Helsingi Linnaorkester ? ühtselt helisev organism

IGOR GAR?NEK

Helsingi Linnaorkester Leif Segerstami (Soome) dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 26. III, solist Monica Groop (Soome). Kavas Segerstam, Ravel ja Sibelius. Huvitav, kui tihedalt Eestis küll häid orkestreid käib ? ühel nädalal BBC ?oti Sümfooniaorkester ning juba järgmisel Helsingi Linnaorkester (26. III) oma koloriitse peadirigendi, muistset Soome vägilast meenutava Leif Segerstami (1944) juhatusel. Segerstam, muuseas, on ka haruldaselt produktiivne helilooja ? raske kujutleda, et keegi viitsiks tänapäeval kirjutada papa Haydni kombel 104 sümfooniat, ent just nii palju sümfooniaid on komponeerinud ka Segerstam.

Ning tema loominguga Helsingi Linnaorkestri kontsert ka algas, kui avaloona hakkas kõlama Segerstami ?Three Confetti from After Eighty?. Ilma dirigendita kummatigi, kuna seda teost nimetab autor stiili poolest ?vabalt pulseerivaks?, mis annab mängijaile aleatoorikalaadse rütmilise vabaduse. Dirigendi puudumisele vaatamata oli orkestri koosmäng kõlaliselt hästi distsiplineeritud, vähemalt dünaamikaaktsentide kollektiivsel kujundamisel ning ka ühistõusudel kulminatsioonides. Samas mõjus lugu nii oma helikeele kui flegmaatilise karakteriga võrdlemisi üheplaaniliselt ja amorfselt, justkui filmimuusika mõnele depressiivsele thriller?ile. Samas on ?Three Confetti?? vaid kolm lõiku Segerstami 81. sümfooniast. Autor ise ütles kontserdieelses usutluses, et kuna Helsingi Linnaorkestri seekordne kontserdireis ulatub ka Lõuna-Ameerikasse, siis ei pidanud dirigendist helilooja otstarbekaks tervet sümfooniat seal ette kanda ning tegi sellest hoopis ?kolm muusikalist kompvekki?.

Maurice Raveli kolmes poeemis metsosopranile ja orkestrile ?Shéhérazade? (1903) oli järgnevalt solistiks Monica Groop (Soome), huvitavalt intiimse ja ka ekspressiivse vokaalse tämbripaletiga laulja. Esimeses poeemis ?Aasia? kõlasid impressionistlikule üldkoloriidile vaatamata läbi ka draamatilisemad vokaalsed rõhuasetused, seda tänu solisti plastilisele vokaalile ning sugestiivsele väljenduslaadile. Kohati tundus küll, et vokaali ja orkestri kõlaline kaalukauss nihkus orkestri poole ehk veidi viltu; Groopi hääletämber on küll kaunikõlaline, ent orkestri tutti?st ei saagi see ilma orkestridünaamika redutseerimiseta piisavalt mõjule pääseda. Ning kui veel pisut norida, siis oli dirigent oma tempovalikutes siin ehk väheke puisevõitu.

Selles mõttes mõjus oma tempoüleminekutes märksa värskemalt ja vabamalt teine poeem ?Võluflööt?, solisti-dirigendi-orkestri kooslus hingas juba märksa fantaasiarikkamalt. Ja mida edasi, seda paremaks, kuna kolmas poeem ?Ükskõikne? rullus kuulajate ees lahti ehk kõige poeetilisemate karakterite ja dünaamikaga. Monica Groopil oli selles osas ka kõige kandvam ning komplitseeritum partii, kus tal kohati tuli esineda suisa karakterlauljana.

Soome orkester ilma Sibeliuseta oleks kui Eesti orkester ilma Tubinata. Kontserdi lõpetaski Jean Sibeliuse Sümfoonia nr. 5 Es-duur op. 82. Siin sai nüüd Helsingi Linnaorkestri kõlakvaliteete lõpuni nautida: juba esimese osa aeglases sissejuhatuses jäid kohe kõrvu puupillide ühtlased ansamblid, pisut hiljem ka vaskpillide dialoogiline mäng. Selles sümfoonias avaldub ka Sibelius kui polüfoonik, see, kuidas ta modelleerib keelpillide lineaarset tekstuuri, samas kombineerides seda puhkpillide homofooniliste kihistustega.

Järgnev Andante mosso quasi allegretto näitas nauditavalt orkestri pillirühmade ansamblilist homogeensust ning samas ka keelpillide legato?de ühtsust samavõrd kui pizzicato?de artikulatsioonilist täpsust. Dirigent tegi siin kord suuri dünaamilisi vastandusi ning taandas need siis malbekõlalistesse oaasidesse. Ning finaali tempo oli juba algusest peale elektriseeriv ja seda eepilisemalt joonistusid keelpillide tihedale faktuurile peale puhkpillide meloodiakaared. Kogumulje oli küll romantiline, kuid mõjus ühtaegu nii kõlaliselt kui tunnetuslikult kuidagi kargelt. Samas polnud Segerstami kujundatud sümfoonia lõpuapoteoos mitte ainult võimas, vaid sõna otseses mõttes energiast tulvil.

Kokkuvõttes saab Helsingi Linnaorkestrit iseloomustada kui kõlaliselt ühtselt hingavat ja helisevat organismi, kus pillirühmadel näib omavahel olevat mingi eriline muusikalis-empaatiline side. Ideaalis peaks see mõistagi olema nii iga orkestri puhul, ent ühtedele jagub seda empaatiat rohkem, teistele vähem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming