Geeniuse kolm palet

Martti Raide

„Liszt 200”: pianistid Alexander Ullman (Suurbritannia), Masataka Goto (Jaapan) ja Gábor Farkas (Ungari) 12. XI Estonia kontserdisaalis. Helikunsti lummuse üks tahke seisneb seal peituvate tõlgitsusvõimaluste lõputus rohkuses. Erinevalt teistest kaunitest kunstidest vajab muusika tingimata vahendajat – interpreeti, kes looja poolt lähemas või kaugemas minevikus kodeeritud sõnumi lahti mõtestab ja inspiratsiooni järelkajana nooditeksti tardunud kõne elavaks muusikaliseks väljenduseks muudab. Nimetatud sõnum on olemuselt dünaamiline ja selle tõlgitsus seetõttu pidevas muutumises. See ei esita väljakutset üksnes interpreedi tehnilisele valmisolekule, vaid huvitub ka tema isiksuse temperamendist, otsib kontakti kaasaja elutunnetusega ning kompab esitaja (ja kuulaja) inimlikku sügavust.

Kui tavapärane kontserdipraktika ei paku eripalgeliste lähenemiste kõrvutamiseks mitte just kõige hiilgavamat võimalust (galaõhtute žanritüüp ei võimalda küllaldast süvenemisastet ja samasse kategooriasse liigituvad muusikasündmused on enamasti ajaliselt üksteisest kaugel), siis 12. novembri klaveriõhtu Estonia kontserdisaalis, kus esinesid 2011. aasta rahvusvaheliste Liszti-nimeliste konkursside võitjad, lõi interpretatsioonikunsti mitmepalgelisuse kogemiseks ideaalilähedase olukorra. Inimlikult hästi hoomatavasse aegruumi sattus kolm pianisti, nende vaimseks partneriks aegade lõikes klaverikunstnikest suurim – Liszt.

Õhtu esimene esineja Alexander Ullman (1991) on tänavuse Budapesti Liszti-konkursi võitja. Ta on pärit Inglismaalt, alustas muusikaõpinguid Purcelli muusikakoolis (meie muusikakeskkooliga sarnane õppeasutus) ja jätkab haridusteed Curtise muusikainstituudis Philadelphias, tema juhendajad on Leon Fleischer, Ignat Solženitsõn ja Robert McDonald. Tema talenti on tunnustatud mitmetel rahvusvahelistel konkurssidel ning esinenud on ta enamikus Inglismaa olulisemates kontserdipaikades (Queen Elisabeth Hall, Wigmore Hall jt).

Ullmani kavas oli Ungari rapsoodia nr 10, kaks nokturni („En rêve” ja „Schlaflos! Frage und Antwort”), „Funérailles” („Matused”), kontsertetüüd „Harmonies du soir” („Õhtused harmooniad”) ning Paganini-etüüd nr 6 a-moll. Ullmani klaverimäng on läbinisti kütkestav ja loob kirkaid kujutluspilte. Tema interpretatsiooni tunnusjoonena torkab silma pisiasjadeni läbi mõeldud dramaturgiline plaan, mille tulemusena sünnivad haaravad tervikud. Ullmani pianism on plastiline, ökonoomne ja äärmiselt orgaaniline. Võib vist öelda, et niisugusel tasemel klaverivaldamine on väga lähedal täiuslikkusele. Ta valitseb suurepäraselt kõlamassiive ja klaverifaktuur on igas dünaamikas selge. Ka forte’d kõlasid meie kontserdisaali palju kirutud (ja õigusega!) klaveril hämmastavalt kvaliteetselt. Ullmani virtuooslikud passaažid ja efektsed sädelusest joobuvad kõlapiruetid, mis eriti nauditavalt pääsesid maksvusele rapsoodias ja Paganini 24. kapriisi klaveritöötluses, olid sooritatud tõeliselt lisztilikus vaimus – ta lausa nautis oma esituse kvaliteeti, vaimu jäägitut võitu mateeria (vastupanu) üle. Neis hetkedes võis ära tunda teatavat muusikalise üleva kogemist, mis kandus automaatselt üle ka saali.

Alexander Ullmani vaieldamatud voorused nagu äärmine täpsus, enesekontroll, selge arvestus kõiges, pöördusid aeg-ajalt ka tema vastu. See paradoksaalsena näiv tõdemus ilmnes kõige ilmekamalt palas „Funérailles”. Interpretatsioonilise plaani loogiline selgus tegi teose kulgemise sedavõrd etteaimatavaks, et esituses puudus igasugune üllatusmoment, aga just see teeb muusikalisest kogemusest ainukordse. Ilmselt saab selle „puuduse” kanda 20aastase pianisti suhtelise nooruse arvele ja kindlasti ootab teda maailma kontserdilavadel veel suur tulevik.

Teisena astus publiku ette Jaapanist pärit Masataka Goto, kes võitis tänavuse Liszti-konkursi Utrechtis. Tema on muusikat õppinud oma kodumaal ja on seal Shōwa klaverikunsti akadeemia tudeng tänaseni. Ta on mitme rahvusvahelise konkursi laureaat, esinenud nii sooloõhtutega kui koos orkestritega paljudes Euroopa, Ameerika ja Jaapani kontserdisaalides.

Goto Tallinna kavas olid eranditult Liszti transkriptsioonid. Ettekandele tulid parafraasid kolmele lavateosele: Verdi „Rigoletto”, Rossini „Wilhelm Tell”, Bellini „Norma” ja töötlus Schumanni laulust „Pühendus”. Goto mäng on igati süvenev, kuid samas polnud selles küllaldaselt sugestiivsust. Jäi mulje, et tema interpretatsioon ei tugine mitte niivõrd tunnetusele kui analüüsile, selles on palju sihikindlat tööd ja suur annus otsinguid „võõral maastikul”. (Sama tunnistas ka pianist ise kontserdijärgses intervjuus). Hämmastav, kuidas geograafiliskultuuriline kaugus alglättest mõjutab tõlgitsuse laadi, paratamatult ka selle sügavust. Goto pianism on kõrgest klassist, kuid sellele vaatamata tekkisid esinemise alguses mõningad raskused klaveri kõla ohjeldamisega ja nimetatud aspektis oleks soovinud läbivalt kuulda rohkem selgust. Tema pianistlik ja muusikaline potentsiaal pääses täiel määral maksvusele Bellini „Norma”-parafraasis. See oli tõeliselt kontsertlik, suurejooneline ja orkestraalselt lopsakas – väga mõjuv tõlgitsus.

1981. aastal sündinud Gábor Farkas sai esikoha tänavusel Liszti konkursil Weimaris. Ta oli kolmest esinejast kõige vanem ning ette rutates tuleb öelda, et kogemuse viljastavat mõju võis aduda ka tema mängus. Tal on ette näidata doktorikraad Budapesti Liszti-nimelisest akadeemiast, lisaks arvukatele konkursiauhindadele ja esinemistele prestiižsetes kontserdisaalides pälvis tema debüütplaat „An evening with Liszt” („Õhtu Lisztiga”) grand prix’ kui 2009. aasta parim Liszti salvestis.

Farkas mängis Tallinna publikule „Villa d’Este’i purskkaevud”, Ungari rapsoodia nr 12, „Hällilaulu”, „Ave Maria” ja Sonaat-fantaasia „Pärast Dante lugemist”. Farkas on suure kaliibriga klaverikunstnik, kelle pianistlik tase muudab (näiliselt) olematuks kõik takistused teose sisusse süvenemisel. Igat laadi mängutehniline keerukus (olgu see siis tulevärk või faktuuri„tihnik”) nihkub tema puhul tagaplaanile, ta on jäägitult muusikalise idee teenistuses. Nii kujunesid, vaatamata temperamentsele rapsoodiatõlgitsusele ja bravuursele finaalile Dante-sonaadis, Farkasi esinemise meeldejäävaimateks hetkedeks poeetilised helipildid piano nüanssides („Villa d’Este’i purskkaevud”, Hällilaul”, „Ave Maria”). Täiesti lummav on tema õhuline klaverikõla oma peenvarjundite rikkuses ja kujundlikus elavuses, mis üheskoos muusikalise tõlgitsuse veenvusega tähistasid kindlalt klaveriõhtu lüürilise poole kulminatsiooni.

Kolme pianisti Liszti-õhtu vaimsuse võib kokku võtta tsitaadiga Weimari muusikafestivali „Pèlerinages” („Rännakud”) kunstiliselt juhilt Nike Wagnerilt, kes on Liszti otsene järeltulija (tema vaarisa Richard Wagner oli abielus Liszti tütre Cosimaga). „Liszti on väga raske mängida. Pianist peab suutma jätta mulje, et see pole tehniliselt kuigi nõudlik. Kui kasutada metafoori, siis peab esitus hõljuma nagu lennuk. Me ei tohi märgata, kui raske see tegelikult on. Alles siis pääseb selle muusika poeetiline sisu maksvusele”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming