Hea jazzi aadress on „Jazzkaar”, Eesti

Joosep Sang

Möödunud pühapäeval lõppenud üheksateistkümnes „Jazzkaar” pakkus publikule taas laia valiku hetkel maailmas kõneainet andvast jazzist, popist ja juurtemuusikast. Võib-olla tänu Anne Ermi heale vaistule, võib-olla tänu õnnelikule juhusele oli tänavu esinejate kaardil mitu üliaktuaalset nime: värskelt BBC maailmamuusika auhinna pälvinud flamenco-uuendaja Son de la Frontera, hiljuti maailmamuusika Grammy võitnud afro-fusion’i veteran Angelique Kidjo, rääkimata lausa „reaalajas” kultusfiguurideks kujunevatest muusikutest nagu bassist Avishai Cohen ja kaasaegne trubaduur José Gonzalez. Kontserdid olid mõistagi „Jazzkaare” nähtavaim osa ning fakt, et peaaegu kõiki esinemisi jälgis täissaal, kinnitab festivali pöörast edu ja seeläbi ka vajalikkust. Kuid festival täitis ka muid funktsioone peale publikule „kõrvakommide” pakkumise. „Jazzkaare” kutsel käis maailma mõistes ikka veel perifeerset muusikamaad kaemas võimas rühm välisajakirjanikke, kelle kirjutised varsti meie kohalikku jazzivälja kajastavad. Koostöös sponsoritega tunnustati noori ja andekaid, kellest tänavu pälvisid vastavalt noore jazzitalendi ja aasta jazzmuusiku auhinna lauljatar Kadri Voorand ja trummar Tanel Ruben. Jazzikuu saadikuna Eestisse naasnud Avishai Cohen kohtus austajatega töötoas ja intervjuutunnis ning inglise jazziuurija Stuart Nicholson rääkis oma „vaiksest mässust” Ameerika jazzi hegemoonia vastu.

Ehkki Nicholsoni raamat „Is Jazz Dead? (Or Has It Moved To A New Address)” on jazzi­puritaanide seas omajagu laineid loksutanud, polnud Eesti vahest kõige õigem koht, kus rääkida sellest, kuidas Euroopas saadetakse juba mõnda aega korda hoopis põnevamaid asju kui Ameerika standardjazzis. Eestis pole kunagi olnud selget orientatsiooni ameerika jazzile, eriti bebop’ile, mis oli ja on tihti praegugi noorte Euroopa jazzitudengite etalon. Vastupidi, nõukogude ajal jõudsid teated ookeanitaguse jazzi arengust siia mööda kummalisi teid ja märgatava ajanihkega, samas kui Euroopas, eriti kunagises sotsialismileeris tehtav muusika oli märksa kättesaadavam. Pilt ei muutunud kuigipalju ka hiljem – Jan Garbarek on Eestis kindlasti tuntum ja armastatum kui Wayne Shorter, Joe Lovano, Joe Henderson, Kenny Garrett, Joshua Redman ja kes kõik veel kokku.

Siiski oli Nicholsoni ettekandes ka huvitavat, eriti inglise keele (tänapäeva lingua franca) ja jazzi keele teisendvormide võrdlus nüüdisaegsetes multikultuursetes ühiskondades. Nagu ameerika spanglish ja singapuri singlish, tähistab ka Nicholsoni poolt tihti kasutatav sõna glocalization (tuletis sõnadest global ja local) sordipuhtast juurest väändunud varre otsa kasvanud kummalisi, ent toitvaid, sageli ka maitsvaid vilju. Kuna muusikamaailm väljaspool Ameerikat on tema hinnangul avatum ning jazzitegevuse ja -hariduse struktuur ning rahastamine paremini korraldatud, näib ta oma raamatu pealkirjas esitatud küsimustele vastavat, et XXI sajandi „glokaliseeritud” jazzi (mis kannab jazzi nime vaid mööndustega) aadress pole enam selle XX sajandi suurima muusikauuenduse sünnimaa.

Maailmast on raske leida paremat kinnitust uue jazzi elujõule kui iisraeli bassisti Avishai Coheni muusika. Tema kontserdi kohta Vene teatris on raske kasutada muud sõna kui „vapustus”. Coheni loomingus on juurtetunnet ja kõige ehtsamat muusikalist ilu, mida ilmestavad ülimalt keerulised, kuid mängleva kergusega ette kantud harmoonia- ja eriti rütmimustrid. Tema muusika on ühtaegu meeleline ja intellektuaalne ning selle laengut suurendab kolme muusiku (lisaks Cohenile Shai Maestro klaveril ja Mark Guiliana trummidel) võrdne andekus, telepaatiline omavaheline kontakt ning osadus publikuga.

Samal päeval esines samas saalis ka trompetist Dave Douglas oma palju nimekamate saatemuusikutega. Seegi kontserti oli nauditav ning kõlanud muusika puhul saaks kasutada peaaegu samu sõnu, mis eespool Avishai Coheni kohta, kuid tervikelamus jäi siiski hoopis lahjemaks. Kas asi oli selles, et Douglase ja kolleegide aadress on Ameerika?

„Jazzkaar” on ühtlaselt kvaliteetne festival ja nii polegi mul vajadust ega võimalustki umbes tosina kuulatud kontserdi seast pettumusi välja sõeluda. Lauljatar Leny Andrade asemel oleks Brasiiliast leidnud hoopis erutavamaid, energilisemaid ja erilisemaid esinejaid, kuid publikule näis ka selline vana kooli samba-jazz sobivat. Ja Sofia Rubina taas oivalist etteastet (seekord ansambliga D’Orange) vaadates hakkas temast veidi kahju. Selline laval magnetina mõjuv ja endast silmanähtavalt kõik andev artist vääriks juba peaesineja rolli, mitte tänamatut (ja võimatuna näivat) ülesannet soojendusesinejana alles esimese õlletopsi ostnud kuulajaid „käima tõmmata”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming