„Gambavaim“ ühendab eesti gambahuvilisi

„Gambavaim“ on olnud kauaoodatud kohtumis- ja arenemispaik ning laagris selgub, et Eesti asjaarmastajatest vanamuusikud on oma tegemistes järjepidevamad kui profiansamblid.

SAALE FISCHER

Viola da gamba suvekursus ja kontserdid „Gambavaim“ 11. – 14. VIII Hiiumaal Kuristes. Õppejõud Arvo Haasma ja Markus Kuikka. Kaastegevad Ene Salumäe (orel), Kristo Käo (teorb), Tõnu Jõesaar ja Villu Vihermäe (viola da gamba).

„Võtke tee pealt sääsemürki kaasa, kui tulete,“ helistatakse Heltermaa sadamast Kuriste poole liikuma hakanud ekipaažile. Helistab tšellist Villu Vihermäe, kes on koos Arvo Haasmaga Hiiumaal käima tõmmanud festivali „Gambavaim“. Just niisama koduselt juhatab Villu ühe käega saabujaid läbi õuepealsete parmupilvede tubadesse. Hetk hiljem vahetab ta juba pillikeeli, tõstab külmkapist supipoti pliidile ja hoolitseb veel tuhande organisatoorse pisiasja eest. Pilli mängib ta muidugi ka. Aasta alguses toetas kultuurkapital Villu gambaõpinguid pooleaastase loomingulise stipendiumiga.

Villu Vihermäe nimetab ennast autodidaktiks: „Ma olen igas asjas iseõppija, sest ühtegi kooli ei õnnestu mul ju ära lõpetada – enne visatakse välja –, aga mingi omapära peab ju inimesega kaasas käima, eks ole!“ Villu sõnul algas kõik sellest, et Arvo Haasma ja Peeter Klaas hakkasid oma 40 aastat tagasi gambat mängima. „Millalgi sain Peetrilt oma esimese pilli ja esimese tunni. Nüüd olen paar aastat sellega tegelenud, ja tohutult kirglikult. Tundub, et olen leidnud muusika, mis mulle päriselt meeldib.“

Kuidas kasvas Villu Vihermäe mängukirest välja festival? „Kõik me, gambamängijad, oleme omavahel seotud ja nüüd olen kaks aastat utsitanud Arvot, Petsi ja Tõnu [Jõesaar], et aeg-ajalt ikka koos mängida. Juhuslikult oli minu esimene kontsert gambamängijana paar aastat tagasi siin Hiiumaal koos Arvo, Markus Kuikka ja Mikko Perkolaga, Endrik Üksvärav laulis. Markus hakkas samal ajal EMTAs õpetama ja millalgi mõtlesime, et peaksime tegema ühe suvise kontserdi, veel parem, kursuse: tuleb rohkem huvilisi, rohkem õpilasi. Saarel on töötegemisel see eelis, et kes on siin, on siin, niisama lihtsalt ära ei saa. Arvo pakkus välja Kuriste seltsimaja, mille kõrval on õigeusu kirik kontsertideks. Saime õpetajana nõusse Markuse, Mikko Perkola ühines samuti hea meelega – Arvo oli tema esimene õpetaja. Peeter aitas nõu ja jõuga. Mina olen siin festivalil ennekõike õpipoisi rollis,“ selgitab Vihermäe tagasihoidlikult.

„Gambavaimu“ osalised kontserdil Kuriste kirikus.

Saale Fischer

Istume Villuga kaheksateist hinge mahutava pika söögilaua ühte otsa. Vaevalt leidub kolme laagripäeva jooksul hetke, mil liikumine pika laua ümber vaibuks. Ikka ja jälle maandub mõni väiksem vestluskonsort korraks kohvimasina ja külmkapi lähedasele sõlmpunktile, et varsti jälle muusikaliseks konsordiks ümber kehastuda. Nii on meie vestluses palju osalisi ja huvitavaid teemaarendusi: näiteks sõna violoncello etümoloogia või kuidas lugeda tabulatuure. Põnevaks kujuneb vestlus Ene Salumäega. Ta räägib, kuidas ta suunati Tõnu Sepa õpilasena 1980ndate alguses varateismelise plikatirtsuna viiuli erialalt plokkflööte, orelit, gambat ja klavessiini õppima, kuivõrd oluliseks pidas Tõnu Sepp mitmesuguste pillide valdamist, kuidas eestlased kui suured vanamuusikaspetsialistid käisid soomlastel abiks projekte tegemas, kuidas eestlaste abiga sündisid Vantaa ja Janakkala barokkfestival ning kuidas rahvuseti on olukord praeguseks vastupidiseks kujunenud – vähemalt gambavaldkonnas ei saa eestlased läbi soomlasteta.

Terve maja on täis eri suuruses gamba­kaste ja -mängijaid. „Üllatavalt tekkis kohe pärast suvekursuse välja­kuulutamist tosinkond huvilist, ka muusika­taustata inimesi, kelle gamba­huvist ma varem midagi ei teadnud. Siin on mängus muidugi Peetri käsi, mis telefoni järele haaras: tema juures käib igal nädalal seltskond koosmängu harjutamas. Siin Hiiumaal Käinas on muuseas ainus Eesti muusikakool, kus saab gamba erialal õppida, Arvo juures. Tema õpilane on ka siin,“ tutvustab Vihermäe. „Siiski-siiski, Tõnul on VHKs ka üks õpilane,“ täpsustan. „Õige küll!“ meenub Villule. „Ja Markusel on EMTAs ka paar tudengit, aga gambat saab seal õppida vaid lisapillina. Üks tema tudengeid, Kaari Uus, kellele gamba on põhipill, astus seetõttu ametlikult hoopis rahvamuusika­osakonda. Vist ei ole veel piisavalt lisaaineid, et eriala avada.“

Laagris selgub, et asjaarmastajatest vanamuusikud on oma tegemistes sootuks järjepidevamad kui profiansamblid, kes vaid mõne korra aastas projektide tegemiseks kokku tulevad. Peeter Klaasi juures koguneb juba kümmekond aastat igal nädalal seltskond nimetusega Inscientia Beata – neli-viis gambamängu­huvilist, kes teenivad oma igapäevast leiba hoopis muul moel. „Gambavaim“ on olnud kauaoodatud kohtumis- ja arenemispaik. Asjaarmastajate leeris rõõmustatakse harukordse võimaluse üle professionaalidega kokku mängida, gamba usku pöördunud professionaalsete muusikute seas aga tunde üle, nagu oleks ühe päevaga uue võõrkeele omandanud ja täiesti uue maailma avastanud – oskused edenevat tundide ja minutitega.

„Mina tunnen, et olen iga kord parem inimene, kui ma gambat olen mänginud – ilma naljata!“ lausub Vihermäe. „Mulle meeldib ka barokkmuusika laiemalt, aga gambamuusika on kuidagi omamoodi. Konsordimäng – sul on [gambamängijana] oma oluline ja asendamatu koht. Seltskond on ka tähtis, selleta ei saa koos muusikat teha. Meil on Tõnu ja Petsiga perioode, kus kohtume iga nädal kahe- või kolmekesi, et igasuguse tagamõtteta lihtsalt koos musitseerida,“ ütleb ta.

Ka ansambel Väike rinG tegutseb veel. „Läinud talvel olime Tõnu ja Petsiga saanud hunniku lugusid jälle mingisugusesse olukorda ja pidasime plaani, et neid võiks ju esitada. Nii sai teoks Kloostri Aida remontimineku kontsert ja tänu sellele on näiteks vioolamängija Kristiina Talen siin gambamängijana. Pilli sai ta muidugi Petsi käest. Stammkoosseisu ansamblis ei ole, kuid seda veab Peeter. Kontserte antakse kolme- või neljakesi. Seal on mänginud Tõnu, Arvo, Leho Karin ja ka mina,“ räägib Vihermäe.

Villu Vihermäe kinnitab, et Peeter Klaasi uksele võib gambamängusooviga koputada igaüks: „Kui helistad täna Petsile, et tahaks gambamängu proovida, siis ta ilmselt ütleb, et see on ainuõige mõte, ja lepidki tunni kokku. Tal on uskumatu instrumendipark ja sama uskumatu teadmistepagas.“

Kassari kabelis ei ole elektrit. Värskelt üle läinud äikesetorm on maha jätnud sünged pilved ning nõks enne kella kümmet õhtul, kui kontserdikülalised kabeliuksest sisse valguma hakkavad, on õues juba hämarik. XIII sajandil ehitatud pühakoda valgustavad seestpoolt mitusada pinkidesse ja kandelaabritesse torgatud küünalt, mille kollane kuma annab nii palju sooja, et tulijad heidavad jakid pingile.

Mikko Perkola laulab soome džäss­ballaade, saates end gambal nagu XXI sajandi trubaduur. Õhk on südamest tuleva musitseerimise intiimsest imest tiine. Viimaste nootide kustudes ei liigahta ükski kuulaja, meeleolu on sakraalne. Mikko teeb veel ühe, päris viimase loo ja aegamisi naastakse reaalsusesse. „Ma olen iga kord väga õnnelik, kui selline hetk tekib. Just sellepärast ma teengi oma muusikutööd, ja see töö on võrreldes paljude teiste ametitega lihtsalt üks suur privileeg,“ ütleb Mikko pärast kontserti, milliseid on laagri jooksul kokku kolm. Esimene õhtu Kuriste kirikus oli Telemanni taasavastatud soolofantaasiate päralt Markus Kuikka lummavalt vahetus esituses, lõpuõhtu täitsid iseenesestmõistetavalt laagriliste konsordid.

Eestis on professionaalsele gamba­mängijale mõõdukalt väljundeid. „Mulle tundub, et ainuke punt, kus gamba on läbivalt sees, ongi Floridante. Ülejäänud ansamblites-orkestrites sõltub see repertuaarist,“ mõtiskleb Vihermäe. „Näiteks Bachi suurvormide teatud osades on tarvis obligato-gambat. Corelli Barokk­orkestriga on esitatud Charpentier’d, Haapsalu vanamuusikafestivali orkestris läheb ikka gambasid tarvis. Praegu mul jooksevad draamateatris „Armunud Shakespeare’i“ etendused, kus on gamba sees. Tegelikult on mul olnud uskumatult palju gambaprojekte, kuigi ma olen ses vallas täiesti roheline. Eks ma osaliselt sellepärast võtsingi „Gambavaimu“ teha, et gamba­kambaga konsortmuusikat mängida ja selgitada välja, kes on need inimesed, millised huvid ja repertuaar neil on.“ Villu Vihermäe näeb „Gambavaimule“ kindlasti kohta ka tulevikus. „Kui võimalik, siis tahaksime kokku saada ka millalgi talvel. Huvilisi on ju üllatavalt palju.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming