Helena Tulve: „Looming on enese seadistamine”

Heili Vaus-Tamm

Täna algab festival „Täiuslik vaikus”.        Millised on teie muusika ja ECMi kokkupuuted: kuidas tekkis kontakt, mida on salvestatud, kuivõrd Eicher ise osaleb ja „tooni annab”? Milline on teie arvates ECMi koht  ja tähtsus maailmas?        Helena Tulve: ECM on sisuliselt ühe mehe, Manfred Eicheri nägemus ja looming – alates artistide ja muusika valikust kuni plaadikujunduseni.  Arvo Pärdi muusika eriline mõju on tõmmanud Eicheri tähelepanu eesti muusikutele ja eesti muusikale. Üks viib teiseni. Minu esimesest kontaktist möödus üsna pikk aeg, enne kui plaat välja tuli. Selle salvestasid Eestis eesti muusikud ja helirežissöörid, suure töö heliga tegi ära Margo Kõlar. Manfred Eicher selles salvestusprotsessis ei osalenud, aga igaüks andis oma parima ja nähtavasti sobis tulemus tema visiooniga. Maailmas räägitakse ECMi  eripärasest helist, helipildist. See on Eicherile väga oluline ja paljude salvestuste juures on ta tõepoolest ise kohal ja n-ö otsib ja loob seda kõla. Kogu see protsess on minu kogemuse järgi väga intuitiivne ja nii juhtubki ühel hetkel, et kõik jooned jooksevad kokku ja selles ristumispunktis sünnib midagi erilist, mis kõiki osalejaid ja hiljem ka kuulajaid puudutab.       

Pühapäevasel kammerkontserdil esitatakse teie teos „lumineux/opaque” triole ja klaasidele. Miks just klaasiteema, kust on pärit helilooja tutvustav tekst („Valgus ja aine mõjutavad üksteist vastastikku. Aine võib  valgust neelata, peegeldada, murda, hajutada ja kiirata. Objekt, mis neelab kogu valguse ning ei peegelda midagi, on absoluutselt must. Päike on absoluutselt must keha, tema sära on soojus. Iga keha kiirgab”)?     

„lumineux/opaque” tähendab tõlkes „särav/ läbipaistmatu” ja selle loomise üks olulisi tõukejõude oli helilooja Rauno Remme ootamatu lahkumine, lahkumine valgusesse, mille juurde meil, jääjatel, pole pääsu. Lisasin selles loos klaveritriole  klaaside helid, mis oma teatud sirges olemises on justkui peaaegu liikumatud, aga siiski on neis mingi hõõgumine, ruum ja avatus. Kirjutamise ajal loomulikult ma kõike seda sellisena ei mõtestanud. Eks see on sageli nii, et kõigepealt kuulad seda, mis su sees on, seda teadmist, ja hiljem saad aru, miks. Teose juurde käiv tekst on pärit füüsikast, valgusega seotud definitsioonid, mis kõlavad minu jaoks nagu poeesia.   

Millised suunad maailma heliloomingus praegu valitsevad? Kes on olulisemad heliloojad?  Milline on nende muusika sõnum, meeleolu? Kas mingeid konkreetseid rühmitusi või erinevaid suundi võib välja tuua? Millega on endal kõige rohkem hingesugulust? 

Mulle tundub, et kuigi protsessid liiguvad mingis suunas, on üldpilt väga raskesti hoomatav. Infot on liiga palju ja ausalt öeldes ei ole selle sorteerimine ja selgeksmõtlemine mulle ka väga oluline. Mul on oma muutuvad lemmikud,  kelle looming ja väljenduslaad mulle mingil hetkel millegipärast rohkem huvi pakub. Hetkel on minu jaoks fookuses Klaus Huber, Per Nørgård, Jan van de Putte, David Lang. Ei oska öelda, kas neid midagi ühendab. Mind tõmbavad nende muusika juures erinevad asjad: intensiivsus, kohalolu, ajakäsitlus, lihtsus, terviklikkus jm. Samas kuulan ma kõige meelsamini hoopis traditsioonilist muusikat väga erinevatest kultuuridest, sest selles on elu ja  sügavust, mis aja jooksul settinud.       

Mis loomingus käsil, lõpetatud, algamas? Kuidas on olla XXI sajandi Eestis helilooja – nii tundliku ja abstraktse kunsti looja?       

Alati on midagi teoksil või vähemalt mõttes. Lõpetamisel on lugu Tallinna Kammerorkestrile, samas käib intensiivne mõttetöö pikema  teose kallal, mida teeme koos videokunstnik Tarvo Hanno Varresega, ootamas on Müncheni Kammerorkester ja ERSO. Ajad on sellised rahutud, loominguga seoses tekivad küsimused „miks?” ja „kelle jaoks?”. Tunnetamise ja mõtestamise tegevus pole minu kogetud aja jooksul kunagi olnud nii väheoluline selles ühiskonnas, milles ma elan. Loomeinimestena võime ju teha näo, et oleme sellest sõltumatud, aga tundlikkus ja paksu  naha kasvatamine on paraku vastassuunalised. Muusika kirjutamine on väga tugevalt seotud isikliku kulgemisega, katsun sellega hakkama saada. Võitlus ühiskondliku arvamusega – selleks ei jätku just palju motivatsiooni.   

Hiljuti esilinastus teie muusikaga film „Kirjad Inglile”. Mida pakkus töö filmiga ja meeskonnaga?   

Mulle väga meeldib koostöö. Ja koostöö Sulev Keedusega on olnud väga rikastav – olla mingil moel osaline teise inimese loomeprotsessis avab uusi maastikke, on omamoodi seiklus. Kui vahel jääb mulje, et noored filmitegijad peavad muusikat millekski, millele mõeldakse viimasena, ja mis tuleb kiirelt ja kergelt, siis Sulev on võimaldanud mul pikemalt filmitegemise  protsessiga kaasas käia, selle juures olla ja teiselt poolt usaldanud filmi ja muusika vahel tekkivat pinget. See pakub sisemist rõõmu, kui õnnestub olla kellegi või millegi teenistuses.         

Eesti kultuurielu – mis rõõmustab, mida kõige rohkem puudu?         

Võiks vist rääkida pikalt aktuaalsel teemal võim versus vaim, poliitika versus kultuur, aga väga ei taha. On palju, mis praeguse seisu juures kaudselt haiget teeb. Me väärtustame kultuuri kontekstis üksikut sündmust, me oleme suunatud efektsele tulemusele (ja materialistlikus plaanis võiks tulemus tuua korraldajale ka kasumit), sellele, mis kohe välja paistab. Mul endal  on raske ennast üksikule sündmusele fokuseerida, leian, et oluline on pidev protsess, lakkamatu peegeldamine, lakkamatu muutumine, häving ja korrastumine läbi kaose, lakkamatu loomine, pühendumine. Ja ma arvan, et see on sügaval sisimas nii meie kõigi jaoks. Senikaua kuni inimesed, ühiskond ja meie elukorraldus seda arenguprotsessi ei väärtusta, saamegi pühendumise asemel projekti. On tekkinud selline pilt, et ühed inimesed teevad midagi  kasulikku, korraldavad ja korrastavad süsteemi, sest nad teavad, kuidas asjad peavad olema. Ja teised inimesed tegelevad loominguga (mis lühikeses perspektiivis pole kasumlik). Ja nad loovad ainult selle pärast, et nad kas ei tea, kuidas asjad käivad, või ei taha, ei oska kasulikud olla. Ja sellise polariseerumise juures ei saa vastastikusest mõistmisest rääkida. Tundub, et see mittemõistmine osutub kuskil ka kellelegi kasulikuks. Näib, et kultuuri vallas sünnib  palju mõjukaid otsuseid suletud tagatubades, puudub edasiviiv diskussioon ja pikaajalisem nägemus. Selline kultiveeritud vastuolu ainult tuhmistab üldist pilti, see muutub halliks, keskpäraseks. Et seda vältida, on vaja endas leida julgust, visiooni, pikemas perspektiivis mõtlemist, vastastikust lugupidamist ja võimuambitsioonideta koostegemise soovi. Selle võitluse tanner on meist igaühe sees. Kuigi süsteem ise  on tundetu, inimestevaheline energiavahetus tegelikult toimib, hoolimata sellest, et on tunda väsimust ja Jumala narre ei ole ka sageli näha (olen Elmo Nüganeni lavastuse „Jumala narride vennaskond” värske mõju all.)         

Mis ennast vaimselt toidab? Kas igapäevaelu kirjutate oma loomingusse sisse või on looming hoopis teine, oma sisemine suletud maailm?         

Kõik toidab, iga asi omal kombel. Inimesed, loodus, lugemine, igat laadi kogemine, aga ilma vertikaalse teljeta, ilma jumaliku kohaloluta ei oleks sellel kõigel minu jaoks tähendust. Looming on osa enese seadistamise ja olemise mõtestamise protsessist, vahend ja läbiminev eesmärk üheskoos. See kõik on üks lahutamatu tervik, teekond terviklikkuse poole.  Olen aja jooksul õppinud seda pingutust nautima ja selle mängulist poolt ka väärtustama. Mis sellest saab või mis alles jääb, pole minu otsustada, oluline on see hetk.       

Üles kirjutanud Heili Vaus-Tamm

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming