Heavy metal ei hammusta, vaid teeb targaks

GREETE KÕRVITS

EMTAs loengu pidanud Gerd Bayer ehitab silda kahe pealtnäha erineva muusikakultuuri vahele.

EMTAs loengu pidanud Gerd Bayer ehitab silda kahe pealtnäha erineva muusikakultuuri vahele.

Internet

Kuidas ületada näiliselt olematu sild levi- ja süvamuusika vahel? 16. kuni 20. veebruarini tegi Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) julge hüppe üsna tundmatusse vette, korraldades loengu ja nädalase seminarisarja metal-muusikast, performatiivsusest ja identiteetidest Erlangen-Nürnburgi ülikooli doktori Gerd Bayeriga. Seminaril oli osalejaid nii EMTAst, kunstiakadeemiast, Tallinna ja Tartu ülikoolist kui ka vabakuulajate seast.

EMTA ei tee selliseid julgeid katseid just sageli ning ka praegu võib mõni kriitik küsida, mis on sellise seminari mõte. Heavy metal on barbaarne, jõhker, lärmakas (saatanlik?) ja muidu üks kole müra. (Justkui oleks kogu süvamuusika õrn nagu Saint-Saënsi „Luik“.) EMTAs loengu pidanud Gerd Bayer üritas ehitada silda kahe pealtnäha erineva muusikakultuuri vahele.

Võiks arvata, et meie muusikahariduse rigiidsuse juures ei pruugi noored muusikud selles žanris kuigi kodus olla. Seda vahest mitte, kuigi seminaridel osaledes ei ole tagasihoidlikkus alati voorus. Mõnest pisut stereotüüpsest arusaamast hoolimata näis suurem osa tudengeid suhteliselt hästi muusikamaailmas orienteeruvat. Selge oli ka, et paljud neist on ise metal-muusika austajad, on nad siis kapimetallistid või mitte. Tõenäoliselt aga võisid ootused erineda sellest, mida Bayer ise oli eeldanud. Osalejad ootasid ehk rohkem video- ja pildimaterjali ning neil kordadel, kui seda pakuti, oli arutelu laiem ja elavam. Bayer ei läinud lihtsamat teed, vaid ärgitas pikki arutelusid kultuurist, ühiskonnast ja ajast-ruumist koos muusikaga. Nii ilmneski seminaride käigus kurb tõsiasi, et eesti noored muusikud võiksid teada pisut rohkem kultuuriruumist, kus nad ise tegutsevad.

Seega olid Bayeri seminarid ideaalsed raputamaks noort muusikut lahti traditsioonilisusest, et ta näeks suurt pilti, väldiks stagneerumist ja liigset keskendumist vaid erialasele instrumendile. Kui uurida levimuusikat kultuuriruumis, kus see toimib, teiseneb ka arusaam, et levimuusika on vaid taidlemine. Kui võtta muusikavideote ja intervjuude kõrval toeks kultuuriteoreetiline ja sotsiaalfilosoofiline materjal, püstitada hüpoteese ja elavdada arutelu, siis tekivad põnevad seosed laiema kultuuriruumi ja kitsama muusikalise žanri või artisti vahel, uutmoodi mõistmine kontekstist, milles levimuusikat väga tihti pole käsitletud. Võime vaadata Marilyn Mansoni pilti ja mõelda, et tegemist on tühipalja friigiga. Kuid võime ka appi võtta feministlikud teooriad ja analüüsida Mansoni soolisust, arutleda selle üle, mida võib tema kummastav välimus tähendada patriarhaalses ühiskonnas.

Kui nüüd puudutada seoseid, siis lähtealus, mille väitel süvamuusikal ja metal’il need puuduvad, logiseb kõvasti ning seoste märkamiseks ei pea olema muusikakorüfee. Nagu professor ka mainis, on metal’i juured klassikalises muusikas, täpsemalt, ooperis. Ooperlik teatraalsus, jõulised esitused ning ka laulja tehniline vajadus olla valjem ja võimsam, kui on teda saatvad instrumendid ja koor, on üsna selged paralleelid kahe žanri vahel. Paljud lugejad on kindlasti kuulnud äraleierdatud tõsiasja – aga kordamist väärib see siiski –, et intelligentsitasemelt, aga ka paljude muude (positiivsete) omaduste poolest on metal– ja klassikalise muusika austajad väga sarnased, et mitte öelda, samal pulgal. Need on ka stiilid, mille austajaskond väga suure tõenäosusega kattub. Vaadates seda, kust tuleb metal’i esteetika ja esitusstiil või kuidas paljud hevimuusikud armastavad kasutada klassikalisi pille ja orkestreidki, ei tohiks eelöeldu väga üllatada. 2000ndate alguses ja keskpaigas saidki eriti populaarseks sümfoonilise metal’i bändid, nt Within Temptation, Nightwish ja Xandria. Nende menu tuli tõenäoliselt tänu ka n-ö tavakuulajale tuttavale Evanescence’ile. Orkestrit on oma plaatidel kasutanud paljud teisedki.

Ka on kuulaja seisukohalt klassikalisel ja metal-muusikal üsna sarnased väljundid, need täidavad sageli samu vajadusi. Sõna, mis seminaril sageli kordus, oli „eskapism“. Igasugune muusikaline kogemus on olemuselt eskapistlik, põgenemine reaalsusest. Aga need kaks muusikavoolu rõhuvad eriti meie vajadusele olla viidud kuhugi mujale. Olgu see siis fantaasiamaailm või hoopiski muretu peomeeleolu, agressiivsuse vägivallatu väljaelamine muusikaga samastudes või lihtsalt väike lohutus, et kõik ei saa olla lootusetu, kuni on keegi, kes selliseid viise loob, selliseid sõnu seab.

Niisugused seminarid, nagu pidas Bayer, panevad kuulaja küsima, arutlema ja kahtlema omaenda veendumustes. Selmet küsida, miks mõni muusik näeb nii teatraalne välja, miks on ta kole, vihane ja teeb kurja häält, võib ka mõelda, mida ta sellega öelda tahab. Vastus võib varieeruda sügavast sotsiaalkriitilisest kommentaarist kuni efektse, kuid mõttelageda show-elemendini, kus polegi muud sisu peale lapsevanemate ärritamise, et nende poeg käib vaatamas laval „sukakates“ mehi. Vastused võivad erineda, aga nende otsimine on hea treening muusika­huvilisele mõistusele.

Noored muusikud vajavad senise teoreetilise raamistiku laienemist, suuremat kultuurilist maailmapilti, filosoofilise mõtlemise ja debatioskuse arendamist, üldse väikest kultuuriteoreetilist raputust. Küsimus ei ole selles, et eri muusikastiilid ei haaku justkui üksteisega, vaid suund tuleks võtta sinnapoole, et ka muusik mõistaks ajalugu, sotsiaalseid protsesse, teoreetilisi süsteeme, samuti tausta, kus ta ise töötab ja mida ise ehitab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming