Festival avastab eesti klassikat ja ERSO näitab klassi

TOOMAS VELMET

Festivali ?Tubin ja tema aeg? lõppkontsert Estonia kontserdisaalis, ERSO ja Cecilia Zilliacus (viiul, Rootsi) Eri Klasi dirigeerimisel 11. VI. Festival ?Tubin ja tema aeg? lõppes 11. VI Estonia kontserdisaalis ERSO kontserdiga, seekord dirigendipuldis maestro Eri Klas ja solistiks rootsi viiulikunstnik Cecilia Zilliacus. Festival on paljude muude eesmärkide seas nagu eesti interpreetide poodium, klaveriõhtud suures saalis, kammerlaulu kontserdid jpm. suunanud terase pilgu ka meie rahvusliku muusikaklassika vähekäidud radadele. Seekordsed rõõmsad avastused kuuluvad Eino Tambergi (?Sümfooniline tants nr. 3? op. 6) ja Eduard Oja sümfooniliste oopuste hulka.

Festivali lõppkontserdil välja kuulutatud Eduard Oja ?Müsteeriumide? taasettekanne (esimene ja viimane 1942) ei toimunud n.-ö. tehnilistel põhjustel ning oli asendatud sama autori sümfoonilise pildiga ?Mere laul? (1943). Muide, seekord oli kava muudatusest publikut soliidselt informeeritud. Ei oska midagi arvata ?Müsteeriumidest?, kuid ?Mere laul? sobis haruldaselt hästi lõppkontserdi kava konteksti ja ka esitus oli väärikas. Igatahes on see vormilt traditsiooniline, aga hästi põnevate orkestrivärvidega meremaaling väärt senisest palju suuremat tuntust meie publiku seas ning ehk palju kaugemalegi. Olen veendunud, et töö ?Müsteeriumide? materjali ettevalmistamisega taasettekandeks jätkub ning seegi rõõmus avastus seisab meil ees. Ühe vähestest ?Müsteeriumide? noodimaterjali uurijatest professor Mart Humala kontserdijärgsest arvamusest sain aru nii, et konkreetsesse kavasse sobis ?Mere laul? ehk pareminigi. Mulle küll tundub, et Tambergi ja Oja nimetatud teosed peaksid mahtuma nüüd sinna riiulile, kus ees ootavad juba Elleri ?Koit? ja Tormise ?Avamäng nr. 2?.

Eduard Tubina Esimene viiulikontsert (1945) on juba leidnud omale kodu Xiang Gao (USA) repertuaaris, Teisele kontserdile on Eri Klas leidnud aga suurepärase esitaja kontserdi sünnimaalt Rootsist noore silmapaistva viiulikunstniku Cecilia Zilliacuse näol. Küllap maestro teadis, mis ta tegi, sest tulemuseks oli võluvalt poeetiline ja kõrgmeisterlik esitus, milline ka arvatavasti autoril meeles mõlkus, kui ta teose Zelia Aumere (Uhke) tellimusel kirjutas. Muide, Z. Aumere sünnist möödus tänavu 85 aastat. Tahaks loota, et seekordsed festivali noored tippsolistidest külalised ? nii pianist Gwhyneth Chen (USA) kui Cecilia Zilliacus ? tundsid ennast Eestis mõnusalt ja said kaasa veendumuse, et nad on siin hästi oodatud ka edaspidi. Sündmusi ja avastusi oli festivalil mitmeid, kuid allakirjutanu arvates kujunes tippsündmuseks ERSO poolt astutud kaks selgelt kuuldavat arengusammu: avakontserdi Ðostakovitði Viies sümfoonia (dirigent N. Aleksejev) ning lõppkontserdil Eri Klasiga Sibeliuse Esimene sümfoonia.

Kui üks selline samm võib olla õnnelik juhus, siis ei ole võimalik, et seesama juhus kordub kümne päeva pärast uuesti. Maestrote Aleksejevi ja Klasi roll on erakordselt oluline, kuid orkestri koondtahe ja meisterlikkuse pagas on see baas, millel meistrite roll pääseb maksimaalselt maksvusele ja inspireerub vastastikku ning seda hooaja lõpus (!) ning pärast lõppugi (!!). Arvan, et need sammud on küllalt pikad, et mitte enam tagasi vaadata, ja selle maailma paljudel tippdirigentidel võiks lähema viisaastaku plaani tekkida aadress: ERSO, Tallinn, Estonia.

Näis, mis toimub aasta pärast samal festivalil, kui Tubina sümfoonilise muusika ettekannetega konkureerivad publiku soosingu pärast orkestrid idast, läänest, põhjast ja lõunast nii lähinaabrusest kui lombi tagantki.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming