Helilooja, muusika, rollid

Maria Mölder

Toivo Tulev Toivo Tulevit küsitleb Maria Mölder Mis on teil heliloojana viimasel ajal teoksil olnud ja mis lähiaastal plaanis? „Pöördub algusse” („Returns to the Beginning”) kanti ette Holland Festival’i kontserdil, millega tähistati 35 aasta möödumist Tallinna kontserdist, kus tulid Gidon Kremeri sünnipäeva puhul ettekandele Arvo Pärdi uudisteos „Tabula rasa” ja Alfred Schnittke Concerto grosso nr 1. Äsja, 22. ja 23. novembril, kõlas RAMi esituses uudisteos „Aglow” ehk „Hõõgvel”. Kindlasti on ka tellitud teoseid, mis alles ootavad esiettekannet? Toivo Tulev: Siduda mingite plaanidega neid muusikalisi ideid, mis tasapisi partituuri kuju võtavad, ei julge ma juba ammu. Plaanid on midagi, mis tehakse teoks. Muusikalised plaanid jõuavad teostuseni kontserdisaalis, salvestuseni stuudios. Nii pole see aga muusika ja ideedega, millega olen viimastel aastatel tegelenud. Valdav osa partituuridest seisab riiulis ning pole kunagi ettekandeni jõudnud. Mitmete planeeritud esiettekannete aeg jääb aastate taha. Põhjuseid on erinevaid. Aiman, et osa lähiaastate energiast võib välise huvi korral kuluda sellele muusikale uue elu sissepuhumisele, tõenäoliselt ka redaktsioonile, sest muutunud on nii olud kui enese pilk. Aga üksikud teosed on jõudnud siiski kuulajani. Ja tulevikku suunatud tellimusi-ettekandeid on piisavalt ja natuke rohkemgi, et hoida end püsivas tegevuses ja loodetavasti ka vormis. Kuid kogemusest tulenevalt oleks ehk mõistlikum rääkida sellest, mis olnud. Võimalik, et loobun lähiajal tellimustest sootuks ning keskendun heliloomingule anonüümsena. Teatud vastuolu väljakujunenud tavade ja olukorraga siin loomulikult on, kuid ma ei saa ka eitada vastuolu mulle oluliste ideede ja ühiskonna ootuste ja võnkumise vahel üldisemalt. Võimalik, et see samm lahendaks osa neist asjatuist pingeist, mis loomingule ja  selle kaudu elule  kasuks ei tule. Kuidas see kõik praeguse õpetajaameti ja eluga kokku jooksma hakkab, ei oska ma hetkel muidugi aimata.

Mida mõistate helilooja ja interpreedi-ansambli hea suhte all?

Hea suhe tekib ühiste õnnestumistega. Õnnestumise eelduseks on aga teineteisemõistmine ja vastastikune respekt. Õnnestumine ei sünni reeglina esimesel ettekandel. Kui esiettekandest kaugemale ei jõuta ning teose saatus otsustatakse pärast esimest kontserti, ei jõuta üldjuhul ka positiivse suhteni.

Need meeldivad ühistööd, mis mulle meenuvad, on hõlmanud ka suhteliselt pikka ühist ettevalmistusperioodi enne teose valmimist, kui rääkida päris uuest muusikast, ning samasugust perioodi enne ettekannet. Orkestrite täpselt fikseeritud töögraafik oma konveiermeetodiga on küllap igati õigustatud, kuid toimib hästi üldjuhul siiski vaid tuttava muusika ja helikeele puhul. Muusika hakkab elama-mõtestuma korduvate ettekannetega ja selles osas pole uus muusika erand.

Teil on kompositsiooniosakonna juhina võimalus jälgida noorte heliloojate arengut eriti lähedalt. Kindlasti olete kuulnud teoseid, millele sooviksite mõttes oma nime alla kirjutada, või lihtsalt väga häid ja uuenduslikke teoseid, mis aga ei pruugi teie mõtlemisega kokku minna?

Tõepoolest, head muusikat sünnib kogu aeg. Sünnib muusikat, mis on lihtsalt tehniliselt väga hea, ja muusikat, millega tunnen end koos hingavat ja mis ennast uuesti ja uuesti meelde tuletab, kuid mis  ei tarvitse tehniliselt perfektne ollagi.

Seejuures ei tähenda see, et sooviksin oma nime millelegi alla kirjutada. Hea meelega ei kirjutaks ma alla ka omaenda partituuridele. Mõistan, et interpreedi ning publiku suhe muusikaga käib tänapäeval helilooja nime ja isiku kaudu, kuid usun, et nii ei pea see ilmtingimata olema.

Üldiselt kaasneb aga nii suure hulga klassi toodud muusika läbitöötamisega mingi objektiivsem pilk muusikale. Õnneks ei lahustu sellega seoses primaarne hindamistasand „meeldib, ei meeldi”  veel täielikult ning pärast pikki uute partituuride ja eskiisidega päevi suudan küsimusele – kas meeldis? – vastata endiselt täiesti subjektiivselt (ja mis saaks olla veel objektiivsem?).

Vahel öeldakse, et tänapäeva noorema põlvkonna heliloojatel napib käsitööoskust ja teoreetilisi teadmisi, mis olid olemas varem. Kas pole nii, et tehnilised võimalused toovad pidevalt uusi vajalikke oskusi, ent miski jääb heliloojaametis alati samaks?

Kindlasti on heliloojaid, kelle puhul öeldu kehtib, kuid kindlasti on asi ka ootustes ja oskuses kuulata. Tahaks öelda ka – oskuses lugeda, kuid … Meenub vaid üks kogemus, kus kriitik enne ettekannet teose partituuriga tutvuda soovis. Reeglina tehakse järeldused kuuldeliselt, seda kahjuks uudisteostegi puhul. Kui oodatakse tuttavaid tehnikaid ja lahendusi, jäävad uued ja võõramad lahendused paratamatult fookusest välja. Raskusi võib olla ka uue teose kõlamaailma liigendamisega – mis on primaarne ja mis sekundaarne? Pärast mitte väga õnnestunud ettekannet oleks huvi korral kasulik heita pilk nooditeksti, et pilti selitada. Aga kui huvi ei olegi? Aga kui see nooditekst ei ütlegi midagi? Seega tahan osutada võimalusele, et päris uue ja hea muusika puhul ei tarvitse kuulaja olla võimeline seda kohe adekvaatselt hindama ja hindama adekvaatselt ka teose tehnilist teostust, käsitööoskust.

Kus asub üks noor kompositsiooniosakonna lõpetaja oma heliloojateel? Kui kaua seda eriala tegelikult õpitakse ja kuidas jätkub helilooja õppeprotsess pärast kooli?

Kuhu noor helilooja pärast kooli lõppu paigutub, sõltub tõenäoliselt kõige enam ikka sellest, kas ta juba õpingute ajal püüdis sellele küsimusele vastust leida või mitte. Ärksamad suudavad tõenäoliselt vähesel määral orienteeruda praeguses stiilide ja helikeelte üheaegses võnkumises. Hästi ei orienteeru aga ka juba väga kogenud tegijad. See lihtsalt pole võimalik. Mingi koordinaatteljestik peaks olema kooli lõpetamise ajaks tekkinud. Seda nii teoreetilisel kui ka praktilisel pinnal.

Helilooja pole arvatavasti „valmis” mitte kunagi.

Kuidas näete praegu helilooja ühiskondlikku positsiooni ja milline see teie arvates peaks olema?

Eks neid rolle ja seeläbi ka positsioone, mis heliloojad endale võtnud ja mis neile omistatud, ole erinevaid – tugeva ühiskondliku närviga poliitikust prohveti ja patriarhini. Kuid üldiselt peaks heliloojalt ootama seda, et ta on helilooja, ning lootma, et ühiskond teda selles funktsioonis aktsepteerib.

Milliseid (iseloomu)omadusi on heliloojal vaja, et rahvusvahelisele muusikakaardile jõuda? Või piisab muusikast enesest?

Kardetavasti on nii, et helilooja enese individuaalsed omadused muusikakaardile jõudmisel praegusel ajal väga suurt rolli ei oma. Mingi elementaarne miinimum kvaliteedi ja sisu mõttes peab muidugi olema tagatud, kuid kas see miinimum kaardile jõuab või mitte, sõltub õige mitmest tegurist. Küllap peab ta olema piisaval määral seltsivgi, et kontaktid inimlikul pinnal dirigent-interpreet-helilooja saaksid tekkida. Seoses aina käepärasemaks muutuva elektroonilise muusika aparatuuri ja tarkvaraga on aga üha lihtsam end kuuldavaks teha ka ilma aktiivse suhteta interpreetide ja kontserdiorganisatsioonidega. Seda küll peaasjalikult väljaspool hardcore akadeemilist muusikategemist, kuid vähesel määral ka selle sees. Internet promotsiooni-kanalina võib olla tõhusamgi kui kontserdiagentuuride tavapärane toimetamine.

Olite kunagi üks tulihingeline rahvusvaheliste suhete eest võitleja, suuresti tänu teile on Eesti vastu võetud ISCMi liikmeks. Milliseid teid pidi peaks eesti heliloojate rahvusvahelisi suhteid edasi arendama?

Mõistlik oleks need vähesed ressursid, nii vaimsed kui materiaalsed, millele meie heliloojaskonnal ühel või teisel viisil ligipääs on, ühendada. Killustatus ei tule tervikule kokkuvõttes kasuks. Peab aga tõdema, et killustatusest võib individuaalset kasu lõigata. Küllap on siingi põhjus, miks meie olukord selles vallas just kiita pole.

Kuid rahvusvahelised suhted saavad üldjuhul tekkida siiski  toetuse tõttu kodupinnal. Kuidas riigi toetusega näiteks meie heliloomingule ja selle käekäigu eest hea seisvale Eesti muusika infokeskusele viimastel aastatel on olnud, võib igaüks ise otsustada, lugedes vastavaid riigi- ja kultuuriministeeriumi eelarve ridu. Viimasel aastal on olnud, tõsi küll, mõningaid positiivseid nihkeid, kuid erinevate ridade arvulisi näitajaid kõrvutades ei oska muud kui punastada.

Riigi toetus ei pea  sugugi väljenduma vaid rahas. Usun, et see pole ainult heliloojate huvi, et meie palgalised eesliitega „riiklik” ja „rahvus”  märgitud kollektiivid esitaksid ja telliksid regulaarselt uut eesti muusikat. Arusaadavalt eeldame me kõik, et nende kollektiivide kunstilised juhid on oma otsustes suveräänsed, kuid kas poleks siiski otstarbekas mingid mängureeglid enne uue suure juhi palkamist paika panna, et aastakümneid hiljem ei peaks ehmatusega avastama, et teatud žanrites on meil tekkinud aastatepikkused tühimikud. Mõelda tasuks, kuidas vältida uute tekkimist.

Samas võiks küsida, kas see pingutus üldse on midagi väärt. Kellele on vaja järjekordset sõnnikukoormat meie kultuuripõllule? Mäletan seda küünilist küsimust ja hoiakut eesti uue muusika suhtes möödunud sajandi seitsme- ja kaheksakümnendaist aastaist ja tunnetan, et nii küsitakse ka täna. Eesti uus muusika, kui ta pole just Pärdi, Arvo Pärdi sulest (mäletan, et suhtumine ei erinenud ka tema puhul neil aastail kuigivõrd), jah, paar nime on veel, ei vääri üldjuhul trükimusta ega suuremat tähelepanu. Pole tähelepanu, on ka saalid tühjemad, kui sooviksime. Aga see on juba üldisem ja ka omaette teema ning ühtlasi rahvusvaheline tendents.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming