Hääled ja kohtumispunktid

Vox Clamantis ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor esindavad Pärdi muusika esitamise ideaali kaht eri poolust.

KATRIN TOMBAK

Kontsert „Palved II. Missa syllabica“ 13. I Niguliste muuseum-kontserdisaalis. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Jaan-Eik Tulve. Solistid Marco Ambrosini (nyckelharpa), Angela Ambrosini (nyckelharpa), Anna-Liisa Eller (kannel) ja Ott Kask (bass). Kavas Arvo Pärdi ja Guillaume de Machaut’ teosed, gregoriaani koraalid ning Marco Ambrosini prelüüdid.

Kontsert „O antiphonen“ 14. I Niguliste muuseum-kontserdisaalis. Vox Clamantis, dirigent Jaan-Eik Tulve. Kavas Arvo Pärdi, Helena Tulve, Tõnis Kaumanni, David Langi ja Perotinuse teosed.

Uute stiilide varaseimad teosed on igivärsked. „Missa syllabica“ on üks esimesi Arvo Pärdi tintinnabuli-stiilis teoseid, kirjutatud 1976. aastal, pärast pikka vaikust. Oli geniaalne idee kontserdikavas siduda „Missa syllabica“ 600 aastat varasema teosega, Guillaume de Machaut’ „Notre-Dame’i missaga“, mis võis kunagi Pärti mõjutada.

Missasid esitati kontserdil vaheldumisi. Osa ühest missast, siis sama osa teisest, kuni moodustus terve liturgia. Machaut’ „Kyrie“ ja Pärdi „Kyrie“ segati kokku, üks lause ühest, teine teisest teosest. Vahepeale kõlas liturgia tegevuse saateks või mõtiskluseks gregooriuse laule, aga ka Machaut’ armastuslaul „Ay mi! dame de valour“, mis vihjab maisemas keeles austusele jumalaema vastu. Machaut’ loomingut saatsid kaks keskaegset rootsi nyckelharpa’t ja eesti kannel, et rõhutada muusika ornamentikat ja … rahvalikkust. Machaut’ juured on gregooriuse laulus, mille juured on omakorda juudi laulutraditsioonis. Mitmele laulule kõlasid sissejuhatusena Marco Ambrosini prelüüdid nyckelharpa’le ja kandlele.

Machaut’ teos on … pärdilik. Mitte ornamentika poolest, aga Machaut’ „Kyrie“ alguses lähevad hääled teele ja otsivad kaua mööda pikki keerdkäike, kuni kohtuvad lõpuks ühes punktis. Selles punktis peab asuma tõde, sest kuulajat tabab äratundmine: kuidas ma ise selle peale ei tulnud! Pärdi „Kyries“ on samamoodi otsivad hääled ja kohtumispunktid.

Kui Filharmoonia Kammerkoor laulab Pärti, siis lauljad usuvad seda alati. Gregooriuse lauludes ei ole nad nii veendunud, miski paiskas koori täiuslikkuse segamini. Koor meenutas seekord natuke uue keele õppijat, kes ei ole kindel, kas kuulaja kuuleb sedasama, mida tema ütleb. Gregooriuse laulud on omaette keel.

Ka Niguliste kirik pidi sellest kontserdist parasjagu elevil olema, sest kohati hakkasid helid pingpongipallidena mööda võlve põrkama – mõni jõudis kohale varem, mõni hiljem. Nigulistes loeb väga see, millises reas istuda, aga seekord püüdis helide elevuse kinni ka helisalvestis.

Jaan-Eik Tulvele anti Eesti Rahvusringhäälingu aasta muusiku tiitel ja see on nii tähtis päev, et selle auks kulub antifon ära küll.

Anna Aurelia Minev / ERR

Mind ei tabanud selline äratundmine, nagu kord Haapsalu toom­kirikus, kus Vox Clamantis laulis Cyrillus Kreegi sealtsamast lähedalt kogutud vaimulikke rahvaviise, seostades need gregoriaani esteetikaga ja andes neile tuhande­aastase sügavuse. Nyckelharpa’d ja kannel esitasid oma keskaegseid rahvalik-lustlikke mõtisklusi ning kõik sulas kokku ilmutuslikuks tervikuks, mis viitas, et me kuulume ühte ruumi, isegi kui me ise seda alati ei mäleta.

Tulve ja EFK kavas jäi minu meelest mingi lüli puudu, aga ma mõtlen sellest kontserdist kogu aeg.

Parimad Vox Clamantise kontserdid väljuvad kontserdi piiridest. Publik jätab köhimise, siis unustab hingamise. Seda ei juhtu iga kord. Oma kava menulugudega (n-ö „Best of …“) kontserte teeb Vox Clamantis harva. Selleks peab olema mingi põhjus – eriline sündmus, erilised külalised.

Mida tähendab kontserdi pealkiri „O antiphonen“? Kas Pärdi „Sieben Magnificat-Antiphonen“ ehk „Seitse Magnificat-antifoni“ on kontserdi põhiteos või on kõik palad antifonid? Antifon on psalme või hümne raamiv või kommenteeriv salm, mis räägib päevast (kloostris lauldakse iga päev), pühast või pühakust. Kas laupäevane kontsert EFKga oli psalm, pühapäevane kontsert Vox Clamantisega antifon? See pühapäev oli ise väga tähtis, just selline, millele kulub antifon ära: Jaan-Eik Tulvele anti Eesti Rahvusringhäälingu aasta muusiku tiitel. Antifon pühakule – sedagi võiks ette kujutada.

Kord andis Vox Clamantis kontserdi, kuna neil olid külalised USA vaimuliku muusika kõrgkoolist. Mu kaaslane kuulis külalisi pärast kontserdi lõppu arutamas: „Seisavad nagu pulgad, kaasa ei ela, ükski närv ei liigu, aga kui suu avavad …“ Vox Clamantise lauljatel ei ole vaja midagi näidata. Nad nagu ei laulagi esinemise mõttes. Nad avavad väljendumisvõimaluse millelegi, mis on neis juba loomulikult olemas.

Päev varem esitas EFK oma kontserdi lisaloona Arvo Pärdi „Virgencita“ – teose Vox Clamantise püsirepertuaarist. Naudin selliseid võrdlusvõimalusi alati väga. Vox Clamantise toon on konkreetne, iga heli on otse naelapea pihta, samas ei ole ansamblil teravat või kalki tooni, mis tekib kirikuvõlvide all mõnel teisel varase muusika esitajal. Vastupidi, nende toon on inimlik ja soe. EFK koosseis on suurem, toon pehmem ja mahedam. Üks ei ole parem kui teine. Mõlemad kollektiivid esindavad minu arust Pärdi muusika esitamise ideaali kaht eri poolust. Mõlemad suudavad oma hääled ühte sulatada.

Vox Clamantis sisenes, lauldes Tõnis Kaumanni „Ave Mariat“, mis on täiuslik menuk. Inimesed, kes satuvad juhuslikult mõnele Vox Clamantise kontserdile, lahkuvad „Ave Mariat“ ümisedes ja on üdini õnnelikud. Selles laulus on värvilised naishääled, kes jäid saali külgedele, sellal kui meeshääled kogunesid altari ette.

Helena Tulve „You and I“ on kontserdil esitatud teostest kõige kriipivam, aga samuti minu lemmikuks saamas. Rumi tekst on armastusest. Vox Clamantisele annab sügavuse see, et nad laulavad nüüdismuusikat sama sundimatult kui varast muusikat.

Perotinuse „Beata viscera“ geniaalselt kõlava burdoonheli juures on üks trikk. Kristliku sisu juures kostab see ikkagi kuidagi ugrilik-šamanistlikult, siis aga meenutab tõva kurgulaulu. Seda ülemheli ei tee laval mitte keegi. See heli võib olla minu enda kõrvades. Ma kuulen seda üha selgemalt. Teine võimalus on, et lauljatega koos üürgab jumal, iga viimane kui kord. Ma ei küsi ka! Aasta pärast lähen jälle kontserdile „Beata viscerat“ kuulama ja imestan.

„For Love Is Strong“. Hämmastav! David Lang oleks selle laulu nagu Vox Clamantisele kirjutanud – või on need lauljad selle laulu jaoks kasvanud. Korraga 11 minutit monotoonsust ja äärmist vaheldusrikkust. Kontserdi alguses rääkis armastusest pärsia müstik Rumi, lõpus esitati aga teos, mille tekstis on David Lang kokku pannud motiivid maisest armastusest rääkivast Saalomoni ülemlaulust – see hakkas keskaja Euroopa müstikutele meeldima, sest tuttavate sõnadega oli hea rääkida uutest senitundmatutest tunnetest.

Juudi laul „Ma navu“, mis kõlas aasta tagasi koos Lähis-Ida muusikutega hoogsa ja rütmikana, on jälle endine. Vox Clamantis muudab pühalikuks kõik, mida puudutab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming