Gdanski ?Butterfly? ? keskpärane, ent korralik

Heili Vaus-Tamm

  Eesti Kontsert ning Pärnu ja Kuressaare ooperipäevad on viimase viie aastaga loonud Eesti publikule külalis-ooperitruppide (seni Peterburi, Läti, Leedu) nägemise traditsiooni. Väikese Eesti kohta märkimisväärne saavutus. Ja nagu iga algus, on see ettevaatlik, vaataja-kontingendi sissetöötamise etapp. Tavapärane kindel menüü. Algus on kestnud juba viis aastat, aeg on küsida, kuhu edasi.

Võimalusi on mitmeid: geograafilise laienemise, võimalikult soodsate truppide otsimise või mingite sisuliste rõhuasetuste suunas. Põhjanaabrite Savonlinna festivalil oli näiteks eelmisel aastal T?iili ooperitrupp, mille põhiväärtuseks oli see, et tegu oli esimese Ladina-Ameerika ooperitrupiga meie areaalis.

Läbi on vaadatud Läti ooper, tutvust tehtud ka Peterburi noorte ja Leedu ooperiga. Sellest aastast lisandub maaletoojate hulka ka Tallinna Filharmoonia ja kohe võimsalt: 19. VIII näeb Pirita kloostri müüride vahel Moskva Helikon Operat 2004. aasta Venemaa parimaks lavastuseks kuulutatud Poulenci ?Karmeliitide dialoogidega?.

Gdanski Ooperiteatri külaskäik on Eesti publiku silme ees laieneva külalis-ooperimajade kaardi täieõiguslik etapp. Siin ei peagi püüdma iga kord teab mis imet (mida seekord ka ei sündinud).

Gdanski ooperitrupp oli oma kodukootuses kadestamisväärselt tubli: solistid enamikus lõpetanud Gdanski Riikliku Muusikaakadeemia, dirigent sealsamas õppejõud, aga lavastajat peeti nii vähetähtsaks, et tema kohta polnud sõnagi.

Kõige nõrgem oli I vaatus, sest klassikaliste ooperite käimavedamine on omaette komistuskivi. Lavastusse oli küll lisatud tumm lisategelane (fotograaf), kes aga midagi sisulist juurde ei andnud. Et subtiitreid ka polnud, oli asi seda igavam. I vaatus jutustab noore Ameerika ohvitseri Pinkertoni ja jaapanlanna Butterfly pulmade ettevalmistusest ja pulmadest. Eks tragöödiat ole muidugi lihtsam näidata kui ilu ja rõõmu. Gdanski lavastaja polnud positiivsele poolusele üldse mingit panust teinud ? pulmade-eelset meelelist õhkkonda polnud. Esimene lavastajakäe äratundmishetk tekkis I vaatuse lõpus, kui jaapanlanna oma onu needusest maha langes ja ta punane rüü äkki silmanähtavalt liblikatiibu meenutas. Olustiku ja mentaliteedi tundmist õhkus ka hiljem mitmest stseenist: kahekesi jäänud noorpaari suhteid ilmestas hästi seik, et ohvitser istus taburetil ja pruut kükitas (!) tema kõrval.

Teises vaatuses muutub tegevus isemängivaks (tõlke puudumine enam ei häiri). Jaapanlanna Cio-cio-san ootab truult koos väikese pojaga aastaid tagasi Ameerikasse naasnud ohvitseri, too ilmub aga koos ameeriklannast abikaasaga, otsustab võtta lapse kaasa ja heitunud naine, kelle armastust enam ei vajata, võtab endalt elu. Siin tuleb dramaatilisemaks muutunud muusika vaatajale appi. On ju tegemist ühe maailma kauneimaid meloodiaid sisaldava ooperiga. Ka läheb lavastajamõte liikvele.

Kõige nähtavam ja sügavalt põhjendatud on hapra jaapanlanna vägivaldsus. Mitmel korral tõukab ta meeleheitehoos pikali oma ainsa truu kaaslase, teenijanna Suzuki. Väga hea rõhuasetus. Naine, kelle armastus on ära põlatud, muutub tigedaks ja ohtlikuks. Libretist on romantismisajandi kaunishing ja seetõttu näeb publik vaid nõrga jaapanlanna enda vastu suunatud vägivalda ? enesetappu. Hilisemate sajandite kogemus oleks lisanud SL Õhtulehe uudiste stiilis faabula laste peksmisest, näljutamisest jms, milleni jõuab üksijäetud naise meeleheide oma ekstreemsetes väljendusvormides.

Kõlaliselt oli tulemus keskpärane ? polnud ei südamesse tungivaid hääli ega muusikaliste sügavusteni küündivaid finesse ? ent siiski korralikult tehtud töö.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht