Gurdjieffist crossover’ini

Igor Garšnek

Festival „Täiuslik vaikus”: Anja Lechner (tšello, Saksamaa) ja Vassilis Tsabropoulos (klaver, Kreeka) kontserdil „Laulud, hümnid ja tantsud” 11. II Kumu auditooriumis.  11. – 13. II peamiselt Kumus peetud festival „Täiuslik vaikus” tõi taas Eestisse mitmeid plaadifirmaga ECM (Edition of Contemporary Music) seotud artiste ja muusikat. Kolmel päeval mahtus festivali  raamidesse kolm kontserti ning dokfilm ECMi loojast Manfred Eicherist („Helid ja vaikus”, 12. II Kumu auditooriumis). Kohale oli tulnud ka karismaatiline Eicher ise, kes osales pärast filmi Immo Mihkelsoni juhitud avalikus vestlusringis. „Täiusliku vaikuse” kunstiline nõustaja Erkki-Sven Tüür ütles intervjuus Kuku raadiole, et kuigi eelnevalt oli plaanis keskenduda festivalil peamiselt Vahemere maade nüüdismuusikale, siis asja käigus orienteeruti ümber kammermuusikale  mõnevõrra laiemas plaanis. Nii et kolmest festivalikontserdist kaks olid välisesinejate päralt (duo Anja Lechner ja Vassilis Tsabropoulos 11. II ning Norma Winstone’i jazztrio 13. II Kumus). 

Kolmanda sisustasid 13. II Mustpeade majas Tallinna Kammerorkestri ja NYYD Ensemble’i solistid kavaga „ECM ja Eesti”. Eks see festival kujunes ehk veidi miniatuurseks, kuid varemgi pole „Täiuslikku vaikust” lausa suurfestivalina korraldatud. Festivali avakontserdil esines iseäralik duo: tšellist Anja Lechner Saksamaalt ja pianist Vassilis  Tsabropoulos Kreekast. Iseäralikuks tegi kontserdi „Laulud, hümnid ja tantsud” duo kava, kus kümnest teosest tervelt üheksa loo heliloojaks oli märgitud Georges Gurdjieff (1877–1948). Sõnakombinatsioon „helilooja Gurdjieff” vajab aga väikest kommentaari. Seda enam, et festivali kavaraamatusse oli tema kohta sattunud mitu eksitavat tõika.       

Näiteks oli seal Gurdjieff tituleeritud „filosoofiks”, mis on tema kui väljapaistva vaimse õpetaja  ja müstiku kohta öelduna akadeemilises mõttes ebatäpne. Samast võis lugeda ka täiesti ainulaadsest geograafilisest avastusest, et „Gurdjieff sündis Kreekas Armeenia ja Türgi piiri lähedal”. Olen ise Armeenias käies Türgi-Armeenia piiril olnud – sealt paistab Ararati mäe lumine mäetipp ilusti ära –, aga Kreeka sealt ei paista. Ei saagi paista, kuna vahele jääb pool Kaukasust, terve Väike-Aasia ja umbes 2000 kilomeetrit.         

Tegelikult tuli Gurdjieff ilmale Armeenias, oli sünnijärgselt Tsaari-Venemaa alam ja tema passis seisis täisnimena Georgi Ivanovitš Gurdžijev. Tõsi, isa oli tal tõesti kreeka päritolu. Oluline on aga see, et Gurdjieffi peetakse XX sajandi alguse üheks suuremaks  müstikuks ja esoteerikuks. Tema raamatus „Neljas tee” on kirjas õpetus, kuidas keha, vaimu ja tundemaailma kõrval arendada oma sisekosmost, et lõpuks välja jõuda Valgustumiseni. Ja selles protsessis on muusikal Gurdjieffi järgi väga oluline roll, kuna läbi muusika pidavat edasi kanduma kogu universumi energia. Sestap pole imestada, et maailmas palju ringi rännates kogus Gurdjieff rahvaviise Kesk-Aasiast Egiptuseni. Ning nende Gurdjieffi kirja pandud rahvaviiside ja hümnide  põhjal duo Lechner–Tsabropoulos improviseeriski. Peab märkima, et see oli ettevalmistatud improviseerimine, kuna interpreedid jälgisid ka noodipuldil olevat materjali.     

Ansamblilise koosmängu ja teineteise tunnetamise mõttes oli nende etteaste kahtlemata iga pisima detailini läbi mõeldud ja viimistletud. Mingit juhuslikku momenti kõrv ei tabanudki: ikka süvenemine ja meditatiivsus mitmekesiste postminimalistlike korduste kaudu.       

Kriitilise remargina peab siiski märkima, et kontserdi üldine toonus jäi võrdlemisi steriilseks, kuna nii tšellist kui pianist musitseerisid mõlemad enamjaolt keskmises registris. Ka dünaamika piirdus keskmise, s.t mp või mf diapasooniga. Hiljem duo plaati kuulates sain aru, mis tingis kontserdi steriilse üldmulje. Nimelt on Kumu black box’i akustika hästi summutatud ja matt – ruumikaja puudub peaaegu täielikult. Kuid plaadil oli see olemas ja muusikale lisandus seetõttu  oluline sügavusmõõde. Nii et mõnikord on plaat „elusamgi” kui elav esitus ise.     

Lõpetuseks olgu öeldud, et meditatiivsus ja minimalistlik hüpnootilisus iseloomustab samuti festivali teise väliskülalise, laulja Norma Winstone’i jazztrio musitseerimist. Ainult, raske öelda, kuivõrd see jazz on, rohkem vist crossover …       

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming