Folkloorifestivalid – kuidas edasi?

Kairi Leivo

Rahvusvaheliste folkloorifestivalide alguseks võib Eestis pidada 1986. aastal ellu kutsutud „Viru säru”. Selleks hetkeks oli juba üle kümne aasta tegutsenud CIOFF ehk Rahvusvaheline Folkloorifestivalide ja Rahvakunstiorganisatsioonide Nõukogu, mille egiidi all korraldati 1987. aastal Leedus ka Baltimaade koostöös sündinud rahvusvaheline folkloorifestival „Baltica”. Nüüdseks on „Viru säru” jäänud ajalukku: 2008. aastal toimunu jäi viimaseks, sest ei olnud enam eestvedajat. Ka praegused Eesti rahvusvahelised folkloorifestivalid nagu „Baltica” või Võru folkloorifestival on mingis mõttes lävepakul ja küsimuse ees: kuidas edasi? Kas on aeg muuta formaati ja ulatust, nimetada ettevõtmine kuidagi teisiti? Kas pärimuskultuuri on inimestele vaja suure festivali formaadis? Kuidas kommertslike festivalide mürast ja meediakadalipust lihtsa ja ehedaga läbi murda?

Kas entusiasm on lihtsalt otsas?

„Baltica” festival ja Eesti Rahvusliku Folkloorinõukogu sünd on maapäevade korraldamisega ja süstemaatilise teavitustegevusega elustanud Eesti maakondades folklooriliikumise. Sündisid Viljandimaa virred, Pärnumaa pirand, Järva karap, Tartumaa trallam ja palju teisi kohalikke pärimuskultuurihuvilisi koondavaid pidusid. Nüüdseks on mitmed neist ajalugu nagu eespool juba nimetatud „Viru säru”. Põhjus ei saa olla ainult rahapuudus ja see, et „Baltica” tehakse Eestis teoks üle kolme aasta ja selle aja jooksul jõuab traditsioon katkeda. Tegelikult võiks kohapeal pidu pidada igal aastal, hoolimata „Baltica” tsüklist. Kas võib olla, et entusiasm oma kodukoha pärimusega haakuda suurema festivali formaadis on ennast lihtsalt ammendanud? Ehk on aeg liikuda pärimus­pidudega maakondlikust massiüritusest kihelkonna või hoopis küla tasandile? Samuti võiks linnadesse koondunud elanikkonda innustada ühinema väiksematesse vabakondadesse, et oma paikkondlikku identiteeti tugevdada ka selle pärimuse toel. Nn maavanaemade aeg hakkab kahjuks otsa saama ja ka linlasel võiks olla pärimust kandev pidepunkt ja oma peod.

Vähene huvi kodukandi pärimuse vastu paneb festivalide eestvedajad, harrastajad ja pärimusekandjad endalt küsima: kellele me seda teeme ja kuidas siiski hoida ehedat pärimuskultuuri alles, nii et see pakuks elamusi lisaks osalejatele – tantsijatele, lauljatele, pillimeestele ja käsitöömeistritele – ka laiemale avalikkusele? Väga oluline teema on ka kohapealsete pillimeeste väärtustamine. Peaks olema igal pool auasi, kui kuskil on pillimees, kellel on oma mängustiil ja repertuaar.

Põgus vaatlus, mis ei tugine teaduslikele uuringutele, lubab folklooriliikumises osalejad liigitada laias laastus järgmiselt: pärimuskultuurikandjad, kellele see on elustiil ja südameasi (nende hulka mahuvad ka väljaõppinud pärimusmuusikud, kellele see valdkond annab teenistuse); inimesed, kellele see on üks paljudest vabaaja harrastustest, mis pakub suhtlemise ja esinemise võimalusi, ning viimaseks need, kes tunnevad küll huvi, kuid ei taju end pärimuse kandjana, eelistades olla pigem publiku rollis. Siit jääb üle üsna suur osa Eesti elanikkonnast, kellele oma pärimus ei tähenda mitte midagi, kuid kes võivad olla huvitatud teistest kultuuridest. Seetõttu on folkloorifestivalidel vaja rahvusvahelist mõõdet. Kuidas muidu, kui mitte külaliste peegelduses oskaksime väärtustada oma eripära. Ehk saab omakultuurist kaugele jäänud inimene festivalilt kas või killukese infot oma pärimuse kohta. Iselaadi asjad on Setomaa leelopäevad, mis ongi mõeldud omadele ja leelokooride kokkusaamiseks, ning ka juba kahekümnendat korda toimunud Seto kuningriigi päev, kus tutvustatakse seto kultuuri veidi kergemas võtmes laiemale avalikkusele, elavdades nõnda ka turismi ja kohalikku majandust, kuid koondades nii siiski ka märkimisväärse hulga seto kultuuri kandjaid ja huvilisi.

CIOFF liigitab folkloorifestivalid kolme suurde kategooriasse: autentsete, stiliseeritud ja seatud kavadega festivalid. Üldjuhul on CIOFFi soovitatud välisrühmad väga heal tasemel. Ometi ei pruugi eri maadel elavad tegelikud pärimuse kandjad olla suurest organisatsioonist kuulnudki ja seetõttu jõuavad festivalidele pigem grupid või pillimehed, kellele see on vabaaja harrastus ning nende tantsud-laulud on seatud lavalolemist silmas pidades. Tänavusel Võru folkloorifestivalil torkas see eriti silma. Ennast pärimustantsukohana välja kuulutanud festivalil domineerisid lavatantsule orienteeritud rühmad. Võru folkloorifestivali kõige ehedamaks elamuseks võib pidada lõõtspillide võistumängimist, mis on läbi aastate innustanud pillimehi otsima üles uut repertuaari ja paremaks pillimeheks saama. See on koht, kus lisaks võistumängimisele saavad kokku mitme põlvkonna lõõtsamängijad, et üksteisega mõõtu võtta, aga on võimalik ka õppida uusi lugusid ja mängustiile. Võistumängimine on aidanud jõuliselt kaasa eesti lõõtsamängutraditsiooni elavdamisele.

„Baltica” peab tähtsaks paikkondlikku eripära

Folkloorifestival „Baltica” on algusest peale keskendunud pärimuskultuuri autentsetele vormidele, pidades tähtsaks paikkondliku traditsiooni eripära. Seetõttu peeti sel aastal „Baltica” maapäevad Iisakus ja Sangastes, festival avati Tartus ja ka Tallinna päeval koonduti Kalamaja kultuuriruumi, et tõsta esile väiksemate kohtade rikkalik pärimus. Maapäevade sisuline läbiviimine oli kohapealsete eestvedajate õlgadel, seeläbi saadi innustust oma pärimusega lähemalt tegelda, seda uurida ja tutvustadagi. Nii sai Iisakul kuulda rohkem sealkandis elanud poluvertsikutest ja Sangaste sisukas päev oli kantud heinateoga seotud traditsioonidest. Kui vanaisa ei ole õpetanud vihta tegema või vikatit teritama, siis õpitubades sai Sangastes selle kogemuse võrra rikkamaks. „Baltical” anti kõigile võimalus osaleda, kaasa teha ja osa saada, avastada oma juuri, olgu siis õpitubades või ühistantsimise-mängimise kaudu.

Oma pärimuse juurde jõudmisel on igal inimesel käia oma tee, kusjuures aeg ja vanus ei ole määrava tähtsusega. Oleks loomulik, kui see teekond algab kodust ja oma pere pärimusest, aga kui see pole enam võimalik ja elame katkestuses, siis võiks sellele kaasa aidata ka haridussüsteem – lasteaed ja kool. Selle mõttega ei saa aga enne edasi minna, kui õpetajad ei saa folklooriharidust. Ei saa nõuda lasteaia õpetajalt lastele näiteks rahvakalendri pühade tutvustamist, kui tema ülikooliaastad või kodu ei ole talle seda teadmist taganud.

Seni siis püüdkem pärimuskultuuri ammutada meie keskel elavatelt ja tegutsevatelt teadlikelt pärimuskultuurikandjatelt, inimestelt, kellele see on elustiil. Samuti saab pärimusega lähemalt tuttavaks Eesti Rahvusliku Folkloorinõukogu, Rahvakultuurikeskuse ja August Pulsti õpistu ning mitmete teiste maakondlike kultuurikeskuste korraldatavatel kursustel ja õpitubades ning ka pärimusmuusika festivalide õpitubades, mis pakuvad võimalust sisulisemalt pärimuse eri tahkudesse süveneda.

Mitmekesisust skaalal pühast müristuseni

Tänavune Viljandi pärimusmuusika festival tõi tähelepanu keskpunkti rituaalid ja peo­pidamisega seotud muusika, kandes ühispealkirja „Püha müristus”. Skaalal pühast müristuseni sai nautida mitmekesist programmi, nii et iga külastaja võis panna peo kokku oma eelistuste järgi. Traditsiooniliselt saab festival alguse avakontserdist, kus tutvustatakse põgusalt eelolevate päevade esinejaid ja peetakse lühikesi kõnesid. Nagu eelmistelgi aastatel oli avakontsert lavastatud: kaasatud oli näitlejaid, tantsijaid, lauljaid ning püüti leida oma lähenemisnurk aasta teemale. Avalöök jäi sedapuhku paraku kontseptsioonilt, sisult ja teostuselt kõhnaks, pakkudes pärimustantsudest üpris kauget koreograafiat ja ka sõnalisi vahepalu, mis meenutasid „Saaremaa valsi” teksti lavastamist rahvateatris. Edaspidist silmas pidades võiks lasta muusikal enda eest kõnelda. Samalaadne lavastatud avamine on silma jäänud veel mitmel eesti pärimuspeol, mõjudes edasist sisulist kava silmas pidades võõrkehana.

Küll aga hiilgas festivali programmis lavastatud seto pulm: kolmel päeval viidi Kondase keskuse õuel läbi kõik seto pulma olulised rituaalid ning anti ka kõigile vaatajatele võimalus pulmakülalistena osaleda. Vanad pulmakombed on siiski hääbumas, ei Kihnus ega Setomaal peeta enam kuigi sageli pulmi vanade kommete järgi. Rääkimata sellest, et eesti vanadest pulmakommetest on alles jäänud vaid riismed ja sageli ei teata, miks mingeid kombetalitusi üldse tehakse. Ehe ja vahetu seto pulm, mis kestab tavaliselt kolm päeva, oli kolmel festivalipäeval paari tunni sisse ära mahutatud ja teenis ka hariduslikku eesmärki. Pulmatraditsioonist ja ka muudest unustuse hõlma vajuvatest argitavadest sai sisukat lisateadmist ammutada Ahto Kaasiku loengutel-õpitubades.

Terviklike ja läbimõeldud kontserdikavadega särasid festivalil mitmed kodused esinejad: Ülemakstud Rentslihärrad mässajate ja väljasaadetute lauludega, Midrid kammerliku, nüansirohke ja vahetu kirikukontserdiga, Mari Kalkun ja Runorun rännakutega läänemeresoome laulukultuuris ja mitmed teised.

Esiletõstmist väärib Celia Roose regilaulukontsert koos Tuule Kanni ja Robert Jürjendaliga. See oli Roose teine doktorikontsert ja kandis pealkirja „Tsirguraa´” (eesti keeles Linnutee). Kui tema esimesel doktorikontserdil oli keskpunktis eestlaulja ja eestütlemine regilaulus, siis nüüd liikus regilaul läbi ansambli­seadete mööda inimese eluringi, alustades surnuitkust ja lõpetades „Tähemõrsjaga”, saatjaks Jürjendali minimalistlikud ja kosmilised elektroonilised kõlad ning Tuule Kanni hääl ja kannel. Rahvapärimusest tuntud linnuhääli matkivad häälitsused lõid regilaulude vahel oma maailma, andes aimu Roose sügavast traditsioonitunnetusest. Jürjendali kitarrist ja elektroonikast kostusid ka taeva all siristavad lõokesed ja pääsukesed. Ansambli suurepärane kokkukõla ja tasakaal ning lauluviiside traditsioonipärane varieerimine oli vaimustav. Endisaegsete laulikute salvestustelt võib leida võrratuid näiteid, kuidas tekst ja viis üksteist vastastikku mõjutavad, ja Celia Roose suudab selle meisterlikult kuulajani tuua.

Rõõmustav on festivali ajal avastada, et on tekkinud uusi ansambleid, mis teevad kirevamaks meie pärimusmuusikaelu. Cätlin Mägi, Karoliina Kreintaal ja Eeva Talsi Torupilli Jussi Trio on hoogne ja elurõõmu täis kooslus, mis on just valmis saanud oma esimese CD „Mengin nagu taevatitt”. Torupilli Jussi ehk Juhan Maakeri lugude mängimisele keskendunud muusikud toovad need ligi 90 aastat vanad lood uudse särtsuga uuesti esile, väärtustades nõnda toonase külapillimehe kaasa­haaravat mängustiili ja aidates seda taasavastada. Torupilli Jussi Trio sobis sama hästi nii lavale kui tantsupõrandale nagu omal ajal Torupilli Jusski – trio kaasahaarav ülesastumine sussisahistamisel, mis on festivali kesköine tantsuring neile, kes peavad lugu pärimustantsudest, pani saalitäie rahvast keerlema nagu ühel õigel külapeol.

Välisesinejatest pakkusid kirkaima kuulamis­elamuse udmurditar Maria Korepanova ja parmupillivirtuoos Wang Li. Udmurtias elava väikese rahvakillu bessermanide laulukultuuri uurija ja esitaja Korepanova laulu­stiil jäljendab nüansirikkalt ja ehedalt vanu laulikuid. Kontserdil sai kuulda inimese eri eluetappidel lauldud laule: sündimise ja hällilaulud, pulmalaulud ja surnuitkud. Need kolm muutust olid selles kultuuris kõige olulisemad üleminekud, mida saadeti alati rituaalsete lauludega. Wang Li pühendumine oma instrumendile – parmupillile pani nii muuseumi õue kui ka Aida suurde saali kogunenud kuulajad vakatama ja kõrvu kikitama, sest sellist parmupillihelide meistrit ei ole siinsed lavad varem näinud. Eheda ja ausa tunneb ära. Tundsid ilmselt paljud, kes saali mahtusid. Inimkeha, häälitsuste, kõrilaulu, ringhingamise ja vir­tuoosse mängutehnika kooskõla jättis mulje, et laval on süntesaator, ent ometi oli tegu vaid ühe pillimehega, kes on vaba oma pillist välja võtma kõikvõimalikke helisid ja rütme. Wang Li ühendas iseenda sisekosmose suure kosmosega, jättes jälje ka meie Linnuteele.

Seekordne Viljandi pärimusmuusika festival jääb meelde püha tunde ja isiklikult puudutanud müristusena, mis vahest oligi korraldajate taotlus. Välikontsertide mürgel ja pidu tasakaalustus hästi sisekontsertide sisukuses ja intiimsuses. Õnnestunud tasakaal.

PS Mitmed selles loos välja hüütud küsimused jäävad kahjuks õhku – festivalide eestvedajad ja neil osalejad on pädevad vastama, milliseid pidusid tahetakse korraldada ja millistel soovitakse osaleda.

PPS Pärimuskultuuri hetkeseisu ja tuleviku teemal võiks arutelu Eestis olla sisukam ja sagedasem, institutsioonid võiksid tihemini kokku saada – tegu on ju meie rahvuskultuuri ja rahvusliku eneseväärikuse alustalaga, mis puudutab kõiki.

PPPS Eesti kultuurileht Sirp võiks eraldi valdkonnana avada pärimuskultuuri rubriigi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming