Fibonacci jada muusikas

Toomas Velmet

0, 1, 1, 2, 3, 5, 8, 13... – selle matemaatilise jada seaduspärasus on päris silmanähtav: iga järgmine arv on kahe eelmise summa. Selle seaduspärasuse alusel saab moodustada mitmesuguseid geomeetrilisi kujundeid, nende hulgas ka nn kuldse spiraali. Fibonacci on tegelikult Leonardo Pisano ehk Pisa Leonardo (1175–1250) ja nimi Fibonacci märgib, et tegemist on filius Bonacciga, s.t Bonacci pojaga. See väike matemaatiline kõrvalepõige selgitab meile tegelikult kaasaja ühe suurtest heliloojatest Sofia Gubaidulina meetodit oma teoste vormi struktuuri teostamisel. Sofia Gubaidulina (1931) on tatari päritolu Kaasanis ja Moskvas õppinud õigeuskliku maailmavaatega helilooja, kes 1992. aastani elas ja tegutses Moskvas ning kuulus nagu Schnittke, Pärt ja Denissov nende hulka, kes olid läinud mööda “ekslikku teed”. 1992. aastast elab Sofia Gubaidulina Saksamaal – huvitav, et sinna läksid elama ka Pärt ja Schnittke. Mul puudub täpne ülevaade, kui tuttav on eesti publikule Sofia Gubaidulina looming, kuid muljele toetudes tuntakse seda ikkagi tunduvalt vähem kui Schnittke, aga võib-olla rohkem kui Denissovi oma.

Vähemalt ühe Gubaidulina teose esitusel Eestis olen ma ka ise osalenud ja selleks oli 1980ndate lõpus siis veel ametlikult Partiitaks nimetatu, aga esitajatele vähemalt teada tõelise nime all “Seitse sõna ristil” bajaanile, tšellole ja keelpilliorkestrile. Teos sai suure eduga ette kantud koos Nikolai Kravtsovi (bajaan, Venemaa) ja Eesti Raadio Kammerorkestriga Paul Mäe juhatusel Kadrina ning Tallinna Niguliste kirikus. Jääb ainult küsida, miks seda suurepärast teost pole siin hiljem keegi esitanud.

Tänasel päeval on Gubaidulina “maaletooja” ikka Andres Mustonen ja nii seekordki 21. IX, kui Estonia kontserdisaalis kanti ette Sofia Gubaidulina monumentaalne Johannese passioon, mis on tellitud rahvusvahelise Bachi Ühingu poolt J. S. Bachi 250. sünniaastapäevaks. Esiettekanne oli äärmiselt edukas, mida tõendab kas või fakt, et peaaegu aasta jooksul valmis teosele otsene järg 50 minutit kestva ja sama koosseisu kasutava sakraalteosena “Johannes-Ostern”.

Monumentaalne sakraalteos Johannese passioon kanti Tallinnas ette järgmises koosseisus: solistid Svetlana Trifonova (sopran, Venemaa), Algirdas Janutas (tenor, Leedu), Vytautas Juozapaitis (bariton, Leedu), Aleksandr Teliga (bass, Poola) ning dirigendiks Andres Mustonen, Segakoor Latvija ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, tingimata märgin eraldi ära ka orelikunstnik Piret Aidulo – ainuüksi finaalis “Seitse raevukaussi” toimuv olnuks ju tühine, kui poleks olnud orelil “möllavat” Aidulot.

Sada minutit kestev sakraalne suurvorm on tegelikult 11 osaga jutustus Kristuse kannatustest ja see oli päris hästi jälgitav tänu kavalehel ära toodud vene- ja eestikeelsele (tõlge Tiito Himma) tekstile. Ei pea vist lisama, et teose originaalkeel on vene keel. Sofia Gubaidulina on tõeline vormimeister – kas tõesti ainult Fibonacci jada abiga või ilma selleta, seda mina küll välja ei kuulnud, kuid tund ja nelikümmend minutit ilma ühegi hingetõmbeta möödus igatahes kella vaatamata.

Esitusaparaat on hästi mitmekesine – tervet suurt orkestrit koos kahe koori ja solistidega kasutab heli­looja ainult kulminatsioonides. Nii et suurem osa esitus­ajast oli täis põnevaid tämbrikombinatsioone, mida see koosseis pakkus rohkesti, sealhulgasvõimen­datud ja prepareeritud (arvatavasti) klaver, mis võimaldas päris naturaalseid loodushääli vormiosade-vahelisteks üleminekuteks.

Solistidest lasus põhiraskus bassil ja Aleksandr Teliga oli tõeline profundo omal kohal. Kogu teose ulatuslikum ja ka dramaturgilise kulminatsiooni moodustav VIII osa “Rongkäik Kolgatale” (äkki kõlaks paremini “Teekond Kolgatale”?) on aga minu arvates täiesti iseseisev helitöö ning – milline meistriteos bassile ja baritonile kogu ulatuses, alates Jeesuse kinnivõtmisest kuni tema lausumiseni ristil: “See on lõppenud!”

Kogu ettekandeaparaat Andres Mustoneni juhatusel väärib ülimaid kiidusõnu selle äärmiselt keeruka, aga tänuväärt töö teostamise eest. Töö autori veendumuse järgi saime teada, et “ei ole ühtegi tõsisemat põhjust muusika loomiseks kui vaimne uuenemine”. Kui Gubaidulina kannatustel on kirglik iseloom, siis Pärdil on need leplikku laadi – ja mõlemal on ju õigus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming