EV 95! VO 90!

Vello Mikk

Väärikad tähtpäevad mõlemad! Ütlemata tore, et mõlemad on seotud ka Pärnuga. 23. veebruaril 1918 loeti Endla teatri rõdult ette Eesti iseseisvuse manifest. Nii see algas ja nüüd elame taas vabas Eestis! Vaatamata idanaabri vahepealsele okupatsioonile on iseseisvust nii oma hinges kui loomingus kandnud ka Pärnus sündinud ja noorukiea veetnud juubilar Valter Ojakäär (sündinud 10. III 1923). V – väärikus, veenvus A – ausus, avameelsus L – loovus T – töökus E – eestlus, edumeelsus R – rahumeelsus O – omanäolisus J – jatsilembus A – andumus K – kaasteeline Ä – äramärgitu Ä – ääretu põhjalikkus R – rahvavalgustaja Selles nimetähtede mängus ilmneb Valter Ojakääru olemus ja sisu.

Kunagi olla üks kuulus helilooja öelnud teise kuulsuse kohta, et mitte Oja, vaid Jõgi peaks ta nimi olema. Lausujaks oli Ludwig van Beethoven ning öeldu käis Johann Sebastian Bachi ja tema loomingu kohta. Juubilari kogu elutööd ja ettevõtmisi kokku võttes võime meiegi täie tõsidusega öelda, et mitte Ojakäär, vaid Jõekäär või hoopiski Merekäär peaks tema nimi olema.

Poja muusikateele viimine oli kahtlemata tema isa teene. Tehnikahuviline mees ehitas detektorvastuvõtja, mille ees poiss veetis rohkesti aega. Seal on tema jatsikiindumuse juured – juba koolikaaslastele tegi ta ettekande Ameerika džässist.

Heliplaatidega oli asi põnevam: neid sai ju lõpmatult kuulata ja peagi oli nooruk palju palu oma mällu salvestanud.

„Äramärgitu” alla võime paigutada kerguse pillimängu omandamisel: kooliajal okariino, suupill, seejärel klarnet ja altsaksofon. Koosmusitseerimine Raimond Valgrega lisas kindlust, avardus ka muusikamaailm.

Sõja-aastad hoidsid tänast juubilari halvimast. Mõistev oli ka konservatooriumi sõjajärgne rektor Eugen Kapp. „Mobilisatsioonist pääsemiseks mängisin Saksa sõjaväes klarnetit,” seletas noormees rektorile. „Ei, noh, miks ei saa muusikat õppida,” oli Eugen Kapi vastus, mis lubas Ojakäärul õpinguid jätkata.

Heino Elleri õpilased on kujundanud meie muusika olemuse ja näo. Eduard Tubin, Jaan Rääts, Arvo Pärt, Uno Naissoo, Arne Oit ja Valter Ojakäär – Elleri koolkonna tuntud ja teatud tegijad. Kuuldavasti pärineb Ellerilt ütlus: „Estraadimuusikaga võite tegeleda pühapäeviti kella kolmest viieni”. Nii et enne olgu klassikalise komponeerimise põhitõed selged.

Eesti Raadio on olnud Ojakäärule teiseks koduks: sissejuhatuseks paarinädalane töö diktorina, seejärel aastad 1945–1970 ER estraadiorkestri pillimehena, siia otsa veel kümme aastat Kalevi bigbändis. Pillimängurahuldust leidis ta ka omaaegses menuansamblis Kuldne 7. Arhiivis on tallel isegi Ojakääru lauluhääl – „Elas metsas mutionu”! Hilisemgi ansambel Rütmikud koondas samuti tuntud tegijaid: Erich Kõlar, Vallo Järvi, Gennadi Podelski, Uno Naissoo, Arne Oit ja Valter Ojakäär.

Esimene laul sündis 1947. aastal. Ju oli selles mälestusi-meenutusi nii Pärnust kui uuest kodukohast Pirital, sest tekstki on tema enda kirjutatud. „Õhtu rannal” on igihaljana meie muusikas tänaseni vastu pidanud.

Ojakääru nime tegi üle Nõukogude Liidu tuntuks laul „Rannakolhoosis” Georg Otsa esituses – tekste, millele paluti viis kirjutata, hakkas heliloojale tulema Sotšist Sahhalini ja Tuulast Thbilisini. Ühe viisistatud teksti pärast tunneb helilooja häbi siiani. „Kremli kellad”, nii oli laulu pealkiri. Aga kes on sellist laulu kuulnud? Toonase prohmaka on helilooja lunastanud, vastates kolmel korral „ei” ettepanekule astuda NLKPsse.

Samuti kolm korda lükkasid otsustajad tagasi ettepaneku anda teenekale mehele teenelise kunstniku aunimetus. Vabamates tingimustes anti 1988. aastal talle aga kohe rahvakunstniku tiitel … C’est la vie!

Valter Ojakääru helilooming on mitmekihiline ja -tahuline: ooper „Kuningal on külm”, muusikalid „Suveöö ilmsi” ja „Winnetou”, operett „Maskeraad Ungrus”, kontsert saksofonile ja sümfooniaorkestrile, kammermuusikat jpm. Ainult ballett puudubki! Aga mitte igihaljad laulud. „Sõit pilvelaeval” on laul, mille nooruke Liisi Koikson Euroopale tuntuks laulis; 2004. aastal oli lugu ka laulupeo kavas. Või siis „Meeletu maailm” ja „Olematu laul”, mis võitis esikoha lauluvõistlusel „Tallinn – 68”.

Muusikalise ande kõrval on juubilaril hea vaist ka keelte peale. Juba koolipoisina leidis ta esimese ingliskeelse kirjasõbra Ameerikast. See kirjavahetus kestis 35 aastat. Enne raudse eesriide sulgumist 1940ndate lõpus oli üle lombi päris sageli tulnud ka uuemat noodimaterjali. Suhelda võib vanahärra vabalt ka saksa, soome ja vene keeles. Ja oma emakeelde on ta toonud tänaseni toimivad mõisted „süva-” ja „levimuusika”.

Täiesti omaette peatükk on Valter Ojakääru rahvavalgustuslik tegevus nii raadios kui ka televisioonis. Tema stsenaariumiga telefilm „Helisev päev” oli 1960. aastal ETV esimene muusikafilm. Raadiosaadetega alustas ta 1950ndate lõpus ja nüansirikkaid ülesastumisi on eetris olnud rohkesti. Eesti Raadio saatevalikus on püsivamad olnud sarja „Helisev kroonika” ja koos poeg Jaaguga tehtud „Vikerkäär”. Nii saadete ettevalmistamisel kui artiklite kirjutamisel – aga kirjatükke on tal ilmunud ka välisajakirjades – on tuge pakkunud kodune arhiiv: mitu riiulitäit muusikaraamatuid, 6500 CPd, ligemale 1500 CDd, 1100 MCd, poolsada lindikarpi!

Kui noorte reporterite klubi kaudu Eesti Raadiosse sattusin, valisin esimeseks eetritööks Ameerika ansambli Hi-Lo’s tutvustamise. Linte raadio fonoteegis oli, aga kust saada infot? Helistasin Valter Ojakäärule. Tutvustasin end ja kurtsin oma häda. Järgmisel päeval kohtusime raadios ja sain temalt korraliku käekirjaga kirjutatud ülevaate ansamblist. Sealt meie tutvus algas.

Rahvavalgustuslikku rolli on kõige enam täitnud aga tema raamatud: „Džässmuusika” (1966), „Popmuusikast” (1978) ning eesti levimuusika „entsüklopeedia” neli osa – „Vaibunud viiside kaja” (2000), „Omad viisid võõras väes” (2003), „Sirp ja saksofon” (2008) ja „Oma laulu leidsime üles” (2010). Töökad ja sisukad loomeaastad on leidnud ka väärika tunnustuse, sh ERi aasta muusik (1993) ja kuldmikrofon (2002), riiklik elutööpreemia ja Pärnu aukodanikuks valimine (2008).

Optimism, elurõõm on sellesse mehesse süstitud. Kui pärast operatsiooni tuli kepiga käia, mainis ta kohe, et küsimus – kes kõnnib hommikul neljal, lõunal kahel ja õhtul kolmel jalal – on sellega vastuse saanud … Igihalja ja -noore olemusega juubilari iseloomustab täpselt Creutzman-Bellingi sündroom, mille puhul inimene ei ole võimeline valetama ja räägib ainult tõtt. Tõsi on ka kõik siin kirjapandu!

Juubilari loomingu austajate nimel

Vello Mikk, ka Pirita elanik


Nädalavahetusel tähistatakse Valter Ojakääru sünnipäeva Tallinnas kahe kontserdiga: homsel pidulikul juubeliõhtul kõlavad raekojas tema vähemtuntud kammerteosed ja pühapäeval pakutakse „Talvejazzi” kontserdil Kumus tema populaarsemat leviloomingut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming