Grigorjeva, Cage ja palve

Mart Jaanson

Galina Grigorjeva autorikontsert: Allar Kaasik (tšello), Ulla Krigul (orel), Monika Mattiesen (flööt) ja Brita Reinmann (löökpillid) ning Eesti Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel 7. XII Tartu Jaani kirikus. MTÜ Tartu Jaani kiriku Kultuuriprojekti korraldatav Eesti heliloojate festival on oma tegevust tänuväärselt laiendanud: lisaks juunikuisele festivalile on ta pakkunud kontserte ka sel sügisel. Galina Grigorjeva juubelile pühendatud kontsert tegi südame tõeliselt rõõmsaks. Kava oli külluslik. Esmapilgul võinuks oletada, et selle esimese poole sisustanud sooloteosed ja duetid on Grigorjeva loomingust valitud odavuse pärast: et mitte tellida suuremaid kollektiive, on läbi aetud kammermuusikaga. Kuid kontserdipublik pidi sellest oletusest loobuma, nähes koos peadirigendiga Tartusse kohale sõitnud RAMi. Au kontserdi korraldajaile ja RAMi meestele! Muusikaõhtul oli nii plusse kui ka miinuseid. Plusspoolele paigutub kõigepealt Gri­gorjeva muusika. Minu esimene kokkupuude tema teostega jääb arvatavasti 1990. aastate teise poolde. Ja alati on selle ukraina juurtega eesti helikunstniku looming mind hämmastanud oma professionaalsusega. Milles see väljendub? Kõigepealt selles, et see kõlab alati hästi. Seejärel selles, et Grigorjeva muusikas on harva kohti, mille puhul mõtled: see nüüd küll ei haaku tervikuga. Peale professionaalsuse võlub Grigorjeva puhul mind siirus, millega ta oma muusikalisi lugusid jutustab. Ja nende lugude sisugi on mulle sümpaatne: neist kumab õigeusklikkust nii traditsioonide rikkuse kui ka vagaduse mõttes. Grigorjeva eesmärgiks ei tundu olevat modernistlik helikeel selle enese pärast, kuid vajadusel kasutab ta osavalt selle elemente. Tulemuseks on kõnetavad, tuumakad, läbitunnetatud ja -kuulatud teosed. Grigorjeva muusikas on nii pikkust, laiust kui ka sügavust.

Kontserdikava andis võimaluse lähemalt tutvuda Grigorjeva teostega sooloinstrumentidele. Olin siiani enamasti kuulnud tema paljuhäälseid teoseid ja sestap üllatusin, kui peen on tema kõlataju ka nappide vahendite puhul. Näiteks Allar Kaasiku üldiselt meisterlikult esitatud tšelloteoses „Recitativo accompagnato” (2003) oli Grigorjeva kasutanud rikast paletti mänguvõtteid ja tämbreid. Eriti huvitav oli poognajõhvidega summutatud vasaku käe pizzicato. Flötist Monika Mattieseni ja löökpillimängija Brita Reinmanni hingestatult esitatud „Justkui eimiski” („Quasi niente”, 2001) õrnad helinad-kõlinad meenutasid mulle Morton Feldmani pala „Taani prints” („The Prince of Denmark”). Arhailiselt orientaalne „Lament” altflöödile (esitaja Monika Mattiesen, samanimelise plokkflööditeose versioon) sai kahjuks endale soovimatu burdoonnoodi (loe altpoolt). „Palve” („Molitva”) tšellole ja orelile (versioon 2005. aasta samanimelisest teosest saksofonile ja orelile) Allar Kaasiku ja Ulla Kriguli veenvas esituses meenutas mulle kohati samuti Feldmani rahulikku, vaikset ja staatilist muusikat, täpsemalt teost „Rothko kabel”. Selle teose puhul tõdesin järjekordselt, et Grigorjeva ei karda tonaalsust ega diatoonilist meloodiat, kui tahab midagi endale olulist öelda. Õigeusupärane vaikne laulujoru tšellisti esituses oli väga mõjuv. Mõtlesin, et just selline ongi üks õige XXI sajandi kiriklik instrumentaalteos.

Kontserdi plusspoolele tuleb kindlasti paigutada ka RAM, kes esines lihtsalt suurepäraselt. Kolm osa Grigorjeva tsüklist „Elu öö” („Nox vitae”, 2006/2008) Innokenti Annenski sõnadele olid hingematvalt ilusad ja ilusti lauldud. Läbi kuulatud nii helilooja kui esitajate poolt. Meeskoori tämber oli ühtlane, mahe ja pehme, naiseliku tessituuri noodid olid väga kaunid.

Mis jääb siis kontserdi miinuspoolele? Võib-olla mõni kontserdil osalenu mõtleb nüüd, et alustan kirikus üsna nappi publikut vastu võtnud õhutemperatuurist, kuid ei. Esiteks olid kirikus mõõdukad plusskraadid ning teiseks ongi ju kirik traditsiooniliselt külm koht ja hoiab sellega meeled eriti ärksad. Siiski võis mind kontserdil enim häirinud asjaolu olla seotud õhutemperatuuriga, nimelt õhu kütmiseks kasutatud elektriga. Kogu kontserdi kestel undas kusagil vahelduvvoolu 50-hertsiline heli, mis on helist G1 1,0006 hertsi võrra kõrgem. See lõi soovimatu burdooni peaaegu kõigile lugudele, sest enamasti oli muusika väga vaikne. Püüdsin end lohutada tänavu saja-aastaseks saama pidanud John Cage’i mõtteteraga: „Kus me ka ei asuks – see, mida me kuuleme, on peamiselt müra. Kui me keeldume seda märkamast, siis see segab meid. Kui me seda kuulame, leiame selle olevat kütkestava”. Kahjuks ei suutnud ma seekord leida selles vahelduvvoolu pealetungis midagi kütkestavat.

Miinuspoolele jääb ka kontserdi korraldajate palve teoste vahel mitte plaksutada, kuna kontsert olevat tervik. Kuidas saab kontsert olla tervik, kui esinejad ilmuvad võidukaare alla ja kummardavad publikule – seega oodates aplausi? Ning kas on õigustatud pärast pikka ja vaikset, nii esitajalt kui ka kuulajalt keskendumist nõudnud lugu hoida tagasi tänu esitajale ja autorile? Mis on üldse palade vahel aplodeerimisest loobumise mõte? Jah, vahel – nt terviklikku kirikuliturgiasse põimitud palade või attacca kulgevate teoste/osade puhul – on sel mõte. Kuid muul juhul tasub vist usaldada publikut. Grigorjeva kontserdil polnud aplausikeeld igatahes kohane ja tekitas publikus asjatut ebamugavustunnet.

Nagu näha, paigutasin kontserdi miinuspoolele vaid muusikavälised asjaolud (lisan veel, et kavalehel võinuksid olla Annenski luuletuste tekstid), kuid neist on üsna lihtne mööda vaadata. Sestap tahan lõpuks tänada heliloojat, kelle pühendunud töö on meie väikse rahva vaimuelu aastate jooksul tuntavalt rikastanud. Oma sõnumi esitamise selguse poolest on Galina Grigorjeva üks paremaid Eestis elavaid heliloojaid, ehk võrreldav isegi Arvo Pärdiga. Autorikontserdi lõpetanud Nikolai Kedrovi (1871–1940) „Meie Isa palve” meeskoori esituses andis viimase sõna palvele ja mitte autorile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming