil. Liikumine ja olemine laval oli eraldi vaadates laitmatult plastiline ja kaunis – ainult sisuga ei haakunud see alati usutavalt. Selge diktsiooniga antud tekst jõudis kammersaali sõbralikus akustikas laitmatult kuulajani, tegevuse motiive tabada oli mõnikord raskem. Liiatigi oli ka muusikaliselt lauljatari õlule jäänud suurem roll kui Poulenc oleks eeldanud. Teose interpretatsioonijuhistes märgib helilooja: „Kogu teos supelgu orkestri ääretus meelelisuses” („L’oeuvre entiére doit baigner dans la plus grande sensualité orchestrale”). Ivo Sillamaa esitus oli kahtlemata meisterlik, ta võlus klaverist välja maksimumi. Eri pillide tämbreid asendada siiski ei saa. Kuivaks jäi see kümblus!

Galakontsert koledate ooperiaariateta

Verdi ja Wagneri kuulsamad ooperikoorid: RO Estonia koor ja orkester, dirigent Risto Joost, koormeistrid Marge Mehilane ja Hirvo Surva. 8. V Estonia kontserdisaalis.

Ooperigigantide Verdi ja Wagneri sünnist möödunud 200 aastat on piisav põhjus, et elus mitte kunagi kohtunud suurmeistrite teosed laval ikka ja jälle kokku saaksid. Kirglik ooperikunst on sageli oma austajad jaotanud kahte vaenujalal leeri. Nii olid oma tulihingelised jüngrid ka saksa ooperiuuendajal ning itaalia traditsioonilise vokaalkunsti edasikandjal, kes teist heliloojat ei tunnistanud. Suurmehed ise ei pidanud teineteise teoseid isegi kommenteerimise vääriliseks. Nende nägemus ooperi eesmärgist erines täiesti. Verdi kunst oli traditsiooniline ja rahvuslik, aineks Itaalia ajalugu. Wagner tegutses ooperiuuendajana, ideaaliks Gesamtkunstwerk – kunstiliikide süntees. Enda kirjutatud libretode ainestiku ammutas ta legendidest ja mütoloogiast.

Kumma maestro austajaid seekord rohkem kohal oli, jääb saladuseks, aga kokkuvõttes oli saal täidetud samaväärselt „Messia” ettekannetega. Tõsise muusika vahel meenutas heliloojate elusündmusi teatri ooperijuht Mart Mikk. Kuulajaile tundus kõige rohkem meeldivat lugu noormehest, kes hiljutise Saksa nädala raames peetud konverentsil oli Wagneri nime kuuldes publiku hulgast hüüdnud: „See on üks müstiline helilooja, kes on kirjutanud palju ilusat koorimuusikat ja väga palju koledaid ooperiaariaid!”. Mikk rahustas, et kuigi ta võib jääda eriarvamusele, ei kuula me seekord õnneks neid koledaid aariaid.

Kontserdi esimene, Wagneri ooperikatkenditele pühendatud pool algas „Nürnbergi meisterlauljate” avamängu ja -kooriga. Wagneri pikimat ja „Tristani” kõrval mängituimat ooperit on nimetatud ooperiliteratuuri üheks suuremaks saavutuseks – ja seekordne esitus teosele alla ei jäänud. Estonia mängukavva on viimastel aastatel jõudnud üha rohkem Wagneri oopereid. „Tristani ja Isolde” järel tuli kultuuripealinna raames „Parsifal”. Märtsis esietendus hea vastuvõtu saanud „Tannhäuser”, mille II vaatusest saime kuulata koori „Rõõmsalt tervitame õilsat koda” („Freudig begrüssen wir die edle Halle”). Nimetatud ooperiga meenub kohe 3. mail Düsseldorfis lahvatanud skandaal, kui mõned vaatajad olid lavastuse naturalistlikest holokausti motiividest nii šokeeritud, et vajasid lausa meditsiinilist abi. Lavastaja Burkhard C. Kosminski keeldus aga muudatusi tegemast ja edaspidi näeb Düsseldorfi teatris seda ooperit kontsertettekandes.

Mikk pidas lubadust: aariaid me ei kuulnud, aga kandva hääle ja hea intonatsiooniga soliste ikkagi leidus. „Lendava hollandlase” III vaatuse koori „Tüürimees, jäta oma vahipost” („Steuermann, lass die Wacht!”) õnnestumisele aitas kaasa Vladislav Horuženko intensiivne tenor. Ka teises pooles „Traviata” koorides soleerinud Valentīna Tāluma ja Pavlo Balakini kaunist esitust oleks aidanud rohkem välja tuua solistide paigutamine orkestri ette.

Estonia kooriga töötab mullu sügisest Hirvo Surva kõrval ka teine peakoormeister Marge Mehilane, kel selja taga pikk kogemus Soome Rahvusooperis samas ametis. Kuigi viimaste aastate muutuste tuuled kooris tähendavad ka vähenenud koosseisu, oli ridu seekord lisajõududega täiendatud ja tulemus väga võimas. Isegi lausa harjumatult kõva. Teenides igapäevast leiba teatri akustiliselt ebasõbralikul laval, peavad vokalistid tegema suuri pingutusi, et end kuuldavaks teha – ja jõuline maneer jääb külge. Pealegi vähendab hääle publikusse jõudmist liikumine ja lavategevus. Taas tekib paralleel välismaailmast: kuuldavasti hiljuti La Scala töötajate streigi tõttu lavastusest kontsertettekandeks redutseerunud Verdi „Macbeth” olevat liikumatult esitatuna muusikaliselt pigem võitnud! Kui Estonias peab sageli pingutama, et vokaali jälgida, siis seekord kumisesid kõrvad vaheajaks nagu rokk-kontserdil.

Koori üldpilt oli ühtlane; alguse kerged intoneerimisvead haihtusid kontserdi edenedes. Torkas silma varasemast intensiivsem saksa keele artikulatsioon. Konsonandid kostsid ilusti välja, sõnu küll alati ei eristanud. Tervikuna jättis kogu Wagneri pool sümpaatse ja stabiilse mulje. Hiljuti on Klassikaraadios peetud mitu vestlusringi, probleemiks koorilauljate järelkasvu puudumine. Koorijuhid on avaldanud rahulolematust: muusikaakadeemia ei suutvat koolitada piisavate oskustega lauljaid. Filharmoonia kammerkoori on ehk tõesti raske sobituda suure vibraatoga lauljal, kes ei loe lehest sama kiirelt kui näiteks kolmeselt viiuliõpinguid alustanu; ooperis ei tohiks see aga takistuseks saada, pealegi on üle poole praeguse ooperikoori koosseisust siiski lauluosakonnast välja kasvanud.

Viimase aasta jooksul on usinamad ooperikülastajad kindlasti märganud, kuidas RO Estonia orkestri tase on uue kunstilise juhi Vello Pähna käe all pisitasa, aga kindlalt tõusnud. Tippu pürgimisega käivad vältimatult kaasas ka tagasilangused. Seekord ei olnud puhkpillirühmal kõige säravam päev. Julge otsus oli paigutada osa puhkpille fuajeesse, mille uksed õigel hetkel avati. Tekkis küll võimas ruumiefekt, aga kas helilaine hilinemise või muude probleemide tõttu läks kaduma sünkroonsus. Samuti tundus, nagu oleks tempo tulnud osale mängijaist ebameeldiva üllatusena. Jõudu helirežissöörile – kontsert oli ühtlasi ka plaadisalvestus.

Peaaegu Itaalia hümniks saanud „Orjade koor” Verdi „Nabuccost” täitis aga kindlasti nii ooperivõõra kui -gurmaani ootused. Rütmitäpsus ei langenud laulva itaalia keele ohvriks ja lõpu kandev piano helises õhus pikalt, luues ühe kontserdi nõiduslikema hetke. Kuulsate meloodiate (mobiilihelinad!) äratundmisrõõmust ja dirigent Risto Joostist tulvanud energiast üles köetud publik pisiapsudest välja ei teinud. Polnud kitsi ka braavohüüetega ja plaksutas-trampis Verdile lausa wagnerliku võimsusega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming