Festival festivali pärast?

LIISA HÕBE

Kehval pillil mängimist saab kõrvutada situatsiooniga teatrilaval, kui haigete häälepaeltega näitlejal tuleb etendusel monoloog esitada. Fotol Anne-Mai Palm.

Elke Unt

Tartu Talvemuusika festival 1. – 8. I. Neliteist kammermuusika kontserti Tartu Jaani kirikus.

Traditsiooniliselt vastandab kriitik end interpreediga: seab ennast mugavalt kontserdisaalis sisse ja jääb ootama, mida on interpreedil pakkuda. Tartu Talvemuusika festivalil ei õnnestunud mul kuidagi muusikakriitiku nahka pugeda. Mul õnnestus kuulata poolt festivali kontsertidest ja kahjuks jäid muusikaliste elamuste asemel resoneerima kontserdikorralduslikud probleemid. Leian, et kui esinemiseks ei ole võimalik tagada sobivaid tingimusi, siis ei ole interpretatsiooni kritiseerimisel mõtet. Seetõttu vaatlen selles arvustuses vaid festivali. Olgu öeldud, et Tartu muusikaelu on üles ehitatud üksikutele entusiastidele ja kindlasti ei ole artikli kriitika suunatud festivali peakorraldaja Elke Undi vastu. Unt korraldab festivale suurest missioonitundest olematu meeskonnaga ja temata oleks Lõuna-Eesti mitme festivali võrra vaesem.

Kuigi Jaani kirik on tartlastele armas – seda rõhutasid nii festivali korraldajad kui ka mitmed esinejad laval –, ei ole seal talvel kammermuusikafestivali läbiviimine mõttekas, sest piletitulu kulub suuremas osas peaaegu 30 meetrit kõrge kiriku soojendamise peale. Kuna nädala esimesel poolel oli õues paukunud krõbe pakane, oli kirik pingutustele vaatamata ikkagi külm ja üleriietes kontserdi kuulamine ei ole kontserdikülastajale kuigi ahvatlev. Madal temperatuur seab ka interpreedi keerulisse olukorda, sest nõudlikumat tehnilist repertuaari kvaliteetselt esitada on peaaegu võimatu. Seega jäi esinejatele kaks varianti: kas anda kvaliteedis järele ja esitada ikkagi keerulisemat repertuaari või otsustada kergemini teostatavate teoste kasuks. Ometigi oodatakse kammermuusikafestivalilt just selle žanri pärle ja nende parimat ettekannet. Külm mõjus ka pillidele: umbes pooltel kontsertidel olid laval keelpillid, mis kippusid häälest ära minema.

Kiriku klavergi on jahedas kannatada saanud ja seetõttu kehvas seisus – alumised registrid lausa plärisevad. Festivali kontsertidel oli aga klaveril suur kui mitte isegi kandev roll: kavas oli lausa kaks klaveriduo kontserti ning mitu duetti, kus klaver oleks pidanud olema keelpillile võrdväärne partner. Tundsin kõige rohkem kaasa noorele pianistile Arko Naritsale, kelle Prokofjevi „Neljast palast klaverile“ esitus jäi Jaani kirikus Tallinna klaverifestivaliga võrreldes tunduvalt tagasihoidlikumaks. Kehval pillil mängimist saab kõrvutada situatsiooniga teatrilaval, kui näitlejal tuleb etendusel monoloog esitada haigete häälepaeltega. Ükskõik millise tahtmise või pingutuse juures jääb see ikkagi võitluseks tuuleveskitega. Festivali kavasid uurides torkas pähe ka teine võrdlus teatriga. Millegipärast on kontserdikavades enamasti kõigepealt välja toodud muusikute CV: haridustee ja konkursivõidud. Sisulisest poolest, miks valiti esitamiseks just need teosed või kuidas peaks kontsert moodustama terviku, kirjutatakse aga harva. Ma ei kujuta ette, et teatrilavastuse kavas oleks kõigepealt välja toodud, milliste teatriauhindadega on näitlejad kroonitud. Millegipärast tunnevad muusikud, et peavad end tõestama või isegi õigustama, et on võimekad ja ajavad õiget asja, ehkki aastatetagune konkursivõit ei aita enamasti kontserte kuidagi mõtestada. Õnneks leidsin Tartu Talvemuusika festivali kavast siiski üksikud muusikute mõtted ja selles suunas võiks festival kindlasti julgemalt jätkata.

Sisult kõige läbimõeldum oli festivali viimane kontsert, kus esinesid viiuldaja Linda-Anette Suss ja pianist Andre Hinn. Ettekandele tulid Beethoveni ja Francki sonaat, kaks eri iseloomuga A-duuris teost. Kuna teoste helistik seostub mõlemale interpreedile päikesega, andis nende esitamine talvisel kontserdil justkui kaks vaadet päikese ja suve igatsusele. Kuigi teoste valimislugu on lihtne ja kavavalikul ei püütud tõstatada teab mis suuri filosoofilisi küsimusi, lõi selline väike taustalugu teistmoodi õhkkonna, seda enam et Linda-Anette Suss sellest laval ka kõneles.

Esimesel kontserdil, mida kuulasin, esines Tartu sarvekvartett. Kui ettekandele tuli kaks lõbusat saksa ja vene viisipõimikut, kangastus mul mõte, mis jäi mind saatma terveks festivaliks: kuigi esitatud teosed olid meeleolukad, tundus ansambel olevat lihtsalt maailmakuulsate kollektiivide lahjem variant. Kvarteti kavas oli välja toodud, et nende eeskujud on Budapesti festivali ja Berliini Filharmoonikute sarvekvartett. Kindlasti on loomulik, et muusikalistel kollektiividel on eeskujud ja seda ei peaks varjama, aga leian, et teiste koosseisude pelgal imiteerimisel ei ole mõtet. Oluline on endalt küsida, millist lisaväärtust teoseid esitades juurde pakkuda tahetakse.

Jõuangi repertuaarivaliku kui kontserdi õnnestumise ühe võtmeküsimuse juurde. Üks viis, kuidas saada lahti maailmakuulsate muusikute imiteerimise maigust, on ette kanda eesti heliloojate muusikat. Paraku sai festivali 14 kontserdi jooksul eesti heliloojate loomingut kuulda ainult kolmel korral. Neist kaalukaim oli Ester Mägi „Sonare“ Tõnu Kalmi ja Maila Laidna esituses. Teistel juhtudel mängis eesti muusika rohkem soojendava või lisaloo rolli: Reet Laube ja Olga Raudonen alustasid kontserti Ranno Nurmsaare teosega „Kui öö hoiab hommiku …“ ning Karen Kriit ja Helis Oidekivi lõpetasid kontserdi Olav Ehala laulu „Vaid see on armastus“ seadega. Olgugi et mainitud muusika oli omal kohal ja mõjus siiralt, võiks eesti muusikal olla festivalil palju tõsiseltvõetavam ja kaalukam roll. Oluline on välja tuua, et kontsertide kavad panid kokku interpeedid ise, mis tõestab, et kodumaise muusika esitamine ei ole kahjuks eesti interpreetidele harjumuspärane.

Nüüdismuusikat ei kiputa samuti mängima. Kontserdid olid festivalil enamasti üles ehitatud kronoloogiliselt: alustati mõne renessansist või barokist pärit teosega ja liiguti edasi romantismi juurde. Kahjuks enamikul juhtudel kava romantismiajastusse ka seisma jäi. Festivalil esitati üle 20 romantilise teose ja ligi 30 vanamuusika teost, XX ja XXI sajandi muusikat sai aga kuulda veidi üle kümne korra. Ühtlasi olid esitatud XX sajandi teosed pigem levimuusikahõngulised. Kuna nüüdisaegses süvamuusikas keskendutakse rohkem tämbrile ja uuematele mänguvõtetele, teeks sellise muusika esitamine kontsertide kõlapildi palju mitmekesisemaks ja näitaks interpreete põnevast küljest.

Lõpuks tõstatan küsimuse: kas ja miks sellist festivali Tartus vaja on? Kuigi olen artiklis viidanud suuresti puudujääkidele, on festival kindlasti oluline. Kujutlegem hetkeks Tallinnas festivali, mille reklaamiks öeldakse, et kontsertidel esinevad ainult Tallinna interpreedid. Tallinna kontekstis tundub see anekdootlik, ometi on väga tähtis ka väljaspool Tallinna tegutsevatele interpreetidele esinemisvõimalusi pakkuda. Kui soovime, et Eestis käiks vilgas muusikaelu ka väljaspool pealinna, ongi vaja festivale festivali pärast. Tartu Talvemuusika festivalil on kindlasti avastamata potentsiaali, mis ergastaks sealset süvamuusikaelu ja annaks kohalikele kammermuusika koosseisudele põhjuse tegutsemiseks. Järgmise aasta festivali eel tuleks mõelda, kuidas seda paremini korraldada. Kui kontserdid liiguksid Jaani kirikust kammerlikumatesse saalidesse, näiteks Tartu raekoja või linna­muuseumi saali, saaks tekitada intiimsema õhkkonna, kus ka 30 inimest publikut ei oleks veider ning esinejad saaksid vabalt publikuga vestelda. Ühtlasi pakun välja, et festivalil võiks olla poole vähem kontserte: selle arvelt jääks rohkem mahti, et mõelda kontsertide repertuaar ja sisuline tervik detailsemalt läbi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming