“Fidelio”, Beethoven ja Kaljuste

Tiiu Levald

“Fidelio” lavastus kummutas kivistunud müüte. pressifoto Looduse mängud Viinistu taevalaotuses – raskete-tumedate pilverünkade servad peegeldamas loojuva päikese leegitsevat purpurit ning kõrval ka paljulubavat sinitaevast – olid ühel meelel “tormi ja tungi” meeleoludega, mis hoovasid sel õhtul Beethoveni muusikast. Tõnu Kaljuste oma viimaste aegade sõna otseses mõttes vastutuules liikuvate ettevõtmistega on muusikasõpradele kindlasti magnet: Viinistusse oli kohale tulnud nii rohkearvuline kuulajaskond, et suur osa rahvast tuli paraku tagasi saata.

Beethoveni ooper “Fidelio” pole ooperilavadel olnud kuigi sage külaline juba selle loomisaastaist (1805-1806 ja viimane, siingi kõlanud variant 1814) peale, kuna teose vokaalpartiid nõuavad hea koolituse ja vastupidavusega lauljaid. Nagu lavastaja Liis Kolle on kavalehel tabavalt märkinud: “Tema muusikalis-moraalset kõrgust ja teatraalset avaldusvormi on raske ühisele nimetajale viia”. Nimelt puudus Beethovenil kahjuks üks omadus – lavakunsti omapära tajumine. Ka ta ise ei pidanud “Fideliot” täiuslikuks ning lõpetatuks, ent kuna ta hakkas juba 1801. aastast kurdistuma ja aastal 1819 suhtles ta teistega vaid oma vestlusalbumi kaudu, siis on järeltulevad põlved lihtsalt fakti ees: tuleb kuulata tema meile jäetud jumaliku muusika sõnumit ning püüda hakkama saada konarustega libretos.

Seni kuuldud salvestised on jätnud “Fideliost” üsna pompoosse, saksa romantismile omase liialdatud paatose tõttu ka venitatud mulje. Lisaks veel asjaolu, et sageli on üle dramatiseeritud peategelaste vokaalpartiisid ning kõrvaltegelased jälle kuidagi kergekaaluliseks tehtud.

Kõnealune õhtu jättis aga sügava mulje just täiesti vastupidiste tõlgendustega. Tõnu Kaljustel on üks imeväärne omadus: ta oskab ja julgeb kummutada kivistunud müüte. Dirigent on võtnud aega kõikidele teemadele, mis väljendavad Leonore, Marzelline’i, Florestani, Rocco ja don Fernando ehedaid tundevarjundeid, ning filigraansuseni olid välja töötatud kõik dünaamikavarjundid. Loomulikult sai see võimalikuks seetõttu, et on tehtud õige panus lauljatele: vastavalt Aile Asszonyi, Kädy Plaas, Mati Turi, Uku Joller ja Priit Volmer. Lisaks muidugi äärmiselt paindlik Tallinna Kammerorkester.

Eelarvamusi kummutav oli Aile Asszonyi Leonore vokaalpartii käsitlus. Kui hiljutisel kontserdil Estonias jäi mulje, et lauljanna pürgib lüürilis-koloratuurse hääleliigi poole, siis nüüd oli kuulda tema pöördumist oma hääle suurima väärtuse, lopsakalt dramaatilise varjundi suunas. Selles partiis on ilu ja võlu ning ka mitmeid tessituurilisi karisid, kuid Asszonyi ületas need komistusteta.

Võib oletada, et Viinistu ruum lauljaid ja mängijaid akustiliselt ei toetanud, ent kuulajal ei jäänud midagi tabamata. Erakordselt peenekoelisena kõlasid nii I vaatuse kvartett kui II vaatuse kvintett koos kooriga. Kuna lauldi ilma nüüdseks nii populaarseks saanud peamikrofonideta, siis peab au andma kõigile lauljatele ja dirigendi oskusele hoida kõlapilti loomulikus tasakaalus. Õhuruumi oli antud kõikidele emotsioonidele ning kuulajani toodi õhuline ja kirglik Beethoven.

Lausa pitsilise kujundusega mõjus Marzelline’i I vaatuse aaria: Kädy Plaasi häälde on ilmunud lopsakust ja naiselikku volüümi ning rollilahendus on seetõttu palju võitnud, puudus täiesti seni nähtud subretilik käsitlus. Mati Turi loodud kangelane Florestan oli lauldud kõlavalt. Roll iseenesest seab laulja kaunis üheplaanilisse olukorda: nälgimisest ja piinamisest vaevatud mees, keda on tulnud päästma vapper naine, osaleb sündmuste käigus passiivselt. Seejuures peab laulja aaria lõpus vastu pidama kõik need meeletud kordused ebamugavas üleminekuregistris. See paistiski lauljat veidi väsitavat.

Kuid dirigent suunas kuulaja oskuslikult järgmistele teemadele. Tänu lavastaja abistavale käele olid kõik tegelased saanud hästi selge karakterijoonise: jõulise kuju lõi kurjuse kehastusena Rainer Vilu don Pizarro rollis, vaatamata sellele, et see bassile mõeldud vokaalpartii on tema helgele ja säravale baritonile liialt madal. Ning üsna väikeste lavakogemustega Raul Mikson lõi kaunilt kõlavast tenorist hoolimata usutavalt eemaletõukava vangivalvur Jaquino rolli.

Hästi kõlasid ka Uku Jolleri soolod Roccona ja ansamblitele andis tema lüüriline bass küll hea vundamendi. Akustilises mõttes oli oma esimese soologa eelistatud olukorras Priit Volmer, sest kõik, mis toimus rõdul, jõudis saali eriti hästi. Tema ilus hääl ja maitsekas fraseerimine don Fernando rollis kandis endas seda helget sõnumit, milleni Beethoven jõudis oma ooperi finaalis. Lavastaja ja dirigendi idee jätta välja ooperi melodraama-lõigud on tulnud etendusele igati kasuks – see silus ebakõlad libretos ja tõi ooperi kuulajaskonnale lähemale.

Eelteadmine, et Beethoveni rolli on kaasatud kolm kuulsat eesti rahva naerutajat (Tarmo Leinatamm, Peeter Oja ja Hannes Võrno) tekitas esimese reaktsioonina küsimuse: “Miks selline reklaamivõte?” Kuid peab tõdema, et need kolm andekat kunstnikku võivad mõjuda ka ülimalt tõsimeelselt. Ning kunstnik Ann Lumiste eri stiilide kombineerimine nii kostüümides kui tegelaste välisilmes andis ainult hoogu juurde loole kui muinasjutule, mida too ooper ju tegelikult ongi.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming