Ühest rahuldust pakkunud

Virve Normet

Meie pillimeestel, kes on ületanud 30. eluaasta künnise või lähenevad sellele, on enamasti head atestaadid: nende CVs on soliidseid õppeasutusi ja õppejõude, kellelt tarkusi omandatud, ning konkursivõite. Kuulaja teab sellest ehk vähe, ent ega see polegi tähtis. Oluline on hoopis muu: kuulda neid häid proffe meie kontserdisaalides. Oli tõesti nauding reedesel ERSO ja EMTA sümfooniaorkestri kontserdil kahe noore mehe, Indrek Vau (trompet) ja Andres Kontuse (tromboon) meisterlikku koosmängu nautida! Taani helilooja Bent Lorentzeni (1935) Topeltkontsert (1999) kõneleb enesekindlast Meistrist-klassikust, kes ei pelga olla oma muusikas ilus, heakõlaline ja selgevormiline. Tema orkestrikäsitlus on sihipäraselt diskreetne, isegi delikaatne, neis jätab ka dramaatilisema arenguga osades eelkõige solistidele avara mängumaa. Samas on partituuri kätketud nii palju originaalset kõlailu, värve, glissando’sid, ootamatuid meeleolulisi üleminekuid, mõttekaid pause, palju eri pillide karaktereid peaaegu soololõikudena, et esmakordse kuulamise järel tekib janu seda teost veel kuulata.

Trompeti ja trombooni koosmäng solistide rollis on kaunis kui sõnumikuulutus, lummab tämbrite ja mängutehnika võlu. Vanameister on ise nimetanud seda teost oma „itaalia kontserdiks”, kriipsutades alla just soolopillide barokilikke mänguvõtteid, tihti kasutatud fanfaarilikkust ja kiirete osade tempokat „igiliikumist”. Oma kaasaja, XX sajandi kõlamaailma on helilooja kirjutanud kompositsioonitehniliselt pigem orkestripartituuri.

Kogu esitust valitses rahulikult, kindlakäeliselt ja ilmselge naudinguga dirigent Paul Mägi. Solistide Indrek Vau ja Andres Kontuse kohta tahan aga lausa mitte-eestlaslikult üliväga kiitvaid sõnu öelda. Nii nende mõlema musikaalsuse, ansamblitaju, žanritunnetuse kui tehnilise pillivaldamise aadressil, sest kontsert pakkus erakordselt suure naudingu tänu neile kahele väga heale interpreedile! Seda kviteeris maruliselt ka kogu saalitäis kuulajaid.

Pärast vaheaega maandus muusikaõhtu Anton Bruckneri ajatusse võlumaailma. Tema IV sümfooniat „Romantiline” (1874) kuulates nautisin jäägitult Paul Mägi kui muusiku ja dirigendi võimeid ning meisterlikkust. Ja muidugi selle tulemina suure ühisorkestri hingestatud mängu, lõpuni välja peetud ühtset ja kõrget kvaliteeti.

Bruckneriga rinda pista riskivad tänapäeval (mil sümfooniad on pikkuse mõttes taandarenenud paarikümneminutilisteks) üpris vähesed dirigendid. Rohkem kui tunnist muusikas olemist tervikuks vormida ja kogu selle aja vältel jääda huvitavaks nii orkestri kui publiku jaoks – see nõuab meistrikätt ja küpset intellekti.

Bruckneri „Romantilisega” on üks kentsakas lugu. Helilooja on lisanud osadele programmilised selgitused: I osa „Keskaegne linn, hommikune hämarus…” jne. Kirjeldus, mille järgi ka ilma muusikat tundmata hakkab kõlaline ettekujutus tekkima. II osa kannab lakoonilisemat programmi „Laul, palve, serenaad”. III osa kirjeldaks nagu jahilkäiku, mille trio-osa sisustab „tantsuviis, mis kõlab jahieinel väikese puhkusena”. IV osa pealkirjaks mõtles Bruckner panna „Rahvapidu”, kuid loobus sellest. Küllap mõistes, et programm pigem ahistab kui abistab kuulamist.

Praegu, 134 aastat hiljem, kogeme, et naiivsevõitu programm ongi täiesti üleliigne. Bruckneri muusikat tajume kuulajana puhta, abstraktse helitööna, kus toimivad vaid kõlalised väärtused ja korrastusliku, kompositsioonilise ülesehituse loogika. Toimivad muusikalised algmõtted ja nende arendused heliloojale omases lahenduste võtmes. Samuti kõlamäng, dramaturgia ja pinged, mille üleskruvimiseks on igal heliloojal omad võtted, oma käekiri. Nii on ka Bruckner oma „Romantilise” sümfooniaga meie ees kontserdil kui Suur Sümfoonik, haarates mängijad ja kuulajad oma muusika stiihiasse.

Paul Mägi Bruckneri-mõistmine ja interpretatsioon hämmastas just võimega vangistada kuulaja mõte ja tunne kogu pika teose jäägituks nautimiseks. Samal ajal on ta seda masti dirigent, kelle jälgimine visuaalselt on esiteks esteetiline, aga olulisim on see, et teda jälgiv kuulaja justkui „loeb” partituuri dirigendiga koos, sest olulisim saab ilmekalt selgeks dirigendi käte- ja kehakeelt jälgides.

Tore mõte on aeg-ajalt suurejoonelisi teoseid esitada suure ühendorkestriga. Seda võiks praktiseerida vähemalt kord aastas. Noorte tundlik pühendumus muusikat esitades mõjub ju värskendavalt ka ERSO proffidele. Ja võidavad nii teosed kui see, kelle pärast kontserdid üldse toimuvad – kuulaja.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming