Festival on saavutanud uue hingamise

Mart Jaanson

X eesti heliloojate festival 2. – 5. VI Tartu Jaani kirikus          Kuna tegu oli kümnenda festivaliga, siis juhatan kirjutise sisse lühikese tagasivaatega selle ajaloole. Esimene eesti noorte heliloojate festival leidis aset 2002. aastal Tartu hansapäevade raames peetud Tartu Jaani kiriku päevade osana. Ja nõnda on festival kirikuga seotuks ka jäänud. Möödunud aastal kadus festivali nimetusest „noorte”, kuna kontserdikavadesse hakkas alla 35aastaste heliloojate ja tudengite loomingule  tasapisi lisanduma ka vanemate heliloojate töid. Esimesed kolm festivali korraldasid koostöös SA Tartu Jaani Kirik, EE LK Tartu ÜlikooliJaani kogudus ja Eesti Arnold Schönbergi Ühing. Hiljem EA SchÜ osalus vähenes ning festivali kunstiliseks juhiks sai flötist ja helilooja Monika Mattiesen. Läbi aastate on festivali kavas olnud kontsertide kõrval ka töötoad, mida on tavaliselt läbi viinud üks eesti noorema põlve tuntud helilooja.  

     

Tänavune festival tõi sisse uusi jooni. Esiteks hakkas festivali korralduslikku poolt Monika Mattieseni kunstilise suunamise kõrval juhtima Tartu Jaani kiriku tegevjuht Juhani Jaeger, kes võttis teatepulga üle Marika Pettilt. Teiseks toimus esimest korda enam kui üks  töötuba – lausa neli, mille viisid läbi muusikauurijad, mitte heliloojad. Ja kolmandaks pakkus sel korral kontserte ka festivaliklubi. Viimased kaks uuendust kasvatasid märgatavalt festivaliürituste hulka: neljapäevast pühapäevani leidis aset 13 kontserti või sõnalist ettevõtmist. Selle suure ürituste hulga juures ma ei jõudnudki kõigist osa saada. Kuid neist, mida väisasin, teen nüüd juttu.   

Festivali avasid 2. juuni pärastlõunal muusikaõppurid H. Elleri nimelisest Tartu muusikakoolist. Elleri kool on festivalil osalenud ka kord varem, kuid siis oli tegemist loominguõpilaste kontserdiga. Nüüd aga esitasid eesti heliloojate teoseid kooli noored interpreedid (juhendajad Ursula Chillaud, Külli Kudu ja Monika Mattiesen) ning tegid seda imetlusväärse kindlusega. 

Juba varem laulva karakternäitleja annet ilmutanud Rasmus Kull esitas koos kontsertmeistri Kadri-Ann Sumeraga Lepo Sumera irooniast nõretavad „Laulud eesti abielulüürikast”. Akordionist Alexandra Guseva interpreteeris ülitundlikult ja tehnilise üleolekuga Toshio Hosokawa ja Arne Nordheimi loomingut. Väga hea mulje jättis ka saksofonist Tanel Koho, kes esitas edukalt fonogrammiga võisteldes Jacob Ter Veldhuisi minimalistliku teose „Armastuse  aed” ning koos flötist M. Mattieseniga Mart Siimeri maitsekalt ja täpselt kõlavärve eksponeeriva „Exaltabo”. Kontserdi lõpetas Malle Maltise veidi new-age’lik rahvaviisitöötlus „Olõs’ mul hääli …” saksofonikvartetile, kes mängis samuti laitmatult.       

Sama päeva õhtusest Tartu Uue Muusika Ansambli kontserdist pidin kahjuks loobuma. Selle eest osalesin aga 3. ja 4. juunil kokku neljas töötoas. Ise kõnelesin credo tekstist Arvo Pärdi teoses „Missa syllabica”. Tooni andis aga muusikateoreetikute tandem Gerhard Lock – Kerri Kotta, kes tutvustas kahel päeval nn pingedisaini.  Tegemist on märgisüsteemi abil muusikalist energiat piiritleva analüüsimeetodiga, mis sobib klassikalisest teosemudelist eemalduva, kuid siiski narratiivse muusika kirjeldamiseks. Vaatluse all oli Jüri Reinvere, Erkki-Sven Tüüri ja Helena Tulve looming ning näis, et teoreetikud panid publiku ennast usaldama.   

4. juuni õhtul esines kiriku võidukaare all Tallinn Sinfonietta. Tuleb tunnustada Tartu  dirigenti Lauri Sirpi, kes nädalase etteteatamisajaga asendas kontserti algselt juhatama pidanud Risto Joosti ja tõi veenvalt kuulajateni viis teost. Tõnu Kõrvitsa keelpilliorkestrisüit „Labürindid” (2010) pakkus buketi (hilis) romantilise aroomiga, kuid kurblikke, peenelt instrumenteeritud miniatuure. Mirjam Tally „Perpetuum mobile” (2010) kujutas endast esiletõusvalt rokilikku minikontserti löökpillidele, süntesaatorile ja kammerorkestrile (süntesaatoritämber  meenutas hetkeks isegi eesti progerokkarite ühte lemmikut, In Spe pala „Päikesevene”). Mahukat löökpilliarsenali (sh timpaninahale valatavad graanulid!) valitses Anto Õnnis. Kui Kõrvitsa ja Tally teosed jätsid miskipärast filmiliku mulje, siis Mart Siimeri „Hommikulaul” (2011) kammerorkestrile ja orelile (mida mängis autor) seostus oma hingeldava paralleelakordikaga liturgilise lauluga. MärtMatis Lille flöödikontsert „Flowering branch on a withered tree” (2010, esiettekanne, solist M. Mattiesen) haakus mu mälus tema klaverikontserdiga: mõlemad on üheosalised, suhteliselt lühikesed ja meenutavad oma kromaatilismodaalsete harmooniaväljadega veidi Luciano Berio muusikat. Kontserdi lõpetas juba eesti keelpillimuusika klassikaks saanud „Illusion” (1993) Erkki-Sven Tüüri sulest.         

Mul jäi vahele sama päeva hilisõhtune kontsert festivali klubis Vilde lokaalis, kus publikut rõõmustasid Jaak Lutsoja, Meelis Vind ja ansambel S.A.P (Chillaud-Lutsoja-Õnnis). 4. juuni õhtuks oli aga kirikusse koondatud vist enneolematu hulk löökpille – publiku ette astus PaukenFest (Vambola Krigul, Anto Õnnis  ja Madis Metsamart). Ometi palus kontserti sissejuhatav Juhani Jaeger publikul istuda võimalikult mängijate lähedale, sest mõned palad olevat väga vaiksed. Nii oligi. Neljast palast tõusis erilise headusega esile kaks – üks vaikne ja teine valju: Helena Tulve „Ma kuulsin sind laulmas” (2010) ja modernismiklassiku Iannis Xenakise „Okho” (1989). Tulve pala oli väga hea sellepärast, et pala mõte oli selge ja lihtne: äratada kuulajate vaimusilma ette talve üleminek  kevadeks, kasutades selgelt arusaadava sõna (Tõnu Õnnepalu teksti esitasid löökpillimängijad ise) ja onomatopoeetilisi kujundeid.     

Xenakise pala oli väga hea sellepärast, et see  eksponeeris kolme džembe abil rütmi võimu ja väge. Ülejäänud kaks 2011. aastal kirjutatud ja esiettekandes kõlanud löökpillipala, M.-M. Lille „Öömaastikud II ” ja Tatjana Kozlova „Purskkaev 2” (täpne ja väljendusrikas sopranisoolo Veronika Portsmuthilt) polnud oma mitmetähenduslikkuses nii löövad. Kontserti kokku võttes tuleb tunnustada PaukenFesti maitsekalt üles ehitatud ja meisterlikult esitatud kava eest. Hilisõhtul mängis festivaliklubis ansambel  UMA (kitarrist Robert Jürjendal, trompetist Aleksei Saks, kahes esimeses palas ka löökpillimängija Madis Metsamart). Jürjendali ambientjazzilikud palad hakkasid järk-järgult mõjuma ja kava viimast lugu oleksin veelgi edasi kuulanud. 5. juuni õhtuse kirikukontserdi sisustas vana hea Küberstuudio, sedapuhku koosseisus Monika Mattiesen (flööt), Aare Tammesalu (tšello) ja Martti Raide (klaver), Anto Õnnis (löökpillid), Tammo Sumera (helidisain ja liveelektroonika)  ja Meelis Salujärv (video). Kavas oli kuuldavasti juba varem esitatud projekt „Eesti fantaasia”, multimediaalne läbilõige eesti muusika ajaloost. See üpris atraktiivne etendus sobib ehk kõige paremini vähemalt 35aastastele eesti muusikutele, kes võivad nostalgiavärinaga ära tunda oma sõpru, õpetajaid, näha olid eesti muusika grand old men and women. Kavva oli lülitatud ka ansambli juhi M. Mattieseni enda pala „Ringlained” (2011) esiettekanne. Kokkuvõttes oli kuuldu-nähtu täitsa sümpaatne – kui kasutada Eino Tambergi kõnepruuki.         

Ja oligi minu jaoks festival läbi, sest ma ei saanud osaleda ei järgmisel, väga paljutõotava kavaga (Arvo Pärt ja Malera Kasuku) Trio O kontserdil ega ülejärgmisel „Ööülikooli” avalikul salvestusel kirikutornis. Viimane üritus on õnneks järelkuulatav. Mida siis öelda kokkuvõtteks? Eesti heliloojate  festival on selgelt saavutanud uue hingamise. Kümne aastaga on võidetud heliloojate ja interpreetide usaldus. Nüüd jääb veel võita Tartu publiku oma. Selleks korraldajaile palju jõudu ja õnnistust!.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming