Hämara aja delikaatne tujutõstja

Traditsioonilisi maiuspalasid, eritellimusena valminud käsitöövigureid ja mõni vürtsikam piparkook

ERKKI TERO

Festival „Jõulujazz“ 23. XI – 8. XII Tallinnas, Pärnus, Tartus, Viljandis ja Haapsalus.

Perekontserdil „Upa-upa-ubinakõnõ“ tutvustati nii ootuspäraseid kui ka ootamatuid helitekkeallikaid. Fotol Mari Kalkun ja Tuulikki Bartosik.

Perekontserdil „Upa-upa-ubinakõnõ“ tutvustati nii ootuspäraseid kui ka ootamatuid helitekkeallikaid. Fotol Mari Kalkun ja Tuulikki Bartosik.

Kaisa Keizars

Iga-aastase novembrikaamose leevendajana tuntud „Jazzkaare“ hooajafestival „Jõulujazz“ tähistas sel aastal juba 21. sünnipäeva. Peafestivalist veelgi vabama paletiga kontserdisarja aluseks on võetud rahumeelne stiilivabadus ja kohati lubatakse endale väga tinglikke kokkupuuteid nii džässi kui ka pühadeajaga. Kuna džässi armastatakse aina enam defineerida pigem improvisatsioonivabaduse kui traditsioonide elushoidmise kaudu, on sama saatus tabanud veel 1990ndatel hardavõitu ja uudseid jõulukombeid. Kunagistest viisakuskrampi tõmbunud rituaalidest on saanud praktiline pimeda aja üleelamisvorm ja selline kontseptsioon näib päris eluterve. „Jõulujazzi“ hingeravipaketist võis leida oodatult traditsioonilisi maiuspalasid, eritellimusena valminud käsitöövigureid ning ka mõne kõvema pähkli ja vürtsikama piparkoogi.

Festivali raamistuseks kujunes ühtviisi popp ja piiripealne tribute-formaat: „Jõulujazzi“ algul sai lavaloa Lenna Kuurmaa ja tema bändi kontsert „Tribute to Joni Mitchell“ ja lõpus Marten Kuninga ja tema bändi „Tribute to David Bowie“. Teleesinemisest ideeseemne saanud Mitchelli tõlgendamine näitas Kuurmaad taas võimeka kehastajana, kuid tundub, et nii Lenna kui ka mitme teise eesti paljulubava artisti puhul kipub muusikaline kõikvõimsus varjutama omaenda isiksust ja muusikalist kodu, kus süda tegelikult asub. Kohustuslikest katsetus- ja proovilepanekuaastatest võib saada publikule lõputult vastu tulev eluvorm, nii et ta jääb ajalukku vaid unustusväärse meelelahutajana. Lenna ja saatebändi vaade Joni Mitchelli loomingule oli popdžässilik maitsekuse demonstratsioon, millele andsid lisakaalu Raul Söödi saksofonisoolod. Märksa isepäisema artisti Marten Kuninga Bowie-kummardustes oli aga tunda elavamat ja isiklikumalt läbitunnetatud joont. Saatebändile Miljardid oli abiks võetud kitarrist Erki Pärnoja ning kogu ettevõtmises oli tajuda mängurõõmu ja tõelist armastust esitatava materjali vastu. Kuninga tämber eksles julgelt Bowie manerismide ja joala-eplikismide vahel, kujundades õhtust omalaadse näosaate kultuurivormi. Tähelepanuväärne on, et Bowie värvika persoonita paistab teravalt välja lugude lihtrokkiv ja peavoolu popmuusikale omane kude, mida „Jõulujazzi“ publik oskas Vene kultuurikeskuse toolidelt tantsuks püsti tõustes ka vääriliselt hinnata.

Päevi varem samal laval trooninud Ameerika improkitarrist Wayne Krantz pani kuulajad proovile tihke ja tõtaka popmuusika lõhkumisega: seda lahati, tükeldati ja liideti tundmatuks moondunud popivihjed äraspidises järjekorras kokku. Krantzi trio kõlapilt oli meeldivalt toores, pidevalt ennast uuendav ja kordusi põlgav. Rabedale ja kaunistustest paljaks kistud kitarrikõlale andis olulist tuge trummari Zach Danzigeri motoorne ja pulbitsevalt funky rütmimuster.

Improvisatoorse nüüdisdžässi vürtsikamat poolt esindas ka rahvusvaheline kvartett Amok Amor. Trompetist, altsaksofonist, kontrabassist ja trummidest moodustatud koosseisu helitulem oli armutu ja taluvuspiire kompav rünnak, maratonilaadne ja lõhkuv amokk sulni aja õhkõrnal jääl. Valuvaigistita operatsioonist võiks esile tõsta trompetist Peter Evansi närvilisi trillerdusi ja trummar Christian Lillingeri kõiki vähegi tuttavlikke tempo- ja struktuurireegleid hüljanud mängustiili. Nüüdisdžässi kodumaiselt hillitsetumat stiili esindas festivalil pianist Kirke Karja kvartett, kes esitles kevadel ilmunud albumi „Turbulence“ ekstaatilisi ja tundeküllaseid passaaže. Plaadilt tuttav mõjujõuline kõlamaailm oli Kumu auditooriumi laval kraadide võrra tagasihoidlikum. Sidususest ja pingest jäi veidi puudu: selle võisid põhjustada liiga pikad ja tempot mahajahutavad vahetekstid. Artistide jutupauniklus on taktitundeline teema, mis vastab küll mitme kuulajarühma ootustele, kuid unustab end tihtipeale kuulamiskogemuse teele.

Kumu lava võttis enda kanda ka džässiga vaid õhkõrnalt seotud artistide etteasted: Mari Kalkuni, Tuulikki Bartosiki ja Ramo Tedre perekontserdi „Upa-upa-ubinakõnõ“, ansambel Snarky Puppy pianisti Bill Laurance’i soolokava, retroliku ameerika folkrokkari Ryley Walkeri esinemise ning kitarrist Erki Pärnoja ja Anna Põldvee intiimse ühisprojekti. Võrukeelses pärimusmuusikamängus „Upa-upa-ubinakõnõ“ leidis oskuslik ja soe publiku kaasahaaramine ilmselge, vajaliku õigustuse, seda enam, et kontsert oli suunatud eelkõige lastele, kelle tundlik mängumeel on erakordne. Publikule tutvustati nii ootuspäraseid kui ka ootamatuid helitekkeallikaid ning loodetavasti saab niivõrd looduslähedane ja fantaasiarikas tutvus muusikamaailmaga tõukeks paljude noorkuulajate pilliharrastusele.

Mitmekülgse ja värvika soololoominguga nu-jazz-pianist Bill Laurance tõi festivalile kindlasti kõige moodsamad, elektroonilisest tantsumuusikast mõjutatud tuuled. Klassikale toetuvat klaverimuusikat täiustasid katsetused vana kooli rütmimasinate ja süntesaatorihelidega ning need moodustasid vaheldusrikka ja värske tuulena mõjuva elamuse. Omal kohal oli ka artisti vahetu ja pingevaba suhtlusstiil. Ameerika folkrokitrubaduur Ryley Walker esindas aga eelkõige praeguses muusikas püsiekspositsiooni staatusesse jõudnud retroiha. 1960ndate folkbluus, 1970ndate džässisulamid ja americana-pärand moodustasid kokku siiski praeguse aja muusikat puudutava koosluse ning loomuliku sidususega laulukeskse südamepuistamise. Kitarrist Erki Pärnoja ja tema elukaaslase Anna Põldvee ühiskava puudutas samalaadseid emotsioonitundlaid: minimalistlikud, kitarril ja efektidel põhinevad vokaalpalad, mis said elavaks just puhta teineteisemõistmise kaudu.

Oodatult mahtus „Jõulujazzi“ kavva ka paar kirikukontserti. Jaani kirikus aset leidnud Bachi loomingut tõlgendava etteaste kujundas Mustonen-Sooäär-Remmel-Ruben Jazz Quartet koondnime all „Igavene ilu“. Igavene, igav või igivana – koosluse intensiivne Bachi-impro oli üllatavalt ambivalentne ja muutis taevased helid omalaadseks kiriku-ambient’iks, mis oleksid täisväärtuslikena sobinud ka näiteks Harju tänava liuvälja piruettide taustaks. „Igavese ilu“ eesmärk tutvustada aegumatut muusikat kõigile, kes kuulavad, sai tõenäoliselt täidetud. Niguliste muuseum-kontserdisaalis toimunud norra lauljanna Kristin Asbjørnseni ja teda saatva kitarristi-kontrabassimängija Gjermund Silseti vaikeluline duett tõi festivali menüüsse sobivad gospelinoodid. Ameerika spirituaalidel põhinev kava oli manerismist puhas ja eksootilise nüansi andis kindlasti ka Asbjørnseni põhjamaiselt kudrutav, bluusikähinatega vokaalpalett. Raagus aega sobiv rännak venis ehk liiga pikaks, aga seda on ka meile harjumuspärased talveõhtud.

Vokaalse jõulukellanduse tippmoment oli festivalil kahtlemata eesti vokaalansambli Estonian Voices ja ameerika tippkuuiku Take 6 pidulik duubelkontsert Nordea kontserdimajas. Kodumaine sekstett haaras publiku kaasa sõbraliku hubasusega, millest puudus läägus ja tarbetu vokaalne vigurvõimlemine. Omal kohal olid beatbox ja ka bassiliinide imiteerimine. Ameerikalikult suurejooneline Take 6 pakkus aga ootuspäraselt meelelahutuslikku etendust: õhutamisi ühislaulule, osavaid sketše, üllatusohkeid põhjustavaid häälemanipulatsioone ja eelkõige RnB’st läbiimbunud meloodiatunnetust. Ootuspäraselt muinasjutuline kuuldemäng oli kindlasti meelepärane kristlikke pühadetraditsioone hellitavale publikule.

„Jõulujazzi“ hingepuudutavaim kontsert oli õnneks puhtalt eestimaine – Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja kitarristide ühistöös sündinud projekt „6 keelel 4 häälel“. Kultuurikatla black box’is esitatud nelja teose (Robert Jürjendali „See öö oli pikk“, Raul Söödi „Vaikusestki vaiksem“, Tauno Aintsi „Vitsa“ ja Sven Grünbergi uudisteose „Kas ma sind leian?“) ettekanne mõjus kohati pisarateni liigutavalt. Eestimaine, soojust igatsev, kuid alaliselt varjude taha peidetud ilutunnetus saavutas seekord kitarriabstraktsioonide ja koorihäälte haruldases kombinatsioonis puudutava vormi. Lõunamaiselt emotsionaalse soleerijana paistis silma Andre Maaker ja põhjamaist fantaasiarikkust esindas efektne ja hard-rock-poose armastav soome kitarrist Marzi Nyman. See oli igatpidi hingeminev ja plaati väärt sündmus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht