Helisalvestis kui fakt, mälu toetaja ja tulevikusõnum

Tiiu Levald

CD „Dirigent Jaan Hargel”: salvestusi Eesti Rahvusringhäälingu arhiivist, restaureerinud Maido Maadik, kujundanud Everi Vähi, toimetanud Maarja Kasema, välja andnud Jüri Hargel (2012). Kuna olen veel tugevalt Evi Arujärve artiklis „Rituaalne teekond rahvusliku müüditeadvuse voogudes” (Sirp, nr 7, lk 12) avaldatud mõttekäikude mõju all, siis toon siinses kontekstis välja mulle olulisima tsitaadi: „Kollektiivne identiteet on miski sõnastamatu inimese lihas, veres ja alateadvuses. Seda vormivad aastatuhanded ja seda ei saa ümber kirjutada”. Võib-olla tundub minu mõttekäik ajaloolastele primitiivne, kuid kui vähegi pöördutaks oma ülimalt tõsiteaduslikelt radadelt folklooris sisalduva poole, millega näiteks Veljo Tormis on kogu oma aktiivse loomeperioodi tegelnud ja edastanud kuulajale seal sisalduva meeletu infovoo, või meenutada ka Cyrillus Kreegi vaimulike laulude üleskirjutusi ja harmoniseeringuid, mis omakorda on inspireerinud mitmeid tänaseid heliloojaid (Tõnu Kõrvitsa helinägemused!), siis ei saaks idanemagi hakata need n-ö uued arusaamad küll rahvuse olemasolust, küll tema mentaliteedist ja protestimeelest! Dirigent Jaan Hargeli salvestused pärinevad aastatest 1950–1962, osa on valminud koostöös Eesti Raadio, osa Vanemuise teatri orkestriga. Pole põhjust mainimata jätta, et toonmeistriks on olnud Asta Kuivjõgi, Jaan Rääts ja Arvo Pärt – seega üksnes hea kõrv ja kõrge nõudlikkus oma valdkonnas.

Seega vaatame juba üsna kaugeks jäänud aega, mis teeb tarvilikuks peategelast pisut „tutvustada”. Jaan Hargel (30. XI 1912 – 30. I 1966) sündis Tallinna Draamateatri näitleja Jaan Hargeli perekonda, õppis eraviisiliselt klaverit ja hakkas 15aastasena orkestrites flööti mängima. Konservatooriumis õppis ta oboed ja oli lõpetamise järel samas õppejõuks, kelle tuntuim õpilane Herman Talmre oli hiljem kauaaegne ER sümfooniaorkestri oboerühma kontsertmeister. Hargel mängis juba õppimise ajal paljudes orkestrites, sh Estonia teatris (1934–1937, 1941–1944) ja ringhäälingu sümfooniaorkestris (1937–1941).

Vanemuise orkestriga tutvus Hargel tänu Eduard Tubinale, kes kutsus ta lisajõuks Heino Elleri 50. sünnipäeva kontserdile. 1944. aastal sai temast sama orkestri oboemängija, kuid kuna puudus instrument, soovitas teatrijuht Kaarel Ird tal hoopis dirigeerimist proovida, öeldes: „Mis sa siin niisama jõlgud, Kursk (pianist Raivo Kursk oli Vanemuise dirigent ja hiljem Estonia ooperilauljate repetiitor) on „Carmeniga” kinni ja hooaja avamine seisab ees. Võta kätte ja vehi see Ritsingu muusika Kitzbergi draamale „Enne kukke ja koitu” maha!” … Nii saigi Vanemuine endale dirigendi, kes oli eriti kõrge kvalifikatsiooniga puhkpillide vallas. Tema sooloesinemiste arvustused on toonitanud soravat pikoloflöödi tehnikat ning fraseerimist (Meie Maa 27. VII 1934), Saint-Saënsi oboesonaadi küpset tehnilist taset ja ühtlaselt mahlakat tooniandmist (Päevaleht 3. VI 1940). See võimaldas tal jätkata dirigeerimise kõrval ka pedagoogitööd ja Tartu muusikakoolis kasvasid tema käe all nt Heldur Värv (kauaaegne ERSO oboemängija, rühma kontsertmeister), Jaan Õun (pikki aastaid ERSO flöödirühma kontsertmeister ning järgmise põlvkonna suurepärane õpetaja), Alo Põldmäe (oboe, nüüdne helilooja), Ilmar Aasmets (erakordselt kauni tooniga fagotimängija, kelle õpilane Martin Kuuskmann on juba maailmalavadel soleeriv kõrgkvaliteediga muusik). Need on nii kõnekad faktid, et ei vaja vist järjepidevuse tähtsuse ülerõhutamist.

Tolleaegses Vanemuises töötasid lauljad, kellega Hargelil oli ilmselgelt sarnane arusaam muusikast. CD-l kõlavad Lehte Margi, Endel Ani, Teo Maiste ja Evald Tordiku väga isikupäraste tämbriomadustega hääled ning kirglik ja professionaalsel tasemel musitseerimine. Koostöö dirigendiga on olnud ilmselgelt veenev, kaasakiskuv nii tempodes, dünaamikas kui fraseerimises. Näiteks Verdi „Aida” Amnerise ja Radamese duett, kus Margi kirgas ja jõuline metsosopran sobitub uskumatult mehise ja baritonaalse Ani tenoriga (tänane televaataja ei oska aimatagi, et Lutsu „Kevade” Köster on olnud sellise aarde omanik ja sealjuures küllaltki lühiajalise õppimisajaga tolleaegse juhtiva tenori Rudolf Jõksi juures). Maiste vürst Igori monoloogi sisuline valu ja vokaalne suveräänsus baritonaalsetes kõrgustes Borodini samanimelisest ooperist tuletab meelde, millise häälelise ja emotsionaalse rikkusega on meil selle laulja näol olnud pikki aastaid Estonia laval tegu. Tordik kuulus oma mahlase, ülemtoonidest pakatava bassihäälega kindlasti legendaarse Benno Hanseniga samasse liigasse. Või Dargomõžski ooperi „Näkineid” kaks salvestust: Vürsti kavatiin Anilt, muuseas väga kaunis duetis tšelloga, mida mängis tollal Vanemuise orkestris Svetlana Einasto, ning suur stseen ja duett, kus Tordik Möldri rollis lihtsalt jahmatab nii häälevärvide, kire kui muusikaliste fraaside dramaturgilise ülesehitusega.

Tahan väga, et see CD jõuaks Klassikaraadio vahendusel kuulajateni, kes veel soovivad mäletada, ning annaks nooremale põlvkonnale aimu sellest, milline on olnud meie lähiaja vokaallugu.

Vanemuise teater ei tohiks mingil juhul neid väärtusi üle parda heita ega järele anda raha mängudele, s.t muutuda draama ja balleti kõrval muusikalivabrikuks, kus mikrofoniga laulmine taandab sageli lauljad ühesarnasteks nivelleeritud tämbriga häälitsejateks. Kunagise teatrifanaatiku Kaarel Irdi loodud niinimetatud kombinaatteater peaks ka tänapäeval ikka tööd andma neile pikal pingil istuvatele tublidele klassikalist laulu õppinutele, kes end laias ilmas kõvasti koolitanud ja kes vaid nagu linnupojad, nokk lahti, ootavad tööd, sest ainult töö laval, mitte oma nelja seina vahel harjutamine teeb lahti suure arengu tee!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming