Hea bänd on ehe ja aus

Jutt meie noortebändide kõrgest tasemest käib peamiselt nende käsitööoskuste kohta.

MART NIINESTE

Eksperimentaalset elektroonikat esitav Lepatriinu võttis noortebändide konkursilt kaasa kutse esineda „Jazzkaarel“.

Eksperimentaalset elektroonikat esitav Lepatriinu võttis noortebändide konkursilt kaasa kutse esineda „Jazzkaarel“.

Marit Mänd

Ma olen elus vist viis korda üldse viinud kellelegi demosalvestuse, et kuhugi bändiga esinema pääseda. Ülejäänud ligi kakssada mängu on tulnud skeene kaudu. Nullindate algupoolel, kui pea igas maakonnas toimus oma noortebändide konkurss, käisid mulle närvidele neil osalevate ja võidutsevate äravahetamiseni sarnaste nu-metal-puntide õhku täis kutid. Punk elab, paraku ei saa sama öelda nii mõnegi omal ajal tsunamina prooviruume uputanud muusikalise moelaine kohta.

Seda eneseiroonilisema tundega osalesin aastatel 2011–2013 noortebändide konkursi žürii töös. Selles polnud midagi müstilist: seltskond eri taustaga muusikainimesi vaatas-kuulas bände ning otsustas mõnikord üsna üksmeelselt, teinekord sõnasõja järel, keda kannatab järgmisse vooru edasi lubada. Liiga teistmoodi asjad ei tekita demovoorus üldist vaimustust. Stoner-doom’i viljelev Kannabinõid jõudis žüriile kohale alles poolfinaalis. Demovoorus lähtusin ise alati sellest, kas viitsiksin bändi vabatahtlikult vaatama minna. Kontserdivoorudes vaatasin, kas näen laval nii olemiselt kui ka oma stiilile vajalikult pillikäsitsustasemelt veenvat bändi, millel on oma kiiks. Kõik muu on õpitav – kiiks on või ei ole.

Meenub võitlus Ouu pärast. Tänaseks kaks hästi vastu võetud plaati üllitanud bändi finaali pääsemise nimel pidasin Anneliis Kitsega maha korraliku sõnasõja. Kõlab paradoksina, kuid muusikaharidusega žüriiliikmetel olen x-faktori tajumisel raskusi täheldanud. Nad kipuvad instinktiivselt omasuguseid eelistama, kuigi tehnilised näitajad ei võrdu x-faktoriga. Hea näide on tunamullune võitja Soundhouse. Ziggy Wild on mulle igav, kuid Laura Prits rokib ikkagi. Teinekord on olnud nii, et polegi, kelle vahel valida. Slippery Slope sai 2013. aastal üsna üksmeelselt laureaadiks seetõttu, et oli kõige rohkem bändi moodi punt finaalis. Järgnes tükk tühja maad ja Frankie Animal.

Niisiis, tuleb tunnistada, et kui räägitakse meie noortebändide kõrgest tasemest, on see käinud aastaid peamiselt käsitööoskuste kohta. Isegi YouTube’i ajastul piirdutakse oma muusikalise mina otsingutes pahatihti kaasaja või mineviku suurnimedega. Läksime žüriikaaslase Arne Holmiga pärast 2011. aasta finaali Tenfold Rabbiti Andres Kõpperit kiitma, et temas on midagi nickcave’ilikku. Ta küsis: kes on Nick Cave? Kuid Kõpper, tänaseks Nöep, kinnitab ka tõde, et iga uus bänd annab juurde ühe oma ideega uue muusiku just pikemas plaanis. Samal ajal olen kohanud ka teismelisi muusikaleksikone nagu konkursi „Coca-Cola Soundwave“ kaudu leitud Badass Yuki kutid, kes tegutsevad ka soolo- või kaasmuusikutena. Noortebändide konkursi kaudu nad sellist starti poleks saanud. Žürii koosseis otsustab kõik.

Raskerokk mõne core-lõpulise žanri kujul on noorte hulgas püsivalt moes. Meloodilisemale suunale on peale UK ja USA telecaster’i-bändidele hoogu andnud Vaiko Eplik ning hiljem tuntavalt ka Ewert and The Two Dragons. Suures plaanis jääb kodumaise rokkmuusika mõju pigem teisejärguliseks, kui mõned rujatajad välja arvata, meie 00ndate underground’i, isegi selle tippude oma aga olematuks. Sünteesi asemel käib kopeerimine. Kusjuures, kui ühel aastal on mõni žanr konkursi üldarvestuses või lihtsalt menukas, kiputakse järgmisel aastal-paaril just sellele rongile hüppama. Pole ime, et paljud osalejad väljaspool konkurssi väga kedagi ei huvita.

Noortebändi nimetus on bändile tuleviku mõttes korraga nii poolt- kui ka vastuargument. Noorte-eesliide kõlab, nagu oleks tegemist millegi mitte veel tõsiseltvõetavaga. Vaid tudengi-liide on hullem. Ometi olid võitjad nagu Junk Riot või Ziggy Wild juba enne osalemist igati arvestatava kõlapinnaga skeene­bändid valmis. Siiski, kui žüriis juhtuvad olema õiged inimesed, võib mõni punt kohast sõltumata lõppjärjestuses konkursi kaudu õige ree peale saada – ning võitja leida end ajaloo prügikastist. Arvestatavale eduloole on konkurss hoogu andnud kahe võitja puhul: need olid Bedwetters ja Sibyl Vane. Noortebändide konkurssi tasub mainida ehk alguses, kuid alati oma agendaga. See on üks vahend turule tulemiseks, mitte karjäär.

Selles et noortebändide konkursi peaauhinnaks sai kunagi muusikavideo, olen süüdi mina. Töötasin 2006. aastal vastloodud MTV Eestis. Ühel koosolekul võtsin üles jutu noortebändidest, seletasin asja oa sellest esimest korda kuulnud turundusjuhile Karoli Hindriksile lahti ja pakkusin, et MTV võiks kuidagi õla alla panna. Hindriks mõtles veidi ja hüüatas: „Oh, ma tean – muusikavideo! Ma räägin Zeniga kokku ja teeme ära!“

Noortebändiks 2007 sai Bedwetters, ainuke Eesti bänd, kes on võitnud MTV auhinna. Selles plaanis on noortebändi tänavune peapreemia, muusikavideo Converse’i ja telekanal Seitsme koostöös, nagu millegi paroodia. Õnneks on võistlus selles plaanis arenenud, et lisaauhinnad ei piirdu enam kinkekaardiga stiilis „osta Rockwoodi stratocaster“, vaid hea õnne korral saab nii peapreemia lisade kui ka eriauhindadena kogu edasise tee alustamiseks vajaliku moona kaasa. Ehk peakski rõhk olema pigem sellel, et konkursi võitja saab õngekomplekti suure kala püüdmiseks?

Viimastel aastatel kipub noortebändide konkurss väliselt glamuuritsema, kuid ei pane kõrvu liikuma. Noored võiks ikka rokiklubi õhkkonnaga kokku viia. Mu lemmik mulluses finaalis oli hoopis külalisesineja, ansambel Tuli tunamulluselt konkursilt. Kui ma otsin midagi värsket ja põnevat, siis mitte võistelnud noortebändide seast, vaid näiteks pisiplaadifirma Trash Can Dance kataloogist ja sotsiaalmeediasoovitustest. Noortebändide konkurss proovib end alati suure kella külge riputada, aga kui on halb bändiaasta või mitu jutti (rääkimata mõnest igasuguse konkursita esilekerkinust samal ajal), tekib vägisi küsimus konkursi vajaduse kohta üldse.

Tänavuse konkursi finaalgala kinos Sõprus üllatas mind kõige eelneva valguses eriti meeldivalt. Kõigil oli oma nägu enam-vähem ees ja keegi ei korranud ühtki kaasfinalistidest. Kaks valmis omanäolist artisti-bändi, kahel tasuks oma asja ühes või teises suunas arendada ning üks, kuuldavasti ambitsioonikamaid nende seas, kes kriipis silma ja kraapis kõrva nii, et surfasime tuttavaga omavahel seda kommenteerides kiirelt stand-up’i lainele. Minu järjestus, mis ei ühtinud žürii valikuga, sai järgmine: Lepatriinu, Fuqtual, EIXD või The Notes ning lõpuks Charlemange.

Nii minimal-experimental electro-jazz-soul-pop’i viljelenud Lepatriinu kui ka veel alaealistest vendadest koosnev raskemalt rokkiva trummi ja bassi duo Fuqtuali puhul hakkas silma ideelis-teostuslik valmidus. Viimase solist-bassist Markus meenutas veidi Hot Kommunisti liidrit, ka J.M.K.Es mänginud Lembit Krulli. Miks ei võiks Metsatöllu Markuse kõrval olla ka Väike Markus? Mõlemal bändil on oma liinis arenguruumi: Lepatriinu heli võiks veelgi eksperimentaalsemaks areneda, Fuqtuali gruuvi kihtidesse võiks kunagi põimuda ka NoMeansNo või Lightning Bolti mõjud, ka funk ega doom pole välistatud. EIXD-le rääkisin pika jutu, kui äge oli alguses nagu filmi helitaustaga luulena loetud räpitekst (täitsa audioraamat!). Temas märkasin ka seda kiiksumomenti, mis kandub lavale ka siis, kui sinna astuvad Tommy Cash või Chungin. The Notesi puhul nõustusin teise tuttavaga, et eestikeelse (nagu avalugu), mitmehäälse alternatiivkantrina oleks nad märksa põnevamad. Karla koosseisu jätaksin alles The Clashi mehe Paul Simononi stiilis bassisti ning SGga mänginud kitarristi, solist sobiks taustalauljaks (edaspidi võiks laulja standardiks olla Debbie Harry), ülejäänud tuleks välja vahetada. Edasi tuleks asuda lugude kallale, vana kooli new wave täitsa toimiks.

Parima laulja tiitlit jagavad Lepa­triinu ja Fuqtuali Markus, parim bassi­mees on just lavaimagoga südant soojendanud Charlemange’i stiljaga, šefim trummar Fuqtuali Ako, ööbiku­preemia jagab The Notes kolmeks, EIXD saab isiksusepotentsiaali preemia, kitarristi kui lavaartistina paistis silma Charlemange’i SG-vend.

Meenus esimene žüriikogemus 2011. aasta noortebändide konkursilt, kui võistlesid Sibyl Vane, Blinking Lights, Tenfold Rabbit ja Uebanda. No ei osanud tookord parimat valida. Kuigi tänavuses finaalis sain oma edetabeli Lepatriinu avaloo poole minuti pealt paika, oli sama põnev jälgida esinejaid endast parimat andmas. Ootasin kogu aeg, mis sealt järgmiseks tuleb. Lihtsalt mingitel põhjustel kipub mõnel aastal olema ikaldus, kuid teinekord välgatab talente omajagu. Seda peaks vist vaatama konkursile aja jooksul saadetud demode žanrite muutumise järgi, võttes arvesse, mis ja millal neist stiilidest on olnud moelained. Jäägu see mõnele õppivale muusikateadlasele näpuharjutuseks.

Ka mina pean allkirjastama žüriiliikme, konkursi nõustamisvoorus tarkust jaganud Rauno Kutti sõnad, et superstaarisaade toodab ainult kehi. Näe, oskad laulda, võta, ole nii, siis naa. Bändid, seevastu, tulevad ikkagi ise kokku ning see, mille nad loovad, tuleb nende endi seest ning on ehe ja aus.

Teismelisena sõpradega bändi tegemine on parim elukool: meeskonnatöö, loovuse ja pillimängu arendamine ning ettevõtluse alused saavad sõna otseses mõttes mängides selgeks. Kui oleks veel muusikaõpetajaid, kes peale noore maitse väljapeilimist oskavad teda sõbralikult suunata peavoolust kaugemale vaatama ja nägema seoseid teiste stiilidega, oleks loodetavasti ka üheülbalisust vähem. Kui olin põhikoolis Metallica „Reload’i“ lainetel, andis kitarriõpetaja Kombits mulle bändi kolme esimest albumit kuulata. Thrash metal on mulle siiani südamelähedane. Vedas, et oli ka telekanal Viva+, mis keskendus peamiselt oma aja alternatiivmuusikale ja avardas punkimise kõrvalt kõvasti kõrvaringi. Nüüd on teised kanalid, info­tihedamad.

Koos musitseerimine on jäänud olemuselt samaks, nii bändina prooviruumis kui ka skeene omakorraldatud kontserdil mõnes roki- või hipsteriurkas. Olge programmijuhtidele oma ideedega abiks, proovige käima ja suureks saada mõni ehk konkursilgi hangitud sõprusbändidega veetav kontserdisari. Kord kvartalis, mitmesugused esinejate kombinatsioonid, otsige uusigi sekka. See on elu, mitte konkursil kellelegi meeldida püüdmine. Video- ja fototöötlus on vabalt kättesaadav-õpitav. Sotsiaalmeedias elate samuti. DIY – tee seda ise – on punkkultuuri toimimispõhimõte. Kui sul on annet ja intuitsiooni, töökust, õnne ning oskust sellega mõistlikult käituda, siis võib su bändist välja kasvada üks pikemas plaanis tõsiseltvõetav muusik. Muusika tulgu aga huviliinide sünteesina südamest, mitte moetuulest juustes. See ei tähenda muidugi, et konkursil ei võiks käia. Võidab ikkagi see, kes jääb õigele inimesele silma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht