Habras kui klaas

Tiiu Levald

Sellise võrdluse poetas oma teksti Alar Haak, kes juhtis ooperi-galakontserti, millega tähistati Vello Jürna sünniaastapäeva – ta saanuks 1. detsembril 50! Kui elavate hulgast on lahkunud kunstnik, kelle loomeprotsess jäi ilmselgelt pooleli, tekib paratamatult küsimusi ja hinge kriibib ebaõigluse tunne. Leheveerud ei võimalda lahata kõiki faktoreid, mis võisid kaasa mängida selle inimese lavasaatuses. Kuid kuulanud ära ka CD „Vello Jürna. Elu nagu  ooper”, kus tema lauljatee erinevatel etappidel salvestatud 12 aariat, ilmneb selgelt ja valusalt üks äärmiselt oluline tõde – kuivõrd sõltub noore laulja kujunemine nendest, kes määravad tema tegevuse trajektoori. Saksamaal on ooperiteatrite dirigentide ja lavastajate tarbeks välja antud üks käsiraamat – „Handbuch der Oper”. Selles on saksa täpsusega määratletud hääleliigid koos nende peenimate nüansside ja varjunditega ning  neile kohane rollide nimistu. Kirjas on ka laulja õigus keelduda osast, kui see ei vasta tema hääle omadustele, ja vaidlustada see lausa juriidilisel tasandil.

Oma nelikümmend aastat tagasi, kui Hendrik Krumm pääses end täiendama La Scalasse professor Barra juurde, kuid siin olid käimas Verdi „Aida” proovid, kus Krumm pidi laulma Radamesi dramaatilist rolli, olevat Barra manitsenud: „Kümme aastat oota selle  rolliga!” Kui Vello Jürna biograafiat lugedes tähele panna rollide sünniaegu, siis ei saa märkamata jääda kaks tõsiasja. Pärast õpinguid Carlo Bergonzi juures Accademia Verdiana’s (1990/91) oli temast kujunenud maailma tipptasemel tenor – nii Verdi „Don Carlo” kui „Luisa Milleri” (Rodolfo) aariad kõlavad CD-l vaimustavalt. On ka selge, miks just siis sai alguse tema rahvusvaheline karjäär, mis tõi lepingu Norra  Rahvusooperis, kus ta laulis Puccini „Madame Butterfly’s”, „Toscas” ja Verdi „La traviata’s”. Kuid kui vaadata, et juba enne neid rolle on ta 28aastaselt salvestanud Hermanni (Tšaikovski „Padaemand”) ülidramaatilise aaria, siis on selge, et oma raja leidmine oli keeruline. Kahju, et aastail 1996-97 ei kordunud tema enesetäiendus sama õpetaja juures. Laulja kujunemine on nii keeruline ja õpetajaõpilase tandem äärmiselt peen mehhanism. 

Kui on tegu nii mahuka, suure kõlajõu ja kirka häälega, nagu see oli Jürnal, siis peaks kogu aeg olema laulja kõrval hea kõrvaga pianist, kes aitab hoida kättevõidetut, just sellele isiksusele ainuomast ja head rada. Kindlasti vajab selline anne ka nii dirigentide kui lavastajate erilist hoolt ja toetust. Sõnalavastuse maailma üks hinnatumaid lavastajaid Efros pani oma mõtiskluste ja mälestuste raamatu pealkirjaks „Proov, minu armastus”. See kuldne põhimõte  on terves maailmas devalveerumas, sest kõik kiirustavad kuskile. Ent muusikalavastused janunevad seda printsiipi eriliselt: just proovisaal on kontseptsioonide, ühise kreedo leidmise koht, et siis minna küpse materjaliga orkestri ja koori ette. Siis jääksid ära erimeelsused tempodes, fraseerimises ja ootamatused kõla kvaliteedis ning ränka stressi sünnitavad väljaütlemised. Väärib äärmist lugupidamist, et Pille Lille  Muusikute Toetusfond, Väike-Maarja vald ning Vello Jürna sõbrad-sugulased käivitasid tema mälestamiseks sellise mastaabiga ürituste rea: noorte lauljate võistluse, muusikafestivali Väike-Maarjas ja ooperigala Estonia kontserdisaalis. Noorte lauljate võistlust jälgis kompetentne ja sõltumatu žürii, esimeheks Soome väga tunnustatud metsosopran Margareta Haverinen-Brandt (näiteks sellel suvel oli ta rahvusvahelise Mirjam Helini nimelise vokalistide  konkursi üks kommenteerijaid Soome klassikaraadios) ning liikmeteks meie teatrisõpradele hästi tuttav tenor Oļegs Orlovs (Läti) ja professor Ivari Ilja, vastutavaks sekretäriks Pille Lill. Võistluses osales 13 lauljat, teise vooru pääses 9 ja kolmandasse 6 (kahjuks üks neist haigestus). Võitjaid oli kolm: I auhinna sai sopran Maria Veretenina (EMTA magistrant J. Ryhäse klassis), II koha bariton Taavi Tampuu  (EM TA õppejõud ja vabakutseline laulja) ja III koha Eeva Hartemaa Soomest (A. Kaalu kl EMTAs, hetkel Erasmuse programmi vahetusüliõpilasena Šveitsis Luisa Castellani juures). Publiku eripreemia sai Kristel Kurik (N. Kuremi klassis EMTAs).

Äsjane võistlus andis võimaluse saada ülevaade ühest osast meie laulumaailma tuleviku kujundajaist. Pilt on huvitav ja vokaalse taseme poolest lootustandev. Paraku näitab see, et 13  osaleja hulgas olid vaid üks metso ja bariton, aga kaheksa sopranit ja kolm tenorit (kahjuks neljas, Aleksander Arder haigestus enne I vooru, nii nagu ka võistelnud Hanno Mölderkivi lõppvooru eel), kuivõrd tihe on heitlus sopranite vahel ja kui habras on tenorihääl! Võistluse kaks parimat on end lauljana juba mitmetel lavadel tõestanud ja oli hea meel taas kogeda nende äärmist valmisolekut suurteks ülesanneteks. Tahaks loota, et neid ootab  ees vääriline rakendus! Meeldiv oli nii mõnegi noore positiivne areng ja see, et kuulda sai kolme perspektiivikat tenorit (Jie Yin, Andrei Valikov ja Hanno Mölderkivi) ning Vello Jürna kaunihäälset sugulast, sopran Sirje Aleksandra Viiset, kelle tegevusväli juba Berliin, Hamburg ja New York. Ooperigala oli üles ehitatud väga oskuslikult, erakordselt kõlava kõnehäälega Alar Haak juhatas õhtut elegantselt, vaimukate ja  positiivse toonusega tekstidega. Nii kujunes kolmetunnine õhtu vääriliseks kingituseks nüüd juba kõiksuse radadel rändavale sünnipäevalapsele. Galakontserdil osalesid Vello Jürna kursusekaaslased ja kolleegid. Klaveril oli nende partneriks Piia Paemurru, kelle erakordne kaaslase tunnetus, hea stiilitunne ja positiivne aura tekitavad alati turvatunde ning muusikast osasaamise naudingu. Stiilsed ja särtsakad olid katked operettidest Margit Saulepi,  Urmas Põldma, Villu Valdmaa, Voldemar Kuslapi, Maire Haava ja Alar Haagi esituses.

Kõik andsid oma parima ning paratamatult tekkis mõttes rida küsimärke. Saulep on kindlasti väga särav operetisubrett, Kuslap on uskumatult heas vormis ja Haava tõestas oma palju enamat suutlikkust, kui olla vaid kooris. Kas saab kahe esimese mittekuulumist Estonia põhitegijate hulka õigustada masuga? Kontserdi teine pool algas imelise, stiilse  ja hingestatud Schuberti „Serenaadiga” Kaie Kõrbi ja Viesturs Jansonsi esituses (M. Murdmaa koreograafia). Selge, et tegu oli nostalgilise tagasivaatega meie balletilava ühele kirkaimale nähtusele, kuid samas oli lummus endine – need sulgkerged tõsted ja duo suhtlemise diskreetsus jäävad kordumatuks! Veel kord sai kinnitust tõde, et laval on professionaalse täiuse kõrval määravaim isiku sarm, energeetiline väli, mida ta kiirgab. 

Kõik eelöeldu kehtib kindlasti ka Margarita Voitese puhul. Uskumatult saali täitev, ikka oma sära säilitanud kellukesetaolise häälega lauldud kavatiin Donizetti „Lucia di Lammermoori” esimesest vaatusest oli tõestuseks, et on olemas eatuid loomenatuure ja ainult sellised väärivad nimetust – täht! Meeldiv elamus oli kuulda Pille Lille taas heas vormis! Sellise taseme ja sisseelamisvõimega laulja koht oleks kindlasti taas Estonia  laval. Aare Saali Don Carlo aaria Verdi ooperist „Ernani” kõlas täisväärtuslikult, hea energia ja fraasikujundusega – järjekordne näide eespool jutuks olnud rollide sobivusest. Minu kõrvale oli see kinnitus, et just Verdi on selle mehise baritoni helilooja (on ju temagi saanud sellekohast head koolitust Itaalias ja võitnud Verdi häälte konkursi!). Oma kvaliteedis püsisid kõigutamatult Mati Palm, taas Voldemar Kuslap, Oliver Kuusik.  Kui kontserdi esimese poole lõpunumbriteks olid n-ö kolme tenori (O. Kuusik, M. Madiste, U. Põldma) veidi teatraliseeritud, lustakas ja säravas ettekandes kolm De Curtise ja Bixio itaalia laulu, mis on kuulunud ka Vello Jürna repertuaari, siis kogu kontserdile pani väärilise punkti Oļegs Orlovsi esitatud aaria Meyerbeeri ooperist „Aafriklanna” ning kahasse Mart Madistega Puccini ooperi „Turandot” Calafi aaria, mille kordusesitusega  liitusid kõik tenorid – positiivne toonus, mis sisaldub selle aaria tekstis (vincero!) ja energia, mis tulvas sellisest tenorihäälte kvintessentsist, tekitas häid lootusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming