Glitch – digimaailma ebatäiuslikkuse glamuurne peegel

Ehkki häireid ja ebaõnnestumisi püütakse piinliku täpsusega vältida, on psühhedeelselt värvikas glitch nüüdseks kultuuritandri peaaegu vallutanud.

INES REINGOLD-TALI

Sügisel inimesi pinevil hoidnud Eesti ID-kaartide turvarisk pani tahtmatult mõtlema selle peale, kui haavatav on meie digieksistents. Krüptograafiliste algoritmide, millel sertifikaadid põhinevad, turvanõrkuse avalikustamisega tõusis ju hoomatavalt oht, et häkkerid võinuksid kaardiomanike identiteeti kuritarvitada. Väikesel turvaaugul algoritmis ja pisiveal koodis võivad võrgustunud digimaailmas olla saatuslikud tagajärjed, mille tõttu satuvad ohtu nii üksikisikud kui ka terved riigid. Elektrooniliste süsteemide häired ei jäta kindlasti kedagi külmaks, olgu tegu kokkujooksnud arvuti või hüpleva, vigase CDga, mida plaadimängija tõrgub mängimast. Ilmselt on igaühele tuttavad ka närvesöövad hetked, mil põrnitseme hämmeldunult hangunud ruutudeks pikseldatud sakilist telepilti. Digihäired moonutavad visuaale ja muudavad tundmatuseni kõlasid. Ent siiski, digimaailmas on teatud häired ja moonutused loomuomane nähtus. Näiteks kuulame voogedastuse kaudu pidevalt kadudega kokku pressitud muusikafaili formaate (näiteks MP3). Tegu on siiski tavakõrvale üsna märkamatuks jäävate moonutustega. Ei ole üllatus, et tehnoloogia võib osutuda sama ekslikuks nagu seda arendavad inimesed. Müravaba perfektsust pole ilmselt praeguses meediumi- ja tehnoloogiaolukorras võimalik saavutada.

Kas ebatäiuslikkusele viitavad häired võivad osutuda esteetiliselt paeluvaks? Müraesteetika rüpes võrsunud nähtusena särab glitch nüüdiskultuuri tandril esmapilgul kummalise trendina, millele ehk nii mõnigi kultuurinautija ei ole veel erilist tähelepanu pööranud – eriti sel määral, et märgata deformeeritud saundides ja destruktiivsuse taotluses meie ajale eriomast üksikuist sähvatustest võimsamaks paisunud nähtust. Tundub paradoksaalne, et ehkki häireid taunitakse ja ebaõnnestumisi püütakse esteetilise täiuslikkuse ihaluses piinliku täpsusega vältida, on psühhedeelselt värvikas glitch üha jõulisemalt oma haaret laiendanud ja nüüdseks kultuuritandri peaaegu vallutanud.

Ameerika helilooja ja muusikateadlane Kim Cascone on toonitanud, et luhtumisest ja vigadest on postdigitalismi kunstiväljal kujunenud kandev ideoloogia.1 Digitaalsuse uudsus on vajumas minevikku ning nüüdseks on „küber“ ja „digi“ imbunud igasse eluvaldkonda. Digitoimingud, digisäutsud Twitteris, arvuti vaktsineerimine viiruste vastu on sama iseenesestmõistetavad nagu söömine ja joomine. Tehisintellekt konkureerib inimtööjõuga. Kuumade ja arenevate suundade hulka kuuluvad tehisintellektiga (AI) seotud alad, arvuti ja kasutaja interaktsiooni (ingl human-computer interaction ehk HCI) ja inimese-masina sümbiootilise loomeprotsessi valdkond. Uudse häire-esteetika huviorbiidis ongi digisüsteemide ootamatus ja protsesside planeeritamatus, loomulikult ka inimese sekkumine ja kontroll masinate üle. Nii on püütudki nüüdiskunstis jäädvustada nii kaosest inspireeritud visuaalmoonutusi kui ka intrigeerivaid kõlapilte fataalsel hetkel enne kokkujooksvate seadmete crash-momentum’it, häkitud videomängudesse ning ühendatud output’e ja input’e ebatavalisel viisil.

Aphex Twini ja teiste Warp Recordsi artistide fännina kasvanud Skrillex tegi tumedat EDMi juba siis, kui see ei kostnud kõigist peavoolu raadiojaamadest. Tema 2010. aastate alguse lugudes on esiplaanil videomängude muusika ja kohutavaks krutitud bassiliinid. Skrillex Ottawa Bluesfestil 2011.

Brennan Schnell / Wikimedia Commons

Vandalismi ja absurdi piiril balansseeriva glitch-kunsti esitlust on kujundlik alustada austria kunstnike rühmituse 5Voltcore mõneti jahmatava loomingu tutvustamisega. Nende keevitusbrigaadi askeldusi meenutavate „[Shockbot] Corejulio“ (2005–2007) performance’ite eesmärk on haavata arvutisüsteemi vooluringi manipuleerimisega (circuit bending).2,3

Kui osa glitch-kunstnikke tegeleb suisa tehnosüsteemide füüsilise lõhkumise ja häirimisega, et jäädvustada saatuslikke hetki enne seadmete totaalset crash’i, siis teiste märksa kontseptualistlikumas väljenduslaadis simuleeritakse glitch’i võtteid ebatavaliste programmikoodide loomise ja datamüra komponentidega. Publiku tähelepanu saab glitch’i viljeledes millegi ootamatu ja üllatuslikuga võita ka vandalismiaktideta. Kübermaailma ja futuristliku ideoloogia metafoorina toimides ületatakse selles häirete estetiseerimisaktsioonis avantüristlikult piire ja eiratakse tavapärasust, imiteerimata looduslikke visuaale või kõlakombinatsioone.

Häire-esteetikast

Glitch on elektrooniliste süsteemide, videomängude ja laiemalt nüüdiskultuuri levinud termin, mida on etümoloogiliselt seostatud näiteks saksakeelse sõnaga „glitschen“ ehk „liuguma“. Juba 1960. aastate algul kasutas John Glenn terminit glitch, et tähistada voolupiike ja -kõikumisi ning viidata ameeriklaste kosmoseprogrammi kontekstis rakettide pisivigadele. 1990ndatel sai termin aktuaalseks seoses elektronmuusika eksperimentaalses suunas viljeldava žanriga. Veaesteetikast immutatud glitch’i ideoloogia on millenniumivahetusest saadik ahvatlenud ka DJsid ja VJsid.4 Müraesteetikal põhinevat deformeerivat käsitlust leidus juba XX sajandi alguse itaalia futuristide pürgimustes ja Luigi Russolo manifestis „L’arte dei rumori“ ehk „Mürakunst“.

Glitch’iliku meediakunsti varasemate näidete hulka liigitub Nam June Paiki installatsioon „Magnet TV“ (1965), kus kutsutakse magnetväljade abil esile telepildi häired ja skaneerimisjooned. Videomängud ja demoscene on inspireerinud kunstnikke häkkima programmikoodi. Selliste teoste hulka kuulub hollandi-belgia kunstnike duo Jodi provokatiivne „Untitled Game“ ehk „Pealkirjata mäng“ (1996–2001), mis koosneb tulistamismängu „Quake 1“ üheteistkümnest häkitud modifikatsioonist. Füüsilise meediumi lõhkumist on oma loomingus viljelenud saksa trio Oval, kes rikkus CDsid, kraapides ja joonistades nende alumisele poolele, ning lõi sel moel põnevaid kõlapalette.

Digitaalse audiomanipuleerimise suunanäitajana on mainimisväärseid teeneid briti elektroonilise muusika esindajal Aphex Twinil, kes viis jõuliste videote abil glitch’i esteetikast kantud muusika massidesse. Aphex Twin „Field Day“ festivalil Londonis 2017. aastal.

Videokaader

Digitaalse audiomanipuleerimise ja glitch-esteetika eelarvamusvaba teerajajana väärib esiletoomist briti muusik Aphex Twin (Richard D. James), kes on ambient’i kõlapilti avardanud nii pikantse intelligentse tantsumuusika (IDM, intelligent dance music) suunas kui ka pikkinud oma loomingusse vaimukaid müraesteetikast kantud glitch’i energialaenguid. Iseäralike moonutustega rikastatud kõlapildi poolest eristusid millenniumivahetuse peavoolu popmuusika valimikust näiteks „Come to Daddy“ (EP, 1997) ja „Vordhosbn“ albumilt „Drukqs“ (2001). Ehe näide Aphex Twini praeguseks veelgi talitsematumalt pulbitsevast ürgenergiast kantud loomingust ja absurdi laineharjal hulpimisest on tema koostööprojektid provokatiivse visuaalkunstniku Weirdcore’iga, kelle kunstiline missioon on häirida ja ärritada.5

Jaapani glitch’i-sugemetega muusika kõlab märksa rafineeritumalt ja minimalistlikumalt. Seal on tunda teatavat juhuslikkuse, kaose ja „intelligentse“ struktuuri tasakaalu. Viitan elektroonilise muusika žanrile intelligent dance music, mis ahvatleb süüvima ja ootusärevusega ootama järgmist hetke, üllatavat loomingulist käänet muusikapala arengus. Pariisis tegutseva jaapani eksperimentaalkunstniku Ryoji Ikeda projektide keskmes on zen’ilik suhtumine juhuslikkusesse. Ikedat paeluvad kübermaailma futuristlik-visionäärlikud teemad ja tormiliselt arenevad informatsiooni edastamise viisid. Tema loomingus kuulub eriline koht psühhofüsioloogilistele trikkidele, inimkuulmise piirimail leiduvaile äärmuslike helikõrgustega siinustoonidele ja epateerivaile mürakõladele. Ikedat kütkestavad digitaalse helisalvestuse protsessis juhtunud vääratused, katkestused, undamised ja taustamüra, eksimused, mida helirežissöörid püüavad tavaliselt helisalvestise masterdamisel maskeerida või välja lõigata. Näiteks esindavad monotoonselt morselik teos „LSDS“ (2015) ja album „Supercodex“ (2013) oma kristallteravate rütmistruktuuride, särisevalt moonutatud kõlapildi ja pikantsete mikrohelidega minimalistlikku glitch’i. Jaapani audiovisuaalkunstnik Ryoichi Kurokawa sulatab oma performance’ites steriilsed sünteeskõlad ja keskkonnahelid minimalistlikult sugestiivseks glitch’i ideoloogiast kantud metalselt futuristlikuks visuaalkujundite ja muusikaliste žestide koosluseks.6 Ka teiste mainekate jaapani muusikute, näiteks Aoki Takamasa loomingut iseloomustab postdigitaalne lähenemisviis. Ambient glitch’i viljeleva Nobukazu Takemura loomingus (näiteks „Zeitraum“) kohtame kompleksseid tämbreid ja mitmekihilisi harmooniatekstuure.

Veel 1990ndatel vähegi konservatiivsema muusikahuvilise hämmastunult kulmu kergitama pannud Mika Vainio ja Ilpo Väisäse initsiatiivil loodud noise’i lipulaev Pan Sonic inspireeris oma industriaalse helimaailma, hüpnootiliselt venivate drone-kõlade ja siinushelidega üha uusi ambitsioonikaid soome kunstnikke. Näiteks mitmepalgelise Vladislav Delay albumil „Visa“ (2014) põimuvad juhuslikkuse ideest ajendatud konfliktses helikeeles keerukad ambient-tekstuurid ja pinget üles kruvivad glitch-momendid.

Närvekõditava väljenduslaadiga inglise elektroonilise muusika koosseisu Autechre loomingut on tihtipeale seostatud glitch’iga. Juba nende EP-albumilt „Anvil Vapre“ (1995) leiame selgeid viiteid glitch’i esteetikale. Albumi „Quaristice“ (Warp Records, 2008) kõlamaailm pakub veelgi julgemaid tämbrivalikuid – kummituslikest („Altibzz“, „SonDEremawe“) psühhedeelseteni („The Plc“). Autechre’i uusim progressiivse elektroonika, IDMi ja glitch’i laineil looviv stuudioalbum „elseq 1–5“ (2016, Warp Records) on umbes neljatunnine viiest osast koosnev kübermuusika hiidkogumik. Aastatega on nende loomingus märgata üha suuremal määral ekstreemset abstraktsust. Tundub, et Sean Booth ja Rob Brown on peaaegu loobunud traditsioonilistest väljendusvahenditest ning asendanud meloodia ja harmoonia sünteetiliselt genereeritud glitch-kombinatsioonidega. Ka äsja üllitatud vinüülplaadil „JNSN CODE GL16 / spl47“ (2017, Touched Music) toretseb glitch nii karmikõlalises tämbrivalikus kui ka struktuuris. Kui visuaalses glitch’is on kunstlikult moonutatud väljenduslaad selgelt tähelepanu keskmes, siis muusikas kohtame harva nii stiilipuhast glitch’i, kui kuuleme näiteks prantsuse produtsendi Kabutogani industrial-techno-glitch’i albumeil „Cymma“ (2012) ja „Bektop“ (2010).

Praeguse elektroonilise mürasugemetega muusika skeenel ei ole enam vaja agressiivselt audiokaablite isolatsiooni ära rebida, nagu tegid oma provokatiivsete esinemiste ajal rühmituse 5Voltcore kunstnikud, ega lõhkuda plaate. Piisab vaid virtuaalkeskkonnas (tarkvaralahendustes nagu Max/Msp või Ableton Live) helisignaali ahelasse eriliste efektimoodulite lisamisest. Glitch on sulandunud digitaalselt toodetud elektroonilise muusika stiilikirevasse valikusse, moodustades intrigeerivaid hübriidžanre. Väljendugu see siis ülimas äärmuseni viidud abstraktsuse taotluses, unikaalsetes tämbrites või provokatiivses industriaalmüra elementide esitamises. Glitch’i ideoloogia lõimub räpile ja hiphop-kultuurile loomuldasa omase provokatiivse protestimeelsusega. Ereda näitena nende suundade sünergiast toimib glitch-stiilis visuaallahendusega psühhedeelselt värvikas muusikavideo USA hiphopbändi A$AP Mob loole „Yamborghini High“ ft Juicy J. Datamoshing’u rakendamisega visuaalis ja karakteersete glitch-tämbrite pikkimisega muusika tekstuuri saavutatakse toimiv popart’lik street art’i stiilis tervik.

Märkimisväärselt on suuna kujunemist mõjutanud videomängude muusika ehk chiptunes iseloomulike motiivikorduste, luupide ja lo-fi-kõlamaailmaga. Lo-fi-kõlapildile iseloomuliku ebatäiuslikkuse saavutamiseks rakendatakse resämplimist, et vähendada bitimäära (ingl bit rate reduction) ja sämplimissagedust (sample rate), sageli äärmusliku liialdatuse ja kadudega. Eriti innukalt on glitch’ilik väljenduslaad imbunud trenditeadliku elektroonilise tantsumuusika (electronic dance music ehk EDM) stiilikirevasse valikusse. Ameerika mainekad DJd ja produtsendid Skrillex ja Diplo paistavad silma post hardcore’i, trap’i ja glitch’i elementidega rikastatud väljenduslaadiga. Seda on kuulda näiteks nende koostöös valminud hittalbumil „Skrillex and Diplo present Jack Ü“ (2015). Intrigeeriva hiphopmuusiku Kendrick Lamari loo „Humble“ (2017) menukasse videosse on stiilselt pikitud glitch’i elemente. Mainitagu, et video võitis 2017. aastal MTV parima video auhinna. Skrillexi remix lisab põnevate hardcore’i ja glitch’i võtete rakendamise ja tämbrivalikuga ka loo muusikasse energiasüsti. Eesti artistidest on glitch’iga ilmselt enim kokkupuutepinda lennuka artistinime Mord Fustang taha peituva electro house’i ja complextro produtsendil Rauno Roosnurmel, kes on oma Twitteri ja Facebooki profiilis intrigeerivalt väljendanud, et 70 protsenti tema kehast olevat tehtud videomängudest. Ilmselget videomängude atmosfääri õhkub nii tema uusima üllitise loost „Happy Day At The Zoo“ (2017) kui ka varasema albumi „9999in1“ helikeelest. Näiteks särisevalt karvaste saundidega lugu „Doppelgangbanger“ kõlab oma tõtlike bassiliinide ja tekstuuridega nagu action-videomängu soundtrack. „Press Start!“ (2016) avab ilmekalt häire-esteetika ja kübermängumaailma olemuse oma särisevalt murtud intrigeerivate küberkujunditega. Ka teise eesti DJ ja produtsendi Madison Marsi toodangu hulgas leidub intrigeerivaid glitch’ile viitavaid kõlaotsinguid. Näiteks kompleksse tekstuuriga EDM-loos „Stardust“, kus tavapärast laulu asendavad pisikesed sünteetilised vokaallõigud.

Glitch disainitrendina

Glitch’ist on XXI sajandi alguse kunstiväljal kujunenud tähenduslik nähtus, mis peegeldab metafoorselt digimaailma needust ja võlu. Ometi kasutavad kunstnikud glitch’i glamuuri, et asetada kunstitraditsioon küsimärgi alla, muutes häired ja katkestused atraktiivseks elamuseks.

Millal kujuneb digimürast ehk infotehnoloogilisest error’ist nähtus, mis väärib poleemikat kunstidiskursuses? Taani kunstiteoreetiku Rosa Menkmani arvates on oluline tuvastada, kas protsess päädib tehnilise veateatega või antakse hoopistükkis tõuge uute sündmusahelate arengule.

Lihtsalt veateate puhul kunstilist tulemust ei sünni. Seevastu juhul, kui glitch’i tekitaja osutub seadmele tundmatuks, loob olukord soodsa võimaluse häire uuele tasemele transformeerimiseks.

Sel juhul omandab glitch sümboolse tähenduse, ülendudes komplekssemaks postprotseduuriliseks fenomeniks.7

Häire-esteetikast ajendatud disainitrend on vallutanud näiteks meedia, turunduse, moe, muusika ja visuaalkunsti. Sähvatustest ja värvikaist, paiguti psühhedeelseist kõverpeeglimoonutustest on tulvil trendi- ja elustiilikanalite kujundus, näiteks MTV ja Fashion TV, autode ja eksklusiivkosmeetika reklaamiklipid ja muusikavideod. Reklaaminduses rakendatakse efektiivselt nii pildi destruktiivset fragmenteerimist kui ka ootamatuid katkestusi, mis hanguvad hetkeks ekraani täitvaks süsimustaks tähendusrikkaks tühjuseks. Glitch’ist on disainis saanud omamoodi ajastu märk. Möödunud sügisel peetud järjekordsel New Yorgi reklaamindusnädalal toonitas ülipopulaarse Ameerika pildipanga Shutterstock loovjuht Terrence Morash, et glitch’il on olnud 2017. aasta visuaalkultuurile märkimisväärsem mõju kui mis tahes teisel visuaaltrendil. See nähtus on imbunud peaaegu igasse kultuurivaldkonda: turunduskampaaniatesse ja tootedisaini, moekunsti ja populaarsete ajakirjade kaaneillustratsioonidesse.8

Glitch kui destruktiivselt fragmenteerivate ootamatute katkestuste, vigade provotseerimise ja andmevoogu häkkimise ärakasutamine kunstiloomes on eskaleerunud marginaalsest kunstisuundumusest praegusele postdigitaalsuse ajajärgule iseloomulikuks fenomeniks. Ohumärkide metafoorina toimides loovib provokatiivselt ebatäiuslikkuse ja disharmoonia järele janunevale glitch’i esteetikale allutatud nüüdiskunst radikaalsete artefaktide ja leebemate filtrite ühismaastikul, kus juhuslikkus, müra ja kaootilised süsteemiavariid omandavad sügavama tähenduse.

1 Kim Cascone, The Aesthetics of Failure: ’Post-Digital’ Tendencies in Contemporary Computer Music. – Computer Music Journal, talv 2000, nr 24(4).

2 5Voltcore live. https://www.youtube.com/watch?v=mmI6DcW0OJE

3 Ines Reingold-Tali, Tasapainoilua hälyn veitsenterällä. – Rondo Classic 2016, nr 2.

4 Ines Reingold-Tali, Sound art ja muusika VII ja VIII. Intonarumor’ist postdigitalismini – žongleerides müranärvil II. – TMK 2015, nr 6 ja 11.

5 Aphex Twin „Field Day“ festivalil Londonis. https://www.youtube.com/watch?time_continue=7&v=nzvLiwUK3R8

6 Ryoichi Kurokawa festivalil „MUTEK Montréal 2013“. https://www.youtube.com/watch?v=x3FV3EoPyRk

7 Rosa Menkman, The Glitch Moment(um). Toim Geert Lovink, Sabine Niederer. Network Notebooks 04. Institute of Network Cultures, Amsterdam 2011.

8 David Griner, From Marketing to Fashion, ’The Glitch’ Has Become One of Today’s Defining Design Trends. – Advertising Week 5. X 2017. http://www.adweek.com/digital/from-marketing-to-fashion-the-glitch-has-become-one-of-todays-defining-design-trends/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming