Head tuttavad kohtuvad harva

Toomas Velmet

ERSO kontsert: Nikolai Petrov ja Eri Klas31. II Estonia kontserdisaalis.ERSO võõrustas 31. märtsil vanu häid tuttavaid,keda orkestri ees kohtab siiski üsna harva. Meieoma maestro Eri Klas seisab reeglina ER SO eeskord hooajas, kui välja arvata orkestri Ameerikaturnee, veel harvemini kuuleb Eestis vene pianismikorüfeed Nikolai Petrovi.

Nende kahe muusiku esimene kohtumine
Eestis toimus ligi nelikümmend aastat tagasi,
kui koos ER SOga esitati Rodion Štšedrini II
klaverikontsert. Petrov on suur isiksus, kes on
maailma hämmastanud oma tehniliste võimetega
nagu näiteks Berliozi „Fantastilise sümfoonia”
esitusega klaveril, mida ta on teinud ka
Tallinnas. Loomulikult on 1943. aastal sündinud
Petrovi 50 aastat kestnud üliaktiivne kontserttegevus
nüüd mõnevõrra tagasihoidlikum,
kuid seda aktiivsem on muusik ühiskondlikult
ja heategevuslikult: Moskva konservatooriumi
professor, Vene kunstide akadeemia president,
presidendi kultuurinõukogu muusikasektsiooni
juhataja, Venemaa riiklike preemiate
komitee liige, kes asutanud omanimelise heategevusfondi
ja olnud viimatise Tšaikovski konkursi
pianistide žürii esimees.
Traditsiooniline sümfooniakontserdi
kava sisaldas Beethoveni Klaverikontserdi nr
3 c-moll op. 37 ja Tšaikovski Sümfoonia nr 4
f-moll op. 36 kõrval sissejuhatuseks Soome
helilooja Sebastian Fagerlundi kolmeosalise
teose „Isola” (esiettekanne Eestis). On päris
huvitav meie suurepäraste heliloojate kõrval
ka naabrite heliloominguga tutvuda, mida ei
juhtu iga päev. Äkki on siin peidus meie hea
tahte saadiku maestro Klasi mõte alustadagi
läbikäimist lähinaabritega, tutvustades vastastikku
uuemat loomingut. Tore oleks!
Fagerlund mahub veel noore helilooja raamistusse,
kuigi tema loomingu nimekiri on
päris aukartustäratav. Fagerlundi helikeel on
isikupärane ja eriti põneva orkestrikäekirjaga.
Kuuldu kutsus esile lausa nägemuslikke assotsiatsioone,
mis vihjaks nagu kõrgtasemel filmimuusikale.
Ka teose Introduzione autoripoolne
esituslik vihje agitato e violento (püsimatu ja
vägivaldne) kinnitab justkui seda seikluslikku
action-filmi maailma, vajamata siiski pildituge,
vaid provotseerides kuulaja fantaasiamaailma.
Kui selgus, et teose loomisel on osa ühel Turu
saarestiku üksikul saarel, mille ajalugu sisaldab
ka vaimuhaigete ja pidalitõbiste varjupaika, siis
juhatas muusika kuulajad vist päris õigetele
radadele. Agitato e violento on muide ka meditsiiniline
termin märkimaks üht deliiriumi ägedat
vormi. Igatahes võttis pilgeni täis kontserdisaal
teose tänulikult vastu ja kohal viibinud
autor tänas nii esitajaid kui publikut.
Beethoveni klaverikontsert Nikolai Petroviga
tõi meelde erakordse sündmuse ER SO
ajaloost, kui Emil Gilels esitas 1960ndatel
samal laval kõik Beethoveni klaverikontserdid.
II kontsert Petrovi interpretatsioonis oli nii
mõnestki aspektist päris ootamatu. Kui maailma
press on näinud Petrovi pianismis „mefistolikult
hüpnotiseerivat”, „venelikku jõudu ja
haaret”, „kosmilist kaugust”, „meisterlikkuse
hingematvat taset” jms, siis täna kostab sealt
elukogemuslikku kõikemõistvat filosoofiat, mis
meenutab enim Arthur Rubinsteini poeesiat ja
seda ootamatult Beethoveni tõlgitsuses. Kõige
traditsioonilisem oli seejuures kontserdi I osa
Allegro con brio, kuid see, mida eksponeeriti II
osa alguses ja mõõdukas tempos, kuid Beethovenilegi
üllatusliku elegantsiga kolmandas
osas Allegro, oli meistri vääriline. Selgub, et
Beethoveni kontsertides on veel palju avastamisrõõmu.
Tšaikovski Neljas kontserdi teises pooles
oli muidugi Eri Klasi stiihia ja ER SO tänane tase
lubab tal ennast täiel määral avaldada. Millega
ka Tšaikovskit üliökonoomsete vahenditega
juhatanud Klas orkestrit inspireerib, jäägu
tema saladuseks, kuid orkester tundub teda
mõistvat poolest vihjest ja isegi ette aimavat.
Igatahes jääb see esitus ERSO suurte sümfooniaesituste
suurte õnnestumiste esiritta.
Erakordselt meisterlikult hoiab Klas kontrolli
all orkestri kõlamahud ka tuubil täis Estonia
saalis, mida sellises situatsioonis on imelihtne
romantilise partituuriga akustiliselt lõhki lüüa.
Maestro teab täpselt, et dünaamika on suhteline
protsess ja et forte mõjukuse eeltingimuseks
on tõelise piano baas – ja seda kunsti ta
valdab. Tasub märkida ER SO vaskpille ja neist
eraldi tromboonirühma (+ tuuba), kelle osa
üldises õnnestumises oli vägagi kaalukas.
Loodetavasti on ER SO tulevik sellest klassist
tegijate käes, et see annab võimaluse avada
orkestri võimed ja neid ka maailmale tutvustada.
Õnnestumised süvendavad usku eesti
muusikakultuuri tähtkollektiivi jätkuvasse
edulukku ja kiiresse toibumisse möödunud
räsimistest – loomejõud leiab alati väljapääsu,
kuis seda ka ei materdataks. Vanadele tuttavatele
Petrovile ja Klasile soovin veel rohkeid
ristumisi nende muusikuteel.
Toomas VelmetERSO kontsert: Nikolai Petrov ja Eri Klas
31. II Estonia kontserdisaalis.
ER SO võõrustas 31. märtsil vanu häid tuttavaid,
keda orkestri ees kohtab siiski üsna harva. Meie
oma maestro Eri Klas seisab reeglina ER SO ees
kord hooajas, kui välja arvata orkestri Ameerika
turnee, veel harvemini kuuleb Eestis vene pianismi
korüfeed Nikolai Petrovi.
Nende kahe muusiku esimene kohtumine
Eestis toimus ligi nelikümmend aastat tagasi,
kui koos ER SOga esitati Rodion Štšedrini II
klaverikontsert. Petrov on suur isiksus, kes on
maailma hämmastanud oma tehniliste võimetega
nagu näiteks Berliozi „Fantastilise sümfoonia”
esitusega klaveril, mida ta on teinud ka
Tallinnas. Loomulikult on 1943. aastal sündinud
Petrovi 50 aastat kestnud üliaktiivne kontserttegevus
nüüd mõnevõrra tagasihoidlikum,
kuid seda aktiivsem on muusik ühiskondlikult
ja heategevuslikult: Moskva konservatooriumi
professor, Vene kunstide akadeemia president,
presidendi kultuurinõukogu muusikasektsiooni
juhataja, Venemaa riiklike preemiate
komitee liige, kes asutanud omanimelise heategevusfondi
ja olnud viimatise Tšaikovski konkursi
pianistide žürii esimees.
Traditsiooniline sümfooniakontserdi
kava sisaldas Beethoveni Klaverikontserdi nr
3 c-moll op. 37 ja Tšaikovski Sümfoonia nr 4
f-moll op. 36 kõrval sissejuhatuseks Soome
helilooja Sebastian Fagerlundi kolmeosalise
teose „Isola” (esiettekanne Eestis). On päris
huvitav meie suurepäraste heliloojate kõrval
ka naabrite heliloominguga tutvuda, mida ei
juhtu iga päev. Äkki on siin peidus meie hea
tahte saadiku maestro Klasi mõte alustadagi
läbikäimist lähinaabritega, tutvustades vastastikku
uuemat loomingut. Tore oleks!
Fagerlund mahub veel noore helilooja raamistusse,
kuigi tema loomingu nimekiri on
päris aukartustäratav. Fagerlundi helikeel on
isikupärane ja eriti põneva orkestrikäekirjaga.
Kuuldu kutsus esile lausa nägemuslikke assotsiatsioone,
mis vihjaks nagu kõrgtasemel filmimuusikale.
Ka teose Introduzione autoripoolne
esituslik vihje agitato e violento (püsimatu ja
vägivaldne) kinnitab justkui seda seikluslikku
action-filmi maailma, vajamata siiski pildituge,
vaid provotseerides kuulaja fantaasiamaailma.
Kui selgus, et teose loomisel on osa ühel Turu
saarestiku üksikul saarel, mille ajalugu sisaldab
ka vaimuhaigete ja pidalitõbiste varjupaika, siis
juhatas muusika kuulajad vist päris õigetele
radadele. Agitato e violento on muide ka meditsiiniline
termin märkimaks üht deliiriumi ägedat
vormi. Igatahes võttis pilgeni täis kontserdisaal
teose tänulikult vastu ja kohal viibinud
autor tänas nii esitajaid kui publikut.
Beethoveni klaverikontsert Nikolai Petroviga
tõi meelde erakordse sündmuse ER SO
ajaloost, kui Emil Gilels esitas 1960ndatel
samal laval kõik Beethoveni klaverikontserdid.
II kontsert Petrovi interpretatsioonis oli nii
mõnestki aspektist päris ootamatu. Kui maailma
press on näinud Petrovi pianismis „mefistolikult
hüpnotiseerivat”, „venelikku jõudu ja
haaret”, „kosmilist kaugust”, „meisterlikkuse
hingematvat taset” jms, siis täna kostab sealt
elukogemuslikku kõikemõistvat filosoofiat, mis
meenutab enim Arthur Rubinsteini poeesiat ja
seda ootamatult Beethoveni tõlgitsuses. Kõige
traditsioonilisem oli seejuures kontserdi I osa
Allegro con brio, kuid see, mida eksponeeriti II
osa alguses ja mõõdukas tempos, kuid Beethovenilegi
üllatusliku elegantsiga kolmandas
osas Allegro, oli meistri vääriline. Selgub, et
Beethoveni kontsertides on veel palju avastamisrõõmu.
Tšaikovski Neljas kontserdi teises pooles
oli muidugi Eri Klasi stiihia ja ER SO tänane tase
lubab tal ennast täiel määral avaldada. Millega
ka Tšaikovskit üliökonoomsete vahenditega
juhatanud Klas orkestrit inspireerib, jäägu
tema saladuseks, kuid orkester tundub teda
mõistvat poolest vihjest ja isegi ette aimavat.
Igatahes jääb see esitus ER SO suurte sümfooniaesituste
suurte õnnestumiste esiritta.
Erakordselt meisterlikult hoiab Klas kontrolli
all orkestri kõlamahud ka tuubil täis Estonia
saalis, mida sellises situatsioonis on imelihtne
romantilise partituuriga akustiliselt lõhki lüüa.
Maestro teab täpselt, et dünaamika on suhteline
protsess ja et forte mõjukuse eeltingimuseks
on tõelise piano baas – ja seda kunsti ta
valdab. Tasub märkida ER SO vaskpille ja neist
eraldi tromboonirühma (+ tuuba), kelle osa
üldises õnnestumises oli vägagi kaalukas.
Loodetavasti on ER SO tulevik sellest klassist
tegijate käes, et see annab võimaluse avada
orkestri võimed ja neid ka maailmale tutvustada.
Õnnestumised süvendavad usku eesti
muusikakultuuri tähtkollektiivi jätkuvasse
edulukku ja kiiresse toibumisse möödunud
räsimistest – loomejõud leiab alati väljapääsu,
kuis seda ka ei materdataks. Vanadele tuttavatele
Petrovile ja Klasile soovin veel rohkeid
ristumisi nende muusikuteel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming